Eesti Kunstimuuseumi kogudesse lisandus 2024. aastal teoseid 19. sajandi esimesest poolest tänapäevani; maale, joonistusi, graafikat, plakateid, karikatuure, fotosid, installatsioone. Autoritest olid esindatud nii baltisaksa meistrid kui ka Eesti 20. sajandi olulised kunstnikud Eduard Wiiralt ja Ülo Sooster, samuti praegu kunstiellu astunud noored tegijad. Arvuliselt enim tulmeid jõudis fotokogusse, mis kajastab Eesti kunsti- ja kultuurielu möödunud sajandi algusaastatest tänapäevani. Tekstide koostajad on: Darja Jefimova, Ulrika Jõemägi, Liisa Kaljula, Juta Kivimäe, Mari-Liis Krautmann, Madli Mihkelson, Liisi Raidna, Brigita Reinert, Elnara Taidre, Kristiina Tiideberg, Ann Mirjam Vaikla.
August Georg Wilhelm Pezold. Friedrich Robert Faehlmanni portree. 1833. Õli, paber
Üks vähestest eesti päritolu kirjanikku ja arsti Friedrich Robert Faehlmanni kujutavatest portreedest on Eestile kultuurilooliselt väga väärtuslik. Ühtlasi on see õnnestunud näide tuntud baltisaksa maalikunstniku August Pezoldi (1794–1859) loomingust. Oma rõhutatud silmade, kõrge lauba ja justkui tuulest sasitud romantilise soenguga vastab see intiimne biidermeierportree hästi 19. sajandi alguse arusaamale õpetlase kujutamisest.
August Georg Wilhelm Pezold. Friedrich Robert Faehlmanni portree. 1833.
Õli, paber
Gori. Esimese maailmasõja aastatel valminud karikatuurid (25 tk). U 1915–1918
Gori (kodanikunimega Vello Agori) oli 20. sajandi esimesel poolel Eesti populaarsemaid karikaturiste, kelle säilinud naljapiltide hulk ulatub tuhandetesse. Esimese maailmasõja puhkedes Vene tsaariarmeesse mobiliseeritud kunstnik langes juba oma esimeses lahingus 1915. aastal sakslaste kätte vangi ja pääses Eestisse tagasi alles 1918. aastal. Tõenäoliselt just Saksamaal sõjavangis viibimise ajal valminud karikatuurid on unikaalne täiendus mahukale Gori pärandile ja pakuvad ühtlasi põnevat sissevaadet Esimese maailmasõja aegsesse visuaalkultuuri.
Gori. Sõjavangid okastraataia taga jalgpalli mängimas. U 1915-1918. Tušš
Eduard Wiiralt. Paksu Margareeta põlemine. 1917. Tušš, akvarell
Eesti Kunstimuuseumis säilitatakse ligi 4000 Eduard Wiiralti joonistust ja graafilist lehte. 2024. aastal õnnestus muuseumil seda rikkalikku kogu täiendada Wiiralti varase, Tallinna Kunsttööstuskooli õpingute ajal valminud joonistusega, milles võib aimata tema õpetaja Nikolai Triigi juugendlikke eeskujusid. Teos kujutab 1917. aasta veebruarirevolutsiooni sündmuste kulminatsiooni Tallinnas, mis tipnes vanglana kasutatud Paksu Margareeta süütamise ja vangide vabastamisega. Wiiralt on sama teemat arendanud ka linoollõikes.
Eduard Wiiralt. Paksu Margareeta põlemine. 1917. Tušš, akvarell
Axel Roosman tööohutusplakatid. 1926. Litograafia
1926. aastal andis Eesti Tööliste Kinnitusühisus välja 17 plakatist koosneva kivitrüki tehnikas teostatud sarja, millest sai esimesi näiteid plakatikunsti rakendamisest tööohutuse edendamisel Eestis. Sarja kujundajaks oli tellimust teostavas Riigi Trükikojas tollal litograafina töötav autodidaktist kujunduskunstnik Axel Roosman (ka Rosman, Rossman). Erinevatele töökeskkondadele keskendunud plakatitel kujutatakse ohutusnõuete eiramise hirmutavaid tagajärgi, mis mõjuvad samal ajal siiski mõnevõrra karikatuurselt.
Axel Roosman. Õnnetus varitseb sind iga töö juures! 1926. Plakat
Axel Roosman. Ettevaatust! Ära puudu millegagi elektri traati. 1926. Plakat
Edmond Arnold Blumenfeldti graafilised kujundused 1920.–1930. aastatest
1920. aastate algul Berliinis tarbekunsti ja teatridekoratsiooni erialal õppinud ning seejärel end Pariisis täiendanud Edmond Arnold Blumenfeldt naasis 1925. aastal Tallinnasse, kus ta maalimise ja lavakujunduste loomise kõrvalt pühendas aina rohkem aega rakendusgraafikale, kujundades raamatute ja ajakirjade kaasi, reklaame ning pakendeid nii kohalikele kui ka Läti ettevõtetele. Eesti Kunstnikkude Rühma kuulunud Blumenfeldt pidas ennast maalijana konstruktivistiks, kuid oma graafilistes kujundustes mängis leidlikult erinevate stilistiliste lahendustega.
Edmond Arnold Blumenfeldt. Reklaam ”A/S Odor”. Plakat
Edmond Arnold Blumenfeldt. Päewaleht. 1927. Plakat
Roman Haavamägi. Maria. 1927. Kips, värvitud
Art-déco’liku stilisatsiooniga naisepea on peamiselt Haapsalus tegutsenud Roman Haavamägi üks vähestest vabaloomingulistest skulptuuridest. Teos kuulub kujuri loomingulisse paremikku. Mitmekülgse kunstnikuna tegeles Haavamägi varasemal loomeperioodil ka maali ja graafikaga ning illustreeris lastele mõeldud väljaandeid, kuid pühendus 1923. aastast skulptuurile. Valdav osa tema skulptuuriloomingust – portreebüstidega isikumonumendid ning unikaalsed dekoratiiv- ja pargiskulptuurid – asuvad Haapsalu linnas.
Roman Haavamägi. Maria. 1927. Kips, värvitud
Ellinor Aiki. Natüürmort samovari ja maskiga. 1930. aastate teine pool. Õli, lõuend
Ellinor Aiki õppis Kunstiühingus Pallas aastatel 1928–1936, esmalt graafikaateljees, seejärel Nikolai Triigi maaliateljees. Antud teos avab Aiki varase loomingu konteksti, ehkki siin võib juba aimata kunstnikule omase pastoosse maalitehnika väljakujunemist. Seda iseloomustab lõuendi katmine reljeefsete värvilaikudega, kasutades pahtlit, mille tulemusena saavutatakse tundeküllane virvendus. Teos täiendab oluliselt 20. sajandi esimesel poolel kunstiellu astunud naiskunstnike loomingut Eesti Kunstimuuseumis.
Ellinor Aiki. Natüürmort samovari ja maskiga. 1930. aastate teine pool. Õli, lõuend
Peeter Sink. Kanarbikunõmm üksiku männiga. 1940. Guašš, paber
Tallinna Kunsttööstuskoolis õppinud Peeter Sink loobus Vabadussõjas läbielatu tagajärjel kunstnikukutsest ja pühendus edaspidises elus vaimuliku ametile. Kunstiga tegeles Sink siitpeale vabal ajal, luues portreid ja maastikuvaateid perekonna suvituspaikades ja kohtades, kuhu teda tõid teenistuskohustused. Singi loomingus on tunda resonantsis olekut 20. sajandi alguse Eesti modernistidega, eelkõige Nikolai Triigi ja Roman Nymaniga.
Peeter Sink. Kanarbikunõmm üksiku männiga. 1940. Guašš, paber
Ülo Sooster. Joonistused „Kala-suu“ ja „Kala-kõrv“. 1961. Tušš
Ülo Sooster on 20. sajandi Eesti kunsti üks novaatorlikemaid ja mitmekülgsemaid autoreid, kes on tegelenud maali, joonistuse ja animatsiooniga ning töötanud väga erinevates visuaalsetes süsteemides. Enimtuntud on Sooster aga sürrealistlina. Kala- ja näoosade motiive põimiv sari on nii teostuse kui ka kontseptsiooni poolest üks paremaid näiteid Soosteri tušijoonistustes avalduvast kujundiotsingu arenguprotsessist ning kujundite ja mõistete teravmeelsest teisenemismängust.
Ülo Sooster. Kala-suu. 1961. Joonistus. Tušš
Ülo Sooster. Kala-kõrv. 1961. Joonistus. Tušš
Mare Vint. Maastikumotiiv. 1960. aastate esimene pool. Guašš, paber
Mare Vint. Maastikumotiiv. 1968. Guašš, paber
Mare Vint. Maastikumotiiv. 1968. Guašš, paber
Mare Vindi varased guašitööd esindavad 1960. aastate teises pooles Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) lõpetanud kunstnikupõlvkonna värvikirevat mõttemaailma ning avavad tolleaegseid maaliuuenduslikke ideid ja eeskujusid. ERKI tudengirühmitusse ANK ’64 kuulus mitmeid silmapaistvaid naiskunstnikke, kelle ülikooliaegsete katsetuste mõju Eesti toonasele kunstiuuendusele on nõukogude perioodi Eesti kunstiajaloo üks veel süvitsi avamist ootavaid võtmeküsimusi.
Mare Vint. Maastikumotiiv. 1960. aastate I pool. Guašš, paber
Mare Vint. Maastikumotiiv. 1968. Guašš, paber
Aime Jürjo. Sõbratarid. 1965. Šamott
Modernse üldistusega loodud kahe tüdruku paarisportree iseloomustab Eesti 1960. aastate skulptuurikunsti nii oma loomingulaadi kui ka ajastut iseloomustava materjalivaliku, šamotiga. Autori loomingust moodustavad isiksust esile toovas käsitluses psühholoogilised portreeskulptuurid olulise osa. Tema portreedes määrab üldistuse astme enamasti materjali valik.
Aime Jürjo. Sõbratarid. 1965. Šamott
Aime Jürjo. Lahemaa madonna. 1980. Sünteetiline vaik
Noore naise rindportreele imikuga kätel lisab igavikulise mõõtme naise lauba eest mööda lendav pääsukeste rida. Habras kompositsioon on Eesti kaasaegses skulptuuris erandlik oma eleegilis-poeetilise mõjuga. Võimalik, et autor kavandas skulptuuri luues mälestusteost, kuid kompositsioon on jäänud tema vabaloomingulisse pärandisse. Kerge ja dekoratiivne materjal, sünteetiline vaik (epoksüvaik) ilmus meie skulptuuri materjalivalikutesse eelkõige 1970.–1980. aastail ning on olnud ajuti kasutusel peaaegu kõigi sel ajal tegutsenud Eesti kujurite loomingus.
Aime Jürjo. Lahemaa madonna. 1980. Sünteetiline vaik
Ülo Sooster. Neljaks jaotatud muna rohelisel foonil (lõpetamata). 1968–1970. Õli, puitkiudplaat
Ülo Sooster. Neljaks jaotatud muna sinisel foonil (lõpetamata). 1968–1970. Õli, puitkiudplaat
Lõpetamata paarik neljaks jaotatud munaga on varalahkunud Ülo Soosteri üks viimaseid teoseid, milles kunstnik jõudis oma unikaalse autoritehnika ja kosmoloogilise meeliskujundi väga kontseptuaalse ja sugestiivse teostuseni. Töötades mitme maaliga paralleelselt, arendas Sooster elu lõpus välja kombinatoorikal põhineva seriaalse loomemeetodi, mis oleks temast 1970. aastatel teinud huvitava dialoogipartneri Moskva kontseptualistidele, teiste seas Soosteri Sretenski bulvari ateljeenaabrile Ilja Kabakovile.
Ülo Sooster. Neljaks jaotatud muna sinisel foonil (lõpetamata). 1968–1970. Õli, puitkiudplaat
Mare Vint. Vihmane päev. 1968. Tušš
Mare Vint. Kompositsioon linnu ja lauaga. 1967–1970. Tušš
Mare Vint. Kompositsioon müüri ja varbaiaga I. 1975–1979. Tušš
Mare Vint. Kaks pilve. 1999. Värviline pliiats
Mare Vindi mitmekülgne graafikalooming on Eesti Kunstimuuseumi kogus esindatud üsna hästi, kuid tema pärand on siiski pakkunud üllatusi ja avanud uusi, senitundmatuid tahke. Muuseumikogusse 2024. aastal omandatud teosed on valminud eri perioodidel ja käsitlevad eri teemasid, kuid neid ühendab filigraanne ja harmooniline teostus, edastades seeläbi autori diskreetset poeetilis-filosoofilist sõnumit.
Mare Vint. Vihmane päev. 1968. Tušš
Mare Vint. Kompositsioon linnu ja lauaga. 1967-70. Tušš
Kaisa Puustak. Trükiplaat teosele „Kevadine kartulikorv“
Kaisa Puustak. Trükiplaat teosele „Juurviljad kaalul“
Marju Mutsu. Trükiplaat teosele „Madonna lapsega“
Marju Mutsu. Trükiplaat teosele „Isa tütrega“
Graafikaplaatide kaudu tuleb nähtavale teose loomisprotsess, seetõttu on nende kogumine ja talletamine oluline. Kaisa Puustaku trükiplaadid „Kevadine kartulikorv“ ja „Juurviljad kaalul“ ilmestavad hästi, millise täpsuse ja detailsusega on kunstnik loonud ja elama pannud oma teoste keskmes paiknevad argiesemed. Marju Mutsu teostele „Madonna lapsega“ ja „Isa tütrega“ valminud plaadid on intiimsed sissevaated kodusesse argiellu. Kunstnik on seal kujutanud peresiseseid koos üksinda olemise hetki. Mõlemad autorid on tänu Kumu 2023. aasta naisgraafikute näitusele „Läbi su silmaterade musta kuru“ taas tugevalt esil ja kunstiteadlaste huviorbiidis.
Kaisa Puustak. Trükiplaat teosele „Juurviljad kaalul“
Marju Mutsu. Trükiplaat teosele „Madonna lapsega“
Liina Siib. Scratch Drive 10. 1997. Digitaalselt töödeldud värvifoto, tindiprint (5x)
Liina Siib hakkas 1990. aastatel eksperimenteerima fotoga, milles saavutas silmapaistvaid tulemusi. Ühtlasi oli Siib üheks digifoto pioneeriks Eestis. Uus meedia avas Siibile uusi võimalusi: ta pidas digifotot sobivaks meediumiks inimkäitumise uurimisel. Heaks näiteks sellest perioodist on kümnest osast koosnev fotoseeria „Scratch Drive“, mis kujutab 7–10aastaseid modellikooli kasvandikest tüdrukuid ning nende esimesi kokkupuuteid meikimise ja kosmeetikaga. Eneselegi teadmatult astuvad tüdrukud naiselikesse rollimängudesse, mida kunstnikul õnnestus suure empaatiaga jäädvustada. Siib vaatleb, kuidas võivad sotsiaalselt loodud ilukonstruktsioonid inimest mõjutada tema erinevates eluetappides, ning demonstreerib meedia ja reklaami tungimist igapäevaelu puudutavasse käitumiskoodidesse.
Liina Siib. Scratch Drive 10. 1997. Digitaalselt töödeldud värvifoto, tindiprint
Visible Solutions OÜ. Ligudik, väärtusmõõdik ja kunstiteos, mis koosneb ainult iseenda väärtusest. 2013. Installatsioon
2010. aastal moodustasid Sigrid Viir, Karel Koplimets ja Taaniel Raudsepp kunstnike rühmituse Visible Solutions OÜ. Asetades end majandus- ja kunstivaldkonna piiritsooni, lõi ettevõte iseseisva platvormi neoliberaalse utoopia ja selle mõjude uurimiseks mõlemas valdkonnas. „Ligudik, väärtusmõõdik ja kunstiteos, mis koosneb ainult iseenda väärtusest“ on kolmeosaline teos, mille algselt tellis Grazis toimuv Steirischer Herbst festival. Kunstiteos koosneb väärtusest, mis on määratletud matemaatilise valemiga, mis põhineb kombineeritud intressimäära arvutamisel, ning mis aja jooksul kasvab lõpmatuseni. Spetsiaalne seade nimega „väärtusmõõdik“ arvutab ja kuvab hetkeväärtuse ning võimaldab vaatajal kogeda lakkamatut kasvu. Väärtuse arvutamisel ja kuvamisel kasutatakse uut valuutat – „ligudikku“, mille väärtus võrdub ühes kilogrammis inimrasvas sisalduva energiaga (töö hind on seotud töö tegija kulutatud energiaga). Viimane osa on ühe ligudiku esitlus – kilogramm rafineeritud inimrasva klaasanumas. Visible Solutions OÜ küsib: Mis on väärtus? Kuidas väärtus tekib? Kuidas me seda näeme? Kui me väärtust ei näe, siis kas usk sellesse on ratsionaalne? Teos on miniatuurne keskkond väärtuse, kasvu ja inimenergia ideede üle mõtisklemiseks kapitalistliku majandussüsteemi kontekstis, olles sealjuures iseloomulik ja mastaapne näide Visible Solutions OÜ loomingulisest praktikast.
Visible Solutions OÜ. Ligudik, väärtusmõõdik ja kunstiteos, mis koosneb ainult iseenda väärtusest. 2013. Installatsioon
Tiiu Kirsipuu. Triipkood. Leonhard Lapin. 2014. Kips, plast, tekstiil, ready-made
Tiiu Kirsipuu on loonud mitmete Eesti kultuuritegelaste installatiivseid portreid portreteeritavate olemust avavate vihjeliste manustega. Kunstnik on lähenenud sellele unikaalsele žanrile professionaalselt, ent mänguliselt. Ta oleks nagu mänginud rollimänge nendega, kelle roll on olla ühiskonnas nähtav ja kultuuriavalikkusele kättesaadav. Leonhard Lapini poolfiguur on samalaadsetest teostest esileküündivamaid, kõrge kunstiväärtusega ja oluline Eesti Kunstimuuseumi kogule, mis sisaldab arvukalt kunstnik Leonhard Lapini (1947–2022) teoseid.
Tiiu Kirsipuu. Triipkood. Leonhard Lapin. 2014. Kips, plast, tekstiil, ready-made
Eike Eplik. Ameerikalik naeratus. 2017. Kips, toneeritud, naturaalne lambanahk
Eike Epliku teos „Ameerikalik naeratus“ oli algselt loodud näitusele „Ilu salong“ Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis 2017. aastal. Teos esindab kunstniku varasemat käekirja, mida iseloomustab efektne koloriit ja koomilis-absurdne vormikäsitlus. Eplik on üks esimesi Eesti kaasaegseid kunstnikke, kes hakkas tegelema antropotseeni temaatikaga, tuues oma teostega tähelepanu mitte-inimeste agentsusele. Ebamäärase kujuga amorfsest roosaks toneeritud kipskuhjatisest eristuvad valged hambaread on käsitletavad paroodiana kaasaegse ühiskonna keep smiling’u-ootusele. Teose eksponeerimine valgel pikakarvalisel nahal võimendab niigi tajutavat absurdimeeleolu.
Eike Eplik. Ameerikalik naeratus. 2017. Kips, toneeritud, naturaalne lambanahk
Sandra Kossorotova. Et üldse olla, on vaja paljusid (To Be a One at All You Must Be Many). 2018. Tekstiilist installatsioon
Sandra Kossorotova on kunstnik, kes kujutava kunsti ja disaini piiriala loomingus tegeleb neoliberalismi kriitika, identiteedi, enesehoole võimaluste ja jätkusuutlikkusega. Oma töödes kasutab ta materjalina peamiselt tekstiili ja teksti kombinatsiooni. Installatsioon „Et üldse olla, on vaja paljusid“ (To Be a One at All You Must Be Many) valmis Riia rahvusvahelise kaasaegse kunsti biennaali (RIBOCA) tellimusel ning on kunstniku pompöössemaid installatiivseid teoseid, kus joonistub välja tema sotsiaalkriitiline lähenemine ja oskuslik teksti- ja keelekasutus sõnamängude loomisel. Teos koosneb kümnest põllest, mis on nööripidi kokku seotud. Põllede õrn vorm ja kokkusidumisviis viitavad koostoimimise olulisusele. Põll kui riietusese kodutöödel ning hooldusasutustes ja toidutööstuses viitab nimetatud alade töötajate tagasihoidlikule positsioonile ühiskonnas.
Sandra Kossorotova. Et üldse olla, on vaja paljusid
(To Be a One at All You Must Be Many). 2018. Tekstiilist installatsioon
Jaanus Samma. Jockstrap musta värvliga. 2020. Serigraafia
Jaanus Samma. Jockstrap sinise värvliga. 2020. Serigraafia
Jaanus Samma. Jockstrap. 2021. Tekstiil, käsitöötikand
Jaanus Samma. Muster 20. 2020. Värviline pliiats, valge tušš
Jaanus Samma. Muster 25. 2021. Värviline pliiats
2020. aasta kevadel veetis kunstnik Jaanus Samma kuu aega Tartu Kunstimaja residentuuris, mille käigus tutvus Eesti Rahva Muuseumi tekstiilikoguga. Eriti köitsid teda 19. sajandi tanude, abielunaiste traditsiooniliste peakatete rikkalikud mustrid. Monumentaalgalerii näitusel „Muster“ kõrvutas Samma neid ajaloolisi mustreid meeste aluspesu motiiviga, et raputada kinnistunud arusaama nii rahvakultuurist kui ka mehelikkusest. Jockstrap’id tikkis Virve Valtmann-Valdson, õmbles-konstrueeris Liina-Mai Püüa. Jaanus Samma queer-temaatikat rahvakunsti esteetika kaudu käsitlev komplekt ühendab pärandi ja tänapäeval sotsiaalselt aktuaalsed küsimused vaimukaks kunstniku-uurimuseks, mille väljund laiendab nii graafika kui ka kaasaegse kunsti piire, jäädes samas tähelepanuväärselt visuaalse argumentatsiooni juurde.
Jaanus Samma. Jockstrap musta värvliga. 2020. Serigraafia
Jaanus Samma. Jockstrap sinise värvliga. 2020. Serigraafia
Jaanus Samma. Jockstrap. 2021. Tekstiil
Jaanus Samma. Muster 25. 2021. Joonistus
Sigrid Viir. Objekti nr 4 fotoks tõlkimine. 2022. Installatsioon
Koroonaaegse isolatsiooni tingimustes tekkis fotograafia ja installatsiooni meediumis töötavate Sigrid Viiru ja Cloe Jancise vahel loominguline mõttevahetus, mis kulmineerus Tartu Kunstimaja näitusega „Teine vaatus. Tõlkes leitud“. Selle mõttevahetuse raames sündis seeria mängulisi-dialoogilisi teoseid, milles kunstnikud suhtlesid mitme kuu vältel omavahel, saates teineteisele isolatsiooni tingimustes sündinud absurdimaigulisi rollimängulisi fotosid endast ning tõlkides teineteise fotosid hiljem skulpturaalseteks objektideks ja skulpturaalseid objekte tagasi fotodeks. Sigrid Viiru „Objekti nr 4 fotoks tõlkimine“ tegeleb naise isiklike ja ühiskondlike rollide kujutamisega, tõlkides portreefoto keskaegset altarit meenutavaks absurdimaiguliseks objektiks.
Sigrid Viir. Objekti nr 4 fotoks tõlkimine. 2022. Installatsioon
Sandra Kossorotova. Kas ma tohin siin kasvada. 2022. Video
Videoteos „Kas ma tohin siia kasvada“ on aktuaalne nii maailma mastaabis kui ka Eesti kaasaegse kunsti kontekstis. Teoses põimib kunstnik enda isikliku narratiiviga venekeelse kogukonna kui mitte-inimeste (invasiivsete taimede) hääled ja agentsuse.
Sandra Kossorotova. Kas ma tohin siin kasvada. 2022. Video
Siiri Jüris. Muutlikud kehad I. 2023–2024. Akrüül, lõuend
Siiri Jürise maaliinstallatsioon on pühendatud maadluse kujundile, hõlmates endas nii otseseid tsitaate maadlusvideost kui ka kunstniku signatuurstiilile omast metafoorset võitlust figuraalsete ja abstraktsete elementide, traditsioonilise käsitöölise maalikunsti ja uute digitehnoloogiate vahel. Jüris leiab oma mutantsena mõjuvate teoste jaoks inspiratsiooni tehisaru genereeritud piltidest, kasutades ühtlasi Photoshopi, 3D-modelleerimise ja 3D-trükkimise võimalusi. Teos on heaks näiteks maalikunsti meediumi uuenemisest digitehnoloogia ajastul.
Siiri Jüris. Muutlikud kehad I. 2023–2024. Akrüül, lõuend
Anna Mari Liivrand. Varisevad siluetid: Ussilakk ja piibelehed. 2024. Joonistus
Anna Mari Liivrand. Varisevad siluetid: Aed. 2023. Joonistus
Anna Mari Liivrand. Folie lõikuva hambaga. 2023. Installatsioon
Anna Mari Liivrand on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle loomingusse kuulub ka joonistusi. Oma õrna ja poeetilise visuaalse keele kaudu viitab Liivrand haprusele, kaduvusele ning sellega seotud melanhooliale tänapäeva ühiskonnas. Liivranna loomingus kerkib esile huvi igapäevaste objektide ja materjalide vastu, mis leiduvad meie kaasaegses elukeskkonnas. Viimastel aastatel on ta oma loomingus keskendunud ornamentidele ja nende ajaloole. Liivranna kunstimeediumite, materjalide ja tehnikate käsitus on silmapaistvalt hübriidne: kunstnik arendab samu kujundeid skulptuuris ja joonistuses, kus kohati üsna heterogeensed koostisosad on allutatud ühe tervikliku narratiivi loomisele.
Liivranna teosed on kombinatsioonid ebatavalistest materjalidest (nt kunstniku enda naha helbed, ripsmed, kalamaksaõli kapslid jne) ja tavapärastest käsitöö praktikatest, millest moodustuvad elegantsed ruumiinstallatsioonid. Ka Eesti Kunstimuuseumi kogusse omandatud installatsioonis kohtame materjalidena näiteks kassikarva, hammast, ahhaati jm. Muuseumisse jõudnud joonistused on aga huvipakkuvad oma ornamentaalse ja sümboolse visuaalse keele poolest, käsitledes nii tänapäeva probleeme kui ka universaalseid üldinimlikke küsimusi isikupärase mõistukõne kaudu.
Anna Mari Liivrand. Varisevad siluetid: Ussilakk ja piibelehed. 2024. Joonistus
Anna Mari Liivrand. Folie lõikuva hambaga. 2023. Installatsioon
Alexei Gordin. The Prize. 2024. Akrüül, lõuend
Alexei Gordin. Sitcom. 2024. Akrüül, lõuend
Alexei Gordin. After the Rain. 2024. Akrüül, lõuend
Alexei Gordin. Untitled. 2024. Akrüül, lõuend
Alexei Gordini maalisarjas näeme nii kohaspetsiifilisest kui ka autobiograafilisest käsitlusest lähtuvalt kunstniku jaoks olulise teema kajastamist, milleks on kunstimaailma karm reaalsus. Musta huumoriga vürtsitatud stseenid murendavad ettekujutust professionaalsest kunstiilmast kui millestki elitaarsest ja glamuursest. Alexei Gordini enamasti maalikunsti meediumis valminud teoste kaudu joonistub välja täpne ühiskonnakriitiline ning ajakohane positsioon.
Alexei Gordin. The Prize. 2024. Akrüül, lõuend
Alexei Gordin. Sitcom. 2024. Akrüül, lõuend
Alexei Gordin. After the Rain. 2024. Akrüül, lõuend
Alexei Gordin. Untitled. 2024. Akrüül, lõuend
Fotokogu uusi tulmeid 2024
Fotograaf Tõnu Tormise kogu
2024. aastal lisandus Eesti Kunstimuuseumi kogusse hinnaline valik fotograaf Tõnu Tormise loomingust. Tormis on 1970. aastate teisest poolest süsteemselt pildistanud Eesti kunstnikke, nende elu- ja töökeskkonda. Fotodel näeme kunstnike portreid, näituste ettevalmistamisi, ateljeesid ja kodusid.
Jaan Ollik ja Villu Järmut Kunstiinstituudis. 1981
Skulptor Hille Palm. 1981
Maalikunstnik Kristiina Kaasik. 1981
Kunstnik Enn Põldroos oma ateljees. 1979
Fotod Lääne-ja Harjumaa kirikutest ja mõisatest
Tõenäoliselt 1950. aastatel pildistatud, kunstiteadlase Ella Vende kogust pärinevatel fotodel on Lääne- ja Harjumaa kirikute ja mõisate seis pärast Teist maailmasõda. Pildistatud on nii kirikute sisevaateid ja vara kui ka näiteks mõisate kõrvalhooneid, millest mitmed on tänaseks hävinud või vastupidi, korda tehtud ja saanud uue elu.
Fotod Eesti Kunstimuuseumi algusaastatest
Eesti Kunstimuuseumi esimesel viiel tegutsemisaastal tehtud fotod dokumenteerivad toonase Tallinna Eesti Muuseumi kogusid, näitusetegevust, töötajaid ning töötingimusi. Unikaalsetel kaadritel näeme nii kunstiesemete transportimist, näituste ülesseadmist kui ka esemeid toonasest etnograafiakogust.
Tallinna Eesti Muuseum Rüütelkonna hoones. 1921
Tallinna Püha Vaimu kiriku altari kolimine muuseumisse
Fotod August Pulsti kogust
August Pulst oli innukas muuseumitegelane, vanavara ja rahvamuusika koguja, kes oli tegev ka Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi asutamise juures. Pulsti kogust pärinevatel fotodel näeme teda nii muuseumi asjaajaja kui ka vanavarakoguja rollis ja rõivastuses, lisaks unikaalseid kaadreid Ruhnu elanikest ja laevadest 1920. aastate alguses.
August Pulst Kadrioru lossi taga suusatamas
Ruhnu laevad Tallinnas. 1923
Kumu blogi 