Aili Vint. Mees merd kuulamas. 1972. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum
1960. aastate teisel poolel tõusis Eestis esile mitmeid kunstnikke, kelle teoseid iseloomustas ühest küljest ajastuomane maailmapildi avardumine ning teisalt individuaalsuse manifesteerimine, selgelt äratuntava kunstnikukäekirja väljatöötamine ja selle arendamine, teatavatest elementidest ja võtetest tervikliku esteetilise süsteemi loomine. Kõige selgemalt väljendub see terviklikkuse taotlus Tõnis Vindi ideedes ja loomingus, kuid on jälgitav ka mitmete teiste tollal alustanud kunstnike, sh rühmituse ANK liikmete – Jüri Arraku, Malle Leisi, Aili Vindi jt – teostes.
Sageli kannavad need esteetilised universumid oma sünnikeskkonna tunnusjooni (popilik värvikäsitlus või kujundiloome, plakatlik maalilaad), kuid ei lase end samastada ühegi kindla kunstivooluga, vaid genereerivad isiklikke märgisüsteeme. Samamoodi nagu pöördumine filosoofiliste ja eksistentsiaalsete teemade poole andis ka eneseküllase pildimaailma loomine võimaluse igapäevakeskkonnast eemale tõmbuda ja seda ometi kaudselt kommenteerida, samuti tõsta kujundite selgepiiriliste tähenduste asemel esile nende visuaalne mõjujõud. Ametliku kunsti raskepärasusele ja nõukogude ühiskonna selgusenõudele vastandati komplitseeritud, metafüüsika- ja müstikaarmastuse poolt kujundatud ning sümboliterohke pildikeel.
Meri on miski, mis on Aili Vindile aastaid palju huvi pakkunud. Oma maalidega jutustab ta mere sensuaalsusest ja olemusest laiemalt, ning uurib nähtamatuid seoseid looduse ja meie meelte vahel.
Kumu blogi 