Lydia Mei (1896-1965). Alpikannid aknal. 1954. Akvarell. Eesti Kunstimuuseum
Pärast Teist maailmasõda on Lydia Mei akvarelliloomingus esikohal natüürmordid toalillede ja toidupoolise motiividega. Oma kodustele piltidele leidis ta kiirelt sotsiaalse väljundi: nende põhjal avaldati suurtes tiraažides postkaarte, mis kannatasid küll sõjajärgse kehva trükikvaliteedi all, kuid olid kõigile kättesaadavad. Alpikannidega kaardid olid rahva lemmikud, sest talvisel ajal tunti suurt puudust elavatest lilledest ja tähtpäevadel asendas lilleõit alpikanniga õnnitluskaart. Ühtlasi kinnistusid lilledega seotud uskumused, näiteks milliseid lilli millisel puhul kinkida. Et alpikann kuulus talve juurde, sobis seda kingiks viia iga elusündmuse puhul, sünnist matusteni. Lydia alpikannid trotsisid tegelikkust – need olid õierohked, suured ja eredavärvilised. Nõukogude Eestis kujunesid igapäevaelus ja tarbimises välja uued mittenõukogulikud tavad. Lydia Mei akvarellid aitasid tuua argiellu teistsuguse maailma, mille keskmes olid lilled või eksootilised puuviljad.
Kumu blogi 