Märtsi alguses külastas grupp Eesti Kunstimuuseumi kolleege Lillehammeri Kunstimuuseumi seminari „Puuduv lüli kunstiajaloos: esimesed rahvusliku kaasaegse kunsti erakogujad Põhjamaades ja Baltimaades“, mis tõi kokku varase 20. sajandi kunsti uurijad Norrast, Taanist, Lätist ja Eestist. Seminar on osa Eesti Kunstimuuseumi algatatud uurimisprojektist „Rahvusülene vaade moderniseerimisele ja rahvusriigi ülesehitamisele. Skandinaavia ja Baltimaade kunsti võrdleva uurimise võrgustik“, mille eesmärgiks seati teadusalaste koostöövõrgustike loomine Skandinaavia suunal, aktiveerimaks Eesti 20. sajandi alguse kunsti laiapõhjalist uurimist. Täna annavad Kumu blogis projekti eestvedaja ja kunstiteadlane Liis Pählapuu ja Kumu näituste koordinaator Johanna Jolen Kuzmenko toimunud üritusest ja Norra visiidist ülevaate.
Lillehammeri vaade. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Eesti Kunstimuuseumi töötajad Lillehammeris. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Liis Pählapuu:
Enne seminari algust oli meil võimalik ringi vaadata Lillehammeri Kunstimuuseumi põneva arhitektuuriga hoonetes ja nautida püsinäitusel läbilõiget Norra kunstiajaloost. Muuseumi kogu, kuhu kuulub umbes 1500 teost, käsitleb norra kunsti 19. sajandi algusest kuni tänapäevani. Kunstimuuseum on üks osa Lillehammeri ühisest, kuuest erinevast muuseumist koosnevast võrgustikust. Üks linna populaarne sihtpunkt on näiteks Norra suurim vabaõhumuuseum Maihaugen, mille etnograafilist näitust külastasime sama päeva õhtul peale seminari, samuti Lillehammeri keskusest veidi eemale jääv Bjerkebæk ehk Sigrid Undseti kodumuuseum. Näib, et Lillehammeri muuseumid toimivad võluvas omavahelises dialoogis ning oskavad ära kasutada neis leiduvat pärandit oma uurimissuundade ja näituseprogrammi loomisel. Nii selgus hiljem kunstimuuseumi kuraatori Cecilie Skeidega vesteldes, et ta tegeleb hetkel Sigrid Undseti pärandi ja raamatukogu uurimisega. Skeide valmistab ette 2026 muuseumis avatavat näitust „Moodne keskaeg“, mis muuhulgas süüvib Undseti loodud keskaegsete jutustuste detailsetesse maailmadesse ja tema raamatuillustratsioonidesse.
Maihaugeni muuseumi etnograafilise kogu näitusel. Foto: Liis Pählapuu
Seminaripäeva hommikul saime muuseumis koos direktor Nils Ohlseniga ringi vaadata. 1994. aasta taliolümpia ajaks ehitatud muuseumi uus peahoone, hüüdnimega Suur Klaver, mida peetakse kohalikuks arhitektuuriikooniks, on varasema brutalistlikus stiilis hoonestusega seotud üle omapärase arhitektuurse aia kulgeva klaasist galeriiga, kus toimus ka seminar. 2027. aastal on plaanitud valmis ehitada muuseumi atraktiivne laiendus, mille käigus muutub praegune peahoone esine autoparkla võluvaks linnaplatsiks, selle alla luuakse aga uus muuseumi galerii- ja publikuala.
Lillehammeri Kunstimuuseumi hoone. Foto: Liis Pählapuu
Lillehammeri Kunstimuuseumi laienduse projekt. Foto: Liis Pählapuu
Püsinäitus, mida vahetatakse umbes iga kolme aasta tagant, pakub vaatajatele läbilõiget Norra kunstist läbi aegade. Muuseumi programmis on aastas mitu vahetuvat, nii ajaloolise kui ka kaasaegse kunstiga tegelevat näitust. Püsinäitusel võib kohtuda erinevate Norra ja Põhjamaade kunsti ikooniliste autoritega. Samuti saab imetleda värsket püsinäituse lisandust: hiljuti kunstioksjonilt ostetud ja muuseumile deponeeritud Vilhelm Hammershøi maali. Eraldi ruumis keskendutakse nn Lillehammeri kunstnikekoloonia kunstnikele, kelle seotusest linna ja siia loodud kunstimuuseumiga võib lugeda seinatekstist. Siin mainitud kunstnikke, samuti Lillehammeri Kunstimuuseumi väljakujunemisel keskset Lundede erakollektsiooni, vaatlesid ka mitmed seminari ettekanded:
Peale seda, kui Frederik Collett oli 1883 avastanud Lillehammeri piirkonna kunstilise potentsiaali, hakkas järgnevatel aastakümnetel siia järveäärsesse linna jõudma aina enam kunstnikke. 1894. aasta suvel loodi Lillehammerist loodes asuvas Vågå mägikülas väike kunstnikekoloonia, mis andis oma panuse Norra sümbolismi arengusse. Kõige olulisemad „Lillehammeri maalijad“ olid perioodil 1890–1930 Lars Jorde, Alf Lundeby, Thorvald Erichsen, Henrik Sørensen, Einar Sandberg, Kristen Holbø ja Rudolph Thygesen. Nende maastikke ja žanrimaale iseloomustab ekspressiivselt pastoosne maalimistehnika ja kontrastne värvikasutus. Mõned neist kunstnikest olid kaasatud disaineritena kohalikus mööblitehases, mis kuulus kunstikogujale Einar Lundele. See õnnelik kombinatsioon kunstikogujatest, kunstnikest ja külalislahketest kohalikest elanikest viis muuseumi loomiseni 1927. aastal.
Sirje Helme ja Inga Jaagus Lillehammeri kunstimuuseumi püsiekspositsioonis. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Seminari avas Ordrupgaardi muuseumi direktori Gertrud Oelsneri ettekanne Taani kunstikaanoni kogujatest Heinrich Hirschsprungist ja Wilhelm Hansenist. Hirschprung oli teise põlvkonna juudi emigrant, kelle huvi kunsti kogumise vastu sai alguse tema otsesest kokkupuutest noorte kunstnikega, kes külastasid tema isa tubakaäri, mis asus Kopenhaagenis kunstiakadeemia lähedal. Peale 1864. aastal koos naisega Kopenhaageni kesklinna kolimist alustas Hirschprung kunsti kogumisega. Keskendudes just kaasaegsetele autoritele, kujunes tema kunstikogu ühes rütmis Taani kunsti üldiste arengutega. Nii Hirschprung kui Hansen asutasid Kopenhaagenis ja selle ümbruses oma muuseumi. Hirschsprungi kollektsioon avas uksed 1911. aastal ja Ordrupgaard oli avalikkusele kättesaadav alates 1918. aastast. Mõlemas kollektsioonis leidub olulisi teoseid Taani kunsti kuldajastust.
Bergeni Kode kunstimuuseumi direktor Line Daatland käsitles Kode muuseumile aluse pannud kunstikoguja Rasmus Meyeri tegevust ja tema loodud kunstikollektsiooni. 1916. aastal, kui Meyeri lapsed annetasid kunstikogu, millesse kuulus üle 800 kunstiteose ligi 70 autorilt, Bergeni linnale, oli tegu kõige suurema taolise kunstiannetusega. Annetatud kunstikogu oli mahult võrreldav Oslo Rahvusmuuseumi kunstikoguga. Bergeni kaupmeeste perekonda kuulunud Meyer oli kunstist huvitatud juba noorena. 17-aastaselt käis ta Grand Tour’il Itaalias, õppis tööstuse juhtimist, aga salaja ka aiandust; kogus fajanssi ja portselani. 1903. aastal alustas Meyer Bergenis oma lapsepõlvekodu taastamise ja ka kunsti kogumisega. Peale 1905. aastal Bergenis toimunud kunstioksjonit tekkis Meyeril idee luua Hirschprungi kollektsiooni eeskujul avatud kunstikogu. Meyer suhtles tihedalt kunstnik Erik Werenskioldiga, kes oli tolleaegses Norra kunsti- ja kultuurielus keskne figuur. Kui alguses ostis ettevaatlik Meyer oksjonitelt põhiliselt ajalooliste autorite töid, siis juba kümme aastat hiljem oli tema kollektsioon suurim kaasaegse kunsti kogu Norras. Selle taga oli nii Werenskiold, kes tutvustas Meyerile noori kunstnikke, kui ka Meyer ise, kes pingutas, et olla kursis kunsti kaasaegsete arengutega.
Meyeri kogusse jõudsid ka Edvard Munchi tööd. Meyeri sooviks oli, et kollektsioon annaks ülevaate Munchi kogu loomingust. Meyer pidas Munchiga tihedat kirjavahetust ja Munch suunas ka oma loomingu otse kogusse. Edasi laines Meyeri huvi ka teistele Skandinaavia ja Euroopa kunstnikele. 1911 käis Meyer koos Werenskioldiga Pariisis ja tema kogusse jõudsid näiteks Cezanne’ i tööd. Daatland rõhutab, et Meyeri ambitsiooni koguda 1910. aastatel Prantsuse kunsti võib pidada omas ajas väga julgeks sammuks. Kasvava kollektsiooni näitamiseks vajati uusi ruume ja Meyer hakkas arendama ambitsioonikat ehitusprojekti, mis aga ei teostunud. Peale Meyeri surma linnale antud kollektsiooni näitamiseks rajati uus neobarokne hoone, milles avatud ekspositsiooni ühe naelana šokeeris kohalikku kunstipublikut Munchi mastaapne maal „Naise kolm staadiumi“.
Line Daatlandi ettekanne. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Norra Rahvusmuuseumi kuraator Øystein Ustvedt käsitles ettekandes Olaf Schou’d kui Norra üht olulisemat kunstikollektsionääri ja oma kodumaa kunstikogude fookuse ümbermõtestajat. Schou erilisus kunstikogujana peitus tema julguses fokusseerida kõige kaasaegsemale. Oma kunstiostudest annetas ta suure osa kohe peale ostmist Rahvusmuuseumile. Schou annetustena on muuseumi kogusse jõudnud Munchi loomingu ikoonilised maalid nagu „Haige laps“, „Madonna“, „Karje“. Lahke annetaja Schou oli oma põlvkonna kunstnike sõber – ta toetas kunstnikke majanduslikult, ostis nende töid, maksis stipendiume – otse ja isiklikult kunstnikega aga ei suhelnud. Prantsuse kunstist jõudis Schou kogusse näiteks tema lemmikute Millet’, Manet’, samuti Barbizoni koolkonna kunstnike ja impressionistide teoseid. Schou annetused Rahvusmuuseumile viisid selle kogud, mis seni oli piirdunud vaid vanade meistrite ja 1860. aastate kunstiga, täiesti uuele, kaasaegsele tasemele.
Øystein Ustvedt seminaril esinemas. Foto: Liis Pählapuu
Eero Epneri ettekanne vaatles Eestis enne 1945. aastat tegutsenud kunstikollektsionääre ja analüüsis nende ühiskondlik-kultuurilist rolli. Viidates 1905. aasta revolutsioonile ja mõisate rüüstamisele, tõi Epner välja, et 20. sajandi alguses oli kunst ja kunstikogumine Eestis baltisakslaste pärusmaa. Baltisakslased soovisid hollandi, itaalia ja saksa kunstnike teoste kogudega kindlustada oma identiteedi sidumist Lääne-Euroopaga. Eesti kunsti kogumine sai alguse moodsa kunsti esile tõusuga ja oli tihedalt seotud rahvusriigi loomisega. Moodsa kunsti vastu tunti huvi, selle ostjateks olid uue rahvusliku eliidi moodustanud haritlased, isegi üliõpilased, sest kunst oli hinnalt kättesaadav. Suuremad erakunstikogud kujunesid 1920. aastatel, mil kunstist sai muuhulgas ka sotsiaalse identiteedi ülesehitamise vahend. On tähelepanuväärne, et 1930. aastatel ei olnud kunsti põhilisteks ostjateks mitte ärimehed, vaid kodanluse liikmed. Näiteks kujunes üheks tõsisemaks kunstikogujaks ametnikust Alfred Rõude. Enne II maailmasõda on räägitud Eestis umbes 12 suuremast erakollektsioonist. Kuigi naisi kaasas tolleaegne kunstiringkond vähe, siis leidus mitmeid naistest kunstikogujaid ja metseene, nagu näiteks A. Vesanto, F. Sangernebo või Clara Holst, kelle roll oma kaasaja silmapaistvate kunstnike toetajatena on tähelepanuväärne. Aliide Simsivart tegutses nii kunstikogujana kui ka toetas kunstnikke ja organiseeris naiskunstnike näitusi. Luise Side keskendus naiskunstnike, näiteks Lydia Mei ja Agathe Veeberi teoste kogumisele. Mööblitööstur Martin Lutheri kunstikogu taga oli tema naine Francesca. Avalikus perspektiivis olid kunstikogujateks ikkagi mehed. Epner rõhutab, et Eestile omane katkestuste ajalugu iseloomustab ka siinsete kunstikogude käekäiku. 1944. aastal Eestist põgenedes võeti palju kunstiteoseid kaasa. Praegu on sel ajal välismaale sattunud töid hakanud ka Eestisse tagasi jõudma.
Eero Epneri veebiloeng. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Baiba Vanaga Läti Kunstimuuseumist tõi ettekandes välja, et enne iseseisva riigi loomist Läti territooriumil ei ole Läti kunstiajaloost teada ühtegi tõsist erakollektsionääri, kes oleks olnud kirglikult huvitatud Balti kunsti kogumisest. Analüüsides 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ajakirjandust, näituste ja muuseumide kollektsioonidega seotud materjale, osutas Vanaga inimestele, kelle erakogudesse kuulusid ka kohalike kunstnike olulised teosed. Vanaga detailne ettekanne ulatub kunstikogude vaatluses kaugesse väljapaistva pärandiga Kuramaa hertsogiriigi ajajärku. Kohaliku taustaga kunstihariduse ja kunstielu aktiviseerumine leidis Lätis aset peale 1917. aastat. Varastes kunstikogudes leidus Hollandi, Saksa ja Itaalia kunsti, kohaliku kunsti kogumine sai Lätis alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel.
Cecilie Skeide käsitles ettekandes perekond Lundede kunstikogu – tulevasele Lillehammeri Kunstimuuseumile aluse panija – kujunemist. Nii Einar kui ka Eva Lunde olid mõlemad pärit ärimeeste peredest. Eva lapsepõlvekodu külaliste hulka kuulusid kultuuritegelased, ka näiteks nobelist Bjørnstjerne Bjørnson, kes oli juba 1875. aastal ostnud oma perele koduks Lillehammeri lähedal asuva Aulestadi talu (praegu asub seal Bjørnstjerne Bjørnsoni majamuuseum). Abielludes asuvad Lunded kunsti koguma. Nende suhtlusest kunstnikega on säilinud vähe kirjavahetust, peamiselt sõlmiti suulisi kokkuleppeid. Avades oma kodu noortele kunstnikele, panid Lunded aluse Lillehammeri kunstiringkonna väljakujunemisele. Lundede kunstikogu, kuhu kuulus palju Linnaga seotud autorite loomingut, näidati esmakordselt 1922. aastal Lillehammeri panga ruumides. Lunded käivitasid Arts & Crafts liikumise mõjul ka kohaliku mööblitootmise, kutsudes kunstnikke mööblit disainima. Skeide rõhutas, et Lundede kogu kujunemisel mängisid keskset rolli paari lähedased suhted kunstnikega. Samuti toob Skeide välja Eva Lunde sageli varju jäetud osatähtsuse kunstikogu tekkimisel. 10 lapse ema Eva oli aktiivne kunstiringkonna liige ja huvitus muuhulgas näiteks ka antroposoofiast.
Kogu seminari lähtepunktiks oli Lillehammeri Kunstimuuseumi direktori Nils Ohlseni viimaste aastate uurimisfookus, mis vaatleb esimesi rahvuslikke Skandinaavia kunsti erakogusid kui olulist lüli Põhjamaade kunstiajaloo ühises narratiivis. Oma ettekandes rõhutas Ohlsen, et esimesed Põhjamaade kunstikollektsionäärid olid suures osas self-made-man’id, kelle eeskujud erakogunduses asusid Euroopas või Venemaal. Koguti just uut ja ootamatut. Kunstikogujad olid olulisteks ühendajateks noorte kunstnike ja ühiskonna vahel ja mängisid keskset rolli kaasaegse kunsti jõudmisel avalikesse kunstikogudesse. Oma tegevusega kujundasid ja suunasid kollektsionäärid arenguid kultuuris ning andsid panuse moodsa kunstimaailma väljakujunemisse. Skandinaavia perspektiivis olid kunstikogujate ringkonnas tähtsad näiteks ka kohalik juudi kogukond, samuti naised kunstikogujatena.
Seminaril võis tõdeda, et Skandinaavia ja Baltikumi esimeste kunstikollektsioonide kujunemisel oli väga erinev taust. Eestis ja Lätis omandas pöördelise tähtsuse rahvusriigi loomine ja järgnev periood, kui tekkis rahvuslik kodanlus, kes hakkas huvi tundma kaasaegse kunsti vastu ning seda ka koguma. Läti puhul, erinevalt Eestist, on kunstikogude ajalugu hoopis ulatuslikum, küündides Kuramaa hertsogiriigi aegadesse 16. sajandil. Norras ei toonud iseseisvumine 1905. aastal kaasa Eesti ja Lätiga sarnast sotsiaalset ja ühiskondlikku ümberkujunemist, sest suurel määral toimis Norra iseseisva riigina juba ka Rootsiga unioonis olles. Skandinaavias olid varajasteks kunstikogujateks peamiselt jõukad ja edumeelsed ärimehed, iseõppijatest entusiastid, kes tundsid laiemat rahvusliku kultuurielu edendamise missiooni ja panid oma kogudega aluse paljudele olulistele avalikele muuseumidele. Nii Eesti kui ka Norra kollektsioonide vaatluses toodi korduvalt välja seni varju jäetud naiste rolli kunstimetseenide ja kunstikogujatena.
Nils Ohlsen seminaril esinemas. Foto: Liis Pählapuu
Johanna Jolen Kuzmenko:
Lillehammeri Kunstimuuseumis toimunud seminar „Puuduv lüli kunstiajaloos: esimesed rahvusliku kaasaegse kunsti erakogujad Põhjamaades ja Baltimaades“ pakkus uusi huvitavaid teadmisi lähiregiooni kunstiajaloost. Kuulates Norra, Taani, Läti ja Eesti kunstiajaloolasi, joonistusid ettekannetes välja hulk sarnaseid jooni, mis ühendas 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguses tegutsenud kunstikogujaid, kuid nende tegutsemisviiside ja põhimõtete hulgas oli ka erinevusi.
Liis Pählapuu sissejuhatus seminarile. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Gertrud Olesen rääkis Hirschsprungide kunstikogust. Tegu oli Taani kunstikollektsionääridega (abikaasad), kes olid oma tegevusega muuhulgas inspiratsiooniks Norra kogujatele. Line Daatland tutvustas Rasmus Meyeri kunstikogu teket ning kogumise põhimõtteid. Meyer tegi läbi intrigeeriva hüppe: kogumise algusjärgus ei tundnud ta huvi kaasaegse kunsti vastu, kuid aja möödudes hakkasid ka modernistlikud kunstnikud, sh Edvard Munch, talle sümpatiseerima. Øystein Ustvedt kõneles Olaf Schou kunstikogust, kes huvitus just peaasjalikult oma kaasaegsetest ning toetas neid mitmekülgselt. Schou soetas noorte kunstnike töid, kuid pakkus neile ka lihtsalt rahalist tuge, et nad saaksid oma loomingule keskenduda. Skandinaavia kunstikogujatele lisaks pakkusid Eero Epner ja Baiba Vanaga vastavalt Eesti ja Läti kunstiajaloo vaadet.
Kui vaadata linnulennult Skandinaavia päritolu kunstikogujaid, siis neid ühendas paljuski see, et nad tegutsesid kas tööstuses või olid edukad ettevõtjad. Varastes, 19. sajandi teise poole kunstikogujates said kokku huvi kunsti vastu ja edukas majanduslik seisukord. Algselt koguti kunsti oma koduseintele, kuid kasvavate kogude valguses seadsid kollektsionäärid uusi sihte oma teoste näitamiseks. On teada, et Hirschsprungid soetasid oma kogu esimese teose 1866. aastal ning umbes 1888. aastaks oli kogus juba 150 teost. Norra kollektsionäär Rasmus Meyer valmistus näiteks oma eramuuseumi loomiseks, kuid kahjuks sai kehv tervislik olukord sellele plaanile saatuslikuks. Siiski, Meyeri lapsed kinkisid kunstikogu Bergeni linnale ning selle kogu teosed on tänapäevalgi Bergenis kunstimuuseumis. Lapsed seadsid tingimuseks selle, et Meyeri kogu teosed püsivad koos ning need ei killustu erinevate kohtade vahel. Kunstikogude annetamist riigile tuli ette mitmetel juhtudel – Lunde perekonna kogu on praegu muuhulgas Lillehammeri Kunstimuuseumis ja Hirschsprungid kinkisid oma ulatusliku kogu 1902. aastal Taani riigile.
Lisaks seminarile oli Eesti Kunstimuuseumi grupil võimalus osaleda kahel ekskursioonil: uudistada sai Lillehammeris Maihaugeni muuseumi püsiekspositsiooni „Impulses“ ja Oslo Rahvusmuuseumis vastavatud näitust „Gothic Modern“. Maihaugeni näitus andis sissevaate kohalikku pärandisse, mis hõlmas enda all erinevaid ajastuid ja esemetüüpe. Näitusel ringi vaadates tekkisid erinevad paralleelid Eesti muuseumites olevate Rootsi-aegsete museaalidega.
Näitus „Gothic Modern“. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Ekskursioon näitusel „Gothic Modern“. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Näituse „Gothic Modern“ külastamine oli üllatuslik, sest kuigi mõned olid sama näitust Ateneumi kunstimuuseumis näinud, siis ruumide erinevus oli nõnda suur, et näitus mõjus hoopis teistsugusena, kui Ateneumi ajalooliste ruumidega muuseumis. Näitust tutvustasid selle kuraatorid Vibeke Waallaann Hansen ja Cynthia Osiecki, kes rääkisid konkreetsetest kunstiteostest, näituse alateemadest ja laiemalt selle ülesehitusest. Kuigi näitustel on teatud hulk keskseid teoseid, mis on samasugused, oli Norra valik siiski mõnevõrra teistsugune.
Viimase päeva hommikul tutvustas Nils Ohlsen ka lühidalt põnevat projekti „Bonnard and the North“. Tegemist on mastaapse uurimisprojektiga, mille raames toimuvad näitused Stockholmis Rahvusmuuseumis ja Lillehammeri Kunstimuuseumis. Näitustel on koos prantsuse 20. sajandi algusel tegutsenud kunstniku Pierre Bonnardi ja tema kaasaegsete teosed. Viimastest on esindatud Soome, Rootsi ja Norra kunstnikud, kelle teosed loovad põnevaid dialooge Bonnardiga. Stockholmis on see näitus praegu avatud – seda saab näha kuni 18. maini 2025, Lillehammeri Kunstimuuseumis avaneb see 15. juunil 2025.
Norra Rahvusgaleriis näitusel „Gothic Modern“. Foto: Liis Pählapuu
Näitus „Gothic Modern“. Foto: Kadi Polli
Kumu blogi 