Mia Tamme (1996). Võrgu mõrsjad ja vesised mõrrad. 2023–2025, jätkuv protsess.
Installatsioon: loominguline uurimistöö, esitletud esseefilmi, arhiiviobjektide ja publikuprogrammina. Kunstniku loal
Keha, maa ja koloniseeriva võimu omavahelist seotust sotsialistliku antropotseeni kontekstis näeme Mia Tamme videoteoses „Võrgu mõrsjad ja vesised mõrrad“. Seal kasutatud arhiivikaadrites avaldub Nõukogude perioodil toimunud ülekalastamine, mis sai võimalikuks „traalerite ilmumisega silmapiirile“. Mustvalge liikuva pildi taustal kuuleme kõnelemas kunstniku häält. Arhiividest kogutud materjali põhjal refereerib Tamme tolleaegseid lugusid sellest, kuidas „tõmmati kala merest välja nagu muda, võrgud olid suuremad ja tugevamad. Siis hakkasid isegi sead nagu kala maitsema – mida muud selle ülejäägiga, mida maha ei müüdud, teha“.
Tamme avardab meie arusaama sellest, kellel on võime ja õigus kõneleda, milline on teadmine, mida kõneldes väljendatakse, ning kuidas leiab aset mäletamine ja teadmussiire – kehalisel kogemusel ja kujutlusel on siin oluline roll.
Kumu blogi 