Veel augusti alguseni on Kumu 5. korrusel avatud rahvusvaheline näitus „Nad hakkasid kõnelema“. Grupinäitus käsitleb keha ja keskkonna põimitust järskude keskkonnamuutuste ja nendest tingitud ebavõrdsuse ajastul. Tihti inimtegevuse tagajärjel toimuvad kiired keskkonnamuutused peegelduvad kohalikes elanikes ja kogukondades, kelle identiteet ja elatusallikad on tihedalt seotud maaga. Need avalduvad vaimse kannatusena, mis kehasse talletununa kandub edasi järeltulevatele põlvedele, kes tajuvad sidemete katkemist ümbritsevaga. Näitusel kohtub Eestis ja Baltikumis tegutsevate kunstnike looming Põhjamaade põlisrahvaste kunstnike omaga, rääkides keha ja maa ühendustunde taastamise võimalikkusest. „Nad hakkasid kõnelema“ jätkab Kumu kaasaegse kunsti galerii keskkonnateemaliste näituste suunda, mille avas 2023. aastal näitus „Kunst antropotseeni ajastul“. Brigita Reinert uuris näituse kuraatoritelt Ann Mirjam Vaiklalt ja Hanna Laura Kaljolt lähemalt näituse loomisprotsessi kohta.
Kuraatorid Ann Mirjam Vaikla ja Hanna Laura Kaljo. Foto: Joosep Kivimäe
„Nad hakkasid kõnelema“ on rahvusvaheline rühmanäitus, kus võetakse kõige laiemas plaanis vaatluse alla keha ja keskkonna põimitus. Kuidas sündis selle näituse algne idee? Mis oli esmaseks tõukepunktiks?
HLK: Ann Mirjam kirjutas mulle seoses Kumu kunstimuuseumi näitusega 2023. aasta lõpus, kui oli tutvunud minu kureeritud näitusega „Lase oma tähelepanul…. pehmeneda ja laiali valguda“ (2019, Kai kunstikeskuses), mis keskendus kehalisuse ja keskkonna suhetele. Meie esimesel kohtumisel rääkis ta oma huvist käsitleda trauma temaatikat keha ja kehalisuse vaates. See viis minu mõtted „keskkonnatrauma“ mõistele ja Soome keskkonnasotsioloogi Outi Autti uurimistööle Kemi jõe kaldal Põhja-Soomes.
Autti on oma töös vaadelnud jälgi, mille jõe korduv tammimine on jätnud kohalikele elanikele läbi mitme põlvkonna. Kui tammidega lõigati läbi lõhede rändeteed, katkes ka inimestes, kelle identiteet ja elatusallikad olid tihedalt jõega seotud, väga oluline kultuuriline maastik. Kohati oli järsk keskkonnamuutus toonud kaasa vaimse trauma, mis ilmnes uurimistöö käigus pauside, viivituste ja sõnatusena. Videokõne teel jagas Autti meiega ühe intervjueeritava vaevu sõnastatavat igatsust: üdini tuttav, igat päeva kandnud veevulin, jõe kõne, oli kadunud.
See vaikus ümbritses ka nooremaid inimesi, kes ise ei olnud keskkonnamuutust kogenud. Siit kasvaski välja üks näituse keskseid küsimusi: kuidas mäletada, kui pärandina on edasi kandunud vaikus? Lähtudes keha ja keskkonna põimitusest – kas mäletamine on ülepea võimalik, kui pärandile aluse pannud suhtevõrgustik – ökosüsteem – on rebenenud?
Kas seletaksite lahti näituse pealkirja?
HLK: „Kõnelema hakkamisel“ on sel näitusel mitu tähendust. Ühelt poolt tähendab see põlvkondadeülese traumaga silmitsi olemist, teiselt poolt ka inimülese maailma, „jõe kõne“ märkamist, väärtustamist ja kaitsmist. Eriti näitusele kaasatud Põhjamaade põlisrahvaste kunstnike Pia Arke ja Outi Pieski, Biret Haarla Pieski ja Gáddjá Haarla Pieski ning noore Eesti kunstniku Mia Tamme teoste kaudu viitab pealkiri avaramale arusaamale sellest, kellel on ülepea võime ja õigus kõneleda, ning asjaolule, et teadmised, mida väljendatakse, pole alati ilmtingimata sõnalised. Need on ka emotsionaalsed, meelelised, ruumilised ja kehalised.
Näitus „Nad hakkasid kõnelema“. Foto: Joosep Kivimäe
Seoses näituse teemapüstitusega (keskkonnatraumade talletumine inimkehas ja kogukondade mälus) meenub kaudselt ka Bessel van der Kolki huvitav käsitlus kehamälust ja -traumadest – „Keha peab arvet. Aju, vaim ja keha traumast paranemisel“ (algselt ilmunud 2014). Kas näituse uurimistöö käigus avastasite enda jaoks ka mõne huvitava teoreetiku, kellele olete toetunud või kelle juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud? Miks?
AMV: Bessel van der Kolki fenomenaalne raamat „Keha peab arvet” (The Body Keeps the Score: Brain, Mind, and Body in the Healing of Trauma, 2014, eesti keeles 2020) oli selle näituse ettevalmistamisel oluline allikas. Olen tema mõttekäikudele trauma olemusest ning selle seotusest füüsisega viidanud paaris kohas ka oma kuraatoriessees „Teispool surmatungi lummust“, mille kohaselt on traumast paranemise eelduseks kontakti taasloomine iseendaga.
Teiseks mõjutas mind tugevalt Macarena Gómez-Barris, eriti tema teos „Ekstraktivismi vöönd“ (The Extractive Zone: Social Ecologies and Decolonial Perspectives, 2017), mis analüüsib põhjalikult erinevate Lõuna-Ameerika põlisrahvaste seast pärit kunstnike ja aktivistide loomingut kui vastuhakku ekstraktivistlikule kapitalismile, mis kätkeb endas kolonialismi pärandit ning selle kestvat mõju erinevatele ühiskonnagruppidele.
Meie mõlema jaoks kujunes oluliseks autoriks Oulu Ülikoolis Soomes tegutsev keskkonnasotsioloog Outi Autti, kes on pikalt uurinud keskkonnatrauma nähtust nii teaduslikust kui ka autoetnograafilisest perspektiivist. Outilt tellisime näituse kataloogi ka essee, mis kannab pealkirja „Kiri Lõhele“ ja kus ta kirjutab oma isiklikest läbielamistest Kemi jõe industrialiseerimise näitel.
Kas näitus on jaotatud mõttelisteks teemaplokkideks? Mis on teie jaoks olulisemad rõhuasetused?
HLK: Lähtusime näitust luues mittelineaarsest ülesehitusest: teatud mõtted ja motiivid korduvad, kajavad, kui külastaja liigub läbi näituse. Selle eesmärk on toetada tunnetuslikumat suhestumist käsitletava mitmekihilise teemaga.
Näituse esimene ruum on kui läbilõige tervikust. Ühelt poolt toome tähelepanu inimese – siinkohal kaluri ja vitsmõrra valmistanud meistri oskusele ümbritsevat tajuda ja sellega suhestuda. Teiselt poolt osutame aga loomupärasest keskkonnast nihkes olemise seisundile ning keskkonnamuutustest tulenevale kaduvusele. Näitus liigub ühendustunde taastamise suunas ning nihutab perspektiivi inimkogemuselt laiema suhtevõrgustiku – koos liikumise ja muundumise poole. Tõdeme, et selleks, et mõista, mis on keha, tuleb meil märgata tema suhet ökoloogilise, arhitektuurse, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonnaga, millest ta on võrsunud ning mille sees ta eluneb. Ei saa ju mõista, mis on jõgi, piirdudes ainult veega ning jättes kõrvale jõesängi ja laiema ökoloogia.
Näitus „Nad hakkasid kõnelema“. Foto: Joosep Kivimäe
Millest lähtusite kunstnike valikus?
AMV: Kaasasime näitusele peaasjalikult siinses piirkonnas tegutsevad või siit pärit kunstnikud, et rääkida piirideülest lugu kohaliku konteksti kaudu. Meid huvitasid kunstnikud ja teosed, mis on suhestunud põhjamaiste või Läänemere-äärsete maastikega. Kiiresti sai selgeks, et keskkonnamuutuste teemadega süvitsi minekuks tuleb kaasata põlisrahvaste kogukondade seast pärit kunstnikke. Nende looming moodustas näituse tervikus väga olulise, koloniaalvägivalla perspektiivist lähtuva teemaliini. Mitme kunstniku puhul osutus määravaks huvi konkreetse teose vastu, mida olime varem näinud ning soovisime näitusele kaasata.
Näitusel on Kumu 5. korruse saali kohta kunstnikke ja teoseid pigem vähem kui tavaliselt: kujunduses on kõigile teostele n-ö õhku jäetud. Kas see oli teadlik otsus? Miks otsustasite nende kunstnikega piirduda?
HLK: Näituse ülesehitus, milles tühjal ruumil on sama oluline roll kui teostel endil, oli teadlik otsus. Vaikus ja pausid on selle näituse teema edasi andmiseks vajalikud. Püüdsime hoida tasakaalu: et iga teos saaks sobiva ruumi, milles külastaja saab seda parimal moel kogeda, ning et samal ajal oleks tajutav teoste omavahelistest suhetest võrsuv laiahaardelisem narratiiv. Soovisime anda külastajale aega ja mõtteruumi.
Miks otsustasite näitusele mitte kaasata teemasid ja teoseid lähemalt tutvustavaid seinatekste?
AMV: Tagantjärele vaadates tundub see muuseumi kontekstis suhteliselt radikaalse otsusena!
Näituse ja ruumiga töötamisel olid meie peamisteks märksõnadeks vaikus, viivitused ja pausid. Soovisime need märksõnad muuta kehaliselt kogetavaks ning vältida intellektist juhitud käitumist, mis paneb külastajad alateadlikult ühe teksti juurest teise juurde liikuma ja tõkestab tajupõhist, intuitiivset kogemist. Tekstide puudumine võib esialgu tekitada segadust – kui aga keskenduda olemasolevale: näiteks liikuvale pildile, kunstiteoste materiaalsusele, helidele, hämarusele, siis tekib tajupõhine kogemus, millele saab hiljem näitusega kaasnevast kataloogist lisaks lugeda.
Näitus „Nad hakkasid kõnelema“. Foto: Joosep Kivimäe
Lähtuvalt teemapüstitusest ja fookusest kehalisusel laieneb see näitus tavapärasest palju rohkem publikuprogrammi, kust leiab performance’eid, ökosomaatilisi ringkäike ning palju muud põnevat. Kas saate veidi avada publikuprogrammi loomise tagamaid ja eesmärke? Kas ilma publikuprogrammis osalemata saab seda näitust üldse terviklikult kogeda ja mõtestada?
AMV: Ideaalis me isegi ei lahterdaks seda projekti näituseks ja publikuprogrammiks – vaid kõik ongi üks väljapanek, kus mõned teosed on staatilisemad (nt skulptuurid, fotod jne) ja teised ajapõhised või ajas muutuvad, kogetavad vaid konkreetsel ajahetkel. Seetõttu võibki öelda, et publikuprogramm, eeskätt Eline Selgise ja Sofia Filippou tantsulavastus „Kallistamise koreograafiad: variatsioon“ ja Joanna Kalmu ökosomaatilised ringkäigud, valmis n-ö orgaaniliselt, muude teostega dialoogis.
Kuna näituse keskne teema on kehakogemus ja kehalisus keskkonnamuutuste ajastul, siis tundus vältimatu kaasata projekti tantsutaustaga kunstnikke. Somaatilise praktika sissetoomine oli meie kui kuraatorite jaoks määrava tähtsusega – ka meie olime varem koostööd teinud just ühe somaatilist praktikat viljeleva kunstiprojekti raames. Somaatilist ehk kehalisusel ja keha kogemusel põhinevat praktikat on analüüsitud ka kui teraapiameetodit traumaga tegelemisel.
Mis oli teie jaoks seda näitust ette valmistades kõige keerulisem väljakutse?
HLK: Küsisime endilt näituse loomeprotsessi vältel korduvalt: millist lugu me soovime rääkida? Tänane päev kutsub üles keskenduma kriisiolukorrale, kuid pidasime sama oluliseks rääkida ka keha ja maa ühendustunde taastamise võimalikkusest. Selles plaanis sai minu jaoks kuraatoriesseed („Põimitud“) kirjutades võtmeks näituse kataloogi kaasatud Mirjam Parve kirjeldus inimese loomuomasest, kuid arendamist vajavast võimest ümbritsevat tajuda ja sellega suhestuda: „kuidas hülgekütt aimab hülge teid, kuidas põhjapõdrakasvataja tunneb ära haige looma, kuidas aednik leiab taimele mõnusa paiga, kuidas korilane adub maastikku seene silmadega, kuidas puusepa käsi tunneb puidu käitumist“.
Kas Eestis ja laiemalt Euroopas on sellise teemapüstitusega näitusepraktikaga varem piisavalt tegeldud või jääb seda pigem väheks? Kuidas tunnete, kas Kumu näitus võiks täita teatud lünka?
AMV: Keskkonnamuutustele ja -kriisidele, sh antropotseenile, keskenduvaid näitusi on maailmas viimase kümne aasta jooksul tehtud suhteliselt palju – aga tihtipeale mõjuvad need plakatlikult või kuidagi lihtsakoeliselt…
Keskkonnamuutuste mõtestamine põlvkondadeülese trauma kaudu on selles kontekstis ehk suhteliselt unikaalne. Näitusel osalevad kunstnikud kõnelevad oma loomingu kaudu võimalustest taasluua sidet iseenda, teiste inimeste ja olendite ning ümbritseva keskkonnaga.
Milline võiks teie arvates olla näituse mõju külastajale? Kas kaugem eesmärk on liikuda taas inimese ja looduse võrdväärsena ühendamiseni, kokkutoomiseni, ühtesulamiseni?
HLK: Näitus püüab anda ruumi mõtisklemaks, mida tähendab olla inimene kiirete keskkonnamuutuste ajastul. Pakume välja, et saame endist mõelda laiema suhestatuse kaudu, kui märkame, et keskkond mõjutab inimese heaolu, kuid ka tema võimet mõelda, tunda ja käituda.
Samamoodi tõuseb näitusel „Nad hakkasid kõnelema“ loodetavasti esile, et sotsiaal-ökoloogilistele ja kultuurilistele erinevustele vaatamata võib kogemustel Eestis olla seos kogemustega Gröönimaal, Põhja-Soomes või kaugemalgi. Meie isiklikud lood on tegelikult suuremad, piirideülesed.
Näitus „Nad hakkasid kõnelema“. Foto: Joosep Kivimäe
Kumu blogi 