7. mail avati Dresdenis Lipsiusbaus mahukas näitus „Spiegel im Spiegel. Eesti ja Saksa kunsti kohtumised Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini“, mis on läbi aegade suurim Eesti kunsti väljapanek Saksamaal. See pika pealkirjaga näitus kätkeb endas teoseid, mis esindavad erinevaid sajandeid, loomingulisi impulsse, kunstiajaloolisi ajast tingitud võimusuhteid ning mitmeid sillakesi, mis ühendavad omavahel Dresdeni ja selle lähiregiooni ning Eesti. Tegemist on Eesti Kunstimuuseumi ja Dresdeni Riikliku Kunstikogu (SKD) koostööprojektiga, mis toimub kahes jaos: kõigepealt saab seda külastada Dresdenis kuni 31. augustini, kuid juba 24. oktoobrist saab seda näha siinsamas Tallinnas, Kumu suures saalis. Näituse kureerisid Eesti Kunstimuuseumi poolelt Kadi Polli ning Dresdeni Riikliku Kunstikogu (SKD) poolelt Sergey Fofanov ja Marion Ackermann. Näituse avamisel osalesid Alar Karis ja Michael Kretschmer. Täna annab Kumu blogis näituse avamissündmusest ülevaate näituse koordinaator Johanna Jolen Kuzmenko.
Edith Karlson tutvustamas „Hora lupit“
Alar Karise päevane avakõne. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Kuraator ja Kumu direktor Kadi Polli 6. mail Lipsiusbaus pressihommikul.
Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Bernd Eberti õhtune avakõne. Ebert on Staatliche Kunstsammlungen Dresdeni peadirektor. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Oluline on mainida, et kuigi kahe väljapaneku kontseptuaalne kese on sama – erinevad dialoogid eesti ja saksa kunsti vahel – siis need kaks teoste komplekti ei ole identsed. Kuraatorite mõte on näidata publikule Dresdenis enam Eesti kunstnike teoseid ning Kumus vastupidi pisut rohkem Saksa kunstnike töid. Kuna näitus kannab oma olemuselt kahtlemata Eesti kunsti tutvustavat funktsiooni, siis on ootuspärane, et näiteks Eduard Wiiraltilt on Dresdenisse valitud muuhulgas teosed „Põrgu“ (1930–1932) ja „Kabaree“ (1931). Konrad Mägi töödest on Dresdenis väljas samuti Eesti kunstipubliku poolt armastatud ja tuntud tööd „Pühajärv“ (1918–1921) ja „Naise portree“ (1918–1921). Kui portree on n-ö salongilikult kujundatud pilveseinal koos Karin Lutsu, Kurt Eichleri, Johannes Greenbergi jt teostega, siis „Pühajärv“ on asetatud kõrvuti Max Pechsteini maaliga „Naised roheluses“ (1911). Lihtsat ja selget kõrvutamist on veelgi, seda näiteks teematoas, kus saavad kokku Gemäldegalerie Alte Meisteri (SKD) kogus olevad Anthony van Dyck’i jt tuntud meistrite maalid koos nende kunstiajalooliste koopiatega. Nimelt oli meistritelt õppimine ja nende kopeerimine loomulik osa kunstiharidusest. Näitusel olevaid koopiaid tegid teiste seas Eduard von Gebhardt, Peter Felix von Sievers ja Julie Hagen-Schwarz. Siin on hea märkida, et hoolimata sellest, et baltisaksa kunstnike õpingute eesmärgil tehtud koopiad on Eesti kunstiajaloo seisukohalt ka iseseisvana väga olulised, on nende nägemine kõrvuti originaalidega siiski väga eriline kogemus.
Kadi Polli kuraatorituur näitusel
Nagu näituse pealkiri viitab, toob väljapanek kokku sealhulgas kunstniku Gerhard Richteri ja Arvo Pärdi. Nende kahe loomingut on ka varem koos esitletud, kuid antud näituse kontekstis on eriline see, et esimest korda eksponeeritakse Pärdi käsikirju väljaspool Eestit. Pärdi loomingus aitas kuraatoritel orienteeruda Arvo Pärdi keskuse kuraator Kai Kutman, kuid nõu ja jõuga aitasid teisedki inimesed mitmetes erinevates küsimustes. Sellises mahus kunsti ja muusika kokkutoomine oli näitusetegijatele põnev: Pärdi käsikirjaline materjal on väljas kunstinäituse kontekstis ja samaaegselt saab Lipsiusbaus maalide ja skulptuuride vahel jalutada, kõrvus Pärdi muusikapalad, mis kabelis kõlaritest vaikselt mängivad.
Praeguses Lipsiusbau näitusekujunduses on peegelduste mängu mitmel tasandil – näitusesaali sisenedes näeb külastaja kõigepealt Kaarel Eelma kujundatud kabelit, mille kuju on inspireeritud Arvo Pärdi keskuses asuvast kabelist ja tagumisel seinal Richteri kahte peeglit, millelt peegelduvad vastu näitusesaali erinevad osad. Näituse dialoogipõhine teemade jaotus käib käsikäes Lipsiusbau hoone endaga, sest see koosneb tubadest ning teatud sopilisus sobib sinna ruumidesse hästi. Kahtlemata ei ole võimalik ühele näitusele tuua kokku sellist hulka teoseid, mis seletaksid kogu eesti ja saksa kunsti suhted lahti, kuid sellele vaatamata on kaardistatud teematoas ära mitmed olulised kunstiajaloolised kokkupuutepunktid. Dresden ja selle lähiümbrus asukohana on olnud oluline mõjutuste ja sidemete ristumispunkt. Siin on näiteks sellised kunstnikud nagu Gerhard von Kügelgen, Julie Hagen-Schwarz, Anton Starkopf, Georg Kind – ja see nimekiri jätkub veelgi. Põhjalikuma ülevaate saab nendest ristumiskohtadest näitusega kaasnevast trükisest, mis ilmub eesti keeles oktoobris koos Kumu näitusega, ingliskeelne ja saksakeelne trükis ilmusid juba Lipsiusbau näituse avamiseks.
Vox Clamantis Lipsiusbaus päevasel avamisel
Kai Kutman (Arvo Pärdi keskusest) tutvustab lähemalt Pärdi loomingut
Näitusel on ka kaasaegse kunsti sekkumised. Näiteks Jaanus Samma uuris mõlema muuseumi kogusid ja rahvakultuuripärandit, ning tõi kokku eesti ja saksa kogudest õllekannud, et luua huvitav võrdlusmoment puidust ja portselanist õllekannude vahel. Koloniaalpärandi teemadega tegeleb Kristina Norman ja tema installatsioonist koorub välja erinevaid kihte ajaloopiltidest ning nende laiast tõlgendusruumist. Lipsiusbau vestibüülis on väljas aga osa Edith Karlsoni Veneetsia biennaalil eksponeeritud näituseprojektist „Hora lupi“.
Jaanus Samma installatsioon
Kunstnik Edith Karlson annab kommentaare. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Tiimipilt. Vasakult: Asko Künnap, Johanna Jolen Kuzmenko, Kristina Norman, Jaanus Samma, Edith Karlson, Sergey Fofanov, Marion Ackermann, Paula Sowa, Kadi Polli ja Inga Jaagus
Kumu blogi 