Hetkel on Kumu suures saalis avatud näitus „Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“. Tegemist on kunstniku ja kirjaniku Enn Põldroosi (snd 1933) ülevaatliku isikunäitusega, mis esitleb tema loomingut 1950. aastate lõpust käesoleva kümnendini. Näitusega kaasneb ka mahukas ülevaatlik trükis Põldroosi loomingust, mille on välja andnud Eesti Kunstimuuseum. Näituse kuraator ja raamatu koostaja on Anders Härm ning tekstide autorid on: Anders Härm, Eero Epner, Kristi Kongi ja Kädi Talvoja. Raamatu on kujundanud Tuuli Aule. Täna avaldame Kumu blogis kõnealusest raamatust Anders Härmi vestluse kunstnik Enn Põldroosiga lühendatud kujul.
Tõnu Tormis. Maalikunstnik Enn Põldroos oma ateljees. 1979. Eesti Kunstimuuseum
Sinu mälestusteraamat „Mees narrimütsiga“ on väga hea lugemine. Sa oled seal aus, otsekohene, haavatav, eneseirooniline ja -kriitiline. Selle raamatu esmatrükk ilmus nüüd juba rohkem kui 20 aastat tagasi. Kümne aasta eest ilmus sellest täiendatud ja parandatud variant. Kas nüüd, kui on möödunud veel üks kümnend, ei ole tunnet, et midagi jäi siiski ütlemata, mõni seik meenutamata, mis sinu kujunemist puudutas?
Ükski raamat ei kata täielikult ajastut, mida ta käsitleb. Ja ongi hea, see annab asjale isikliku hõngu. Küll võib mõni asjaolu, mis kirjutamisel tundus ebaoluline, olla aja jooksul tähtsust kogunud. Ometi on aastatetagune raamat koos oma lünkadega muutunud ajaloofaktiks ja las ta selline siis olla. Ei viitsi seda enam näppida. Kui vahest meenub midagi uut, küll siis leidub ka koht selle avalikuks tegemiseks.
Sinu lapsepõlv ja noorukiiga jäid küllaltki keerulisse aega. Eesti Vabariigi lõpp, sõda, Jaroslavl, Stalini aeg. Kuidas kulges sinu koolitee nendes tingimustes ja kas sellest on ka midagi meenutada? Või tajusid sa seda juba siis sellise skisofreenilise olukorrana, kus vaimus ja pereringis elati Eesti Vabariigis ja avalikkuses ENSVs?
Alustaks kaugelt, eelmise suure sõja ajast. Ma olen piisavalt vana, et tajuda seda reaalsusena – enamikule on see vaid abstraktsioon. Aga kõik see ulatub minu loomingusse. Eks sõja- ja kriisiolukorras võivad igasugused jamad tunduda väljavabandatavana. Kuid kriisid saavad otsa, kuigi neid püütakse jätkata, ja jamasid püütakse andestada. Ma ei üritagi väita, et selle süsteemi lapsena oli mul juba algusest peale kõik selge. Selgus nõudis jõudu ja vaeva ja võitlust iseendaga. Ma pole sündinud siia maailma kotiga kukla taga, kus paiknesid kõik vajalikud tõed. Ma pidin leidma nad ise. Tihti olid tõekillud saatusest rebenenud ja räpased, täis jälgi oma käidud teest. Neid tuli puhastada. Ja tihti nii mõnigi tõeks maskeerunu minema visata. Ma olen elanud kriisist kriisi, jamast jamasse ja olengi hakanud võtma seda elu normaalseisundina. Mulle on pakkunud huvi inimesed, kes kahtlevad ja püüavad selguse poole, sinna võib-olla kunagi jõudmata. Neile mõtlen ma, maalides nägusid oma piltidel.
Suure sõja ajal sai meie pere ehk vähem haiget kui paljud tänapäeva ukrainlased; kui pereliikmete surmad kõrgemasse loendisse jätta. Kuid pauku ümberringi ikka tehti ja muudki jama jätkus. Esimesel sõjatalvel olime Tatari külas. Oli lahkeid inimesi, kes hoiatasid, et kui sakslased vallutavad Moskva, lõigatakse meil siin kohe kõrid läbi. Puudu jäi sakslastel vist 30 kilomeetrit. Siis tuli Jaroslavl, kuhu oli koondatud paras hulk eesti kunstnikke ja muid kultuuritegijaid. Ja mina, poisike, sebisin neil pidevalt sabas. Seal oli ka Adamson-Eric, kes andis mulle esimesed õlivärvid kätte. Eks hiljem muutus vist raskemaks. Totaalsele sõjaaegsele tahtesuletusele lisandus korraga krõõmuke vaba pinda, millega oli äkki raske midagi peale hakata. Piltlikult öeldes asetasin sinna kimäärid Pariisi Jumalaema kiriku katuseservalt.
Koolis mulle aga ei meeldinud. Mitte sõda ja nõukogude võim, vaid hoopis kool oli minu poisipõlve õudusunenägude paik. Hiljem ma küll õppisin varjama seda tunnet korrektse lipsustatud fassaadi taha.
Alles siis, kui mu enda sees hakkas midagi korrastuma, võis päevakorda tõusta huvi maailma korrastamise vastu. Ja õige pea jõudsin arusaamani, et kui üldse leidub vahendeid, mis seda suudavad, siis selle nimekirja esiotsas asub kindlasti kunst. Usk korrastatuse võimalikkusse küll edaspidi hääbus, kuid nägemus sellest lootusest püsib.
Kas Priit Põldroosi pojaks olemine oli sulle lapse ja noorukina koormaks ka? Sa kirjutad oma raamatus, et valisid kunstniku tee ainult edevusest, mida ma muidugi lõpuni ei usu. Ent oli seal ka soov valida isast erinev rada, et ei peaks temaga võistlema?
Oma edevusest olen tihti rääkinud, kuigi see jutt tulenes ise tihti edevusest. Varases nooruses olin üpris ennasttäis tüüp, kellele poleks mahtunud pähe mõte, et keegi suudaks teda varju jätta. Hiljem ei pakkunud igatsorti tähtsusejärjekorrad mulle enam huvi. Ma pole kunagi tundnud isa varju survet. Mu isa oli suurel määral vana kooli intelligent. Ta püüdis minusse istutada huvi vanade Euroopa kultuuriväärtuste vastu, vanade kirikute ja maalide vastu, suunas lugema Euroopa kõrgkirjandust. See tal ka õnnestus ning sinna kanti on tänaseni jäänud minu vaimsuse keskpunkt. Kuid varsti tabasin, et isa ise polnud sellel ega ka mõnel teisel teel noore kaunishinge mõõtude kohaselt piisavalt järjekindel. Polnud ka kaunishing ise ei tookord ega ka vanast peast selles küsimuses nii kõvast puust, kui oleks pidanud. Me olime lähedased ja hoidsime teineteist, kuid lõpuks keeras kõik ikkagi vastassuunda.
Ometigi räägid sa „Mehes narrimütsiga“ mitmel puhul maalimisest n-ö teatriterminites, kui teatud rolli võtmisest, samuti sisaldub seal võib-olla rohkem kui kord hõigatus „Ma oleksin võinud olla näitleja!“. Ja tegelikult oledki sa ju oma 75 aasta juubeli puhul Margus Kasterpalu lavastuses „Õnnelikud päevad“ koos abikaasa Ritaga lavale astunud. Kas võib öelda, et teatud lavastuslikkus on sinu kunstnikuloomusele omane? Ja kuidas sa üldse näed teatri ja kunsti suhet?
Öelda võib kõike. Tavaliselt loob ütlemine ise seisundi, milles ta näib õige. Tõepoolest, minu figuraalkompositsioonide ülesehitus meenutab teatri misanstseene. Kuid võib meenutada ka muud, ma ei tea. Ausalt öeldes, ma ei mõtle sellele. Eks kõiki asju saab väljendada paljude erinevate sõnade abil. Olen märganud, et kunstinüansse kirjeldataksegi tihti edukalt teiste kultuurialade (eriti muusika) ütlemiste abil – ja need on alati mõistetavad. Meie kodus kasutati teatrižargooni ja mina selgitasin veel kaua oma maalinguid selle toel. Ei ole sugugi nii, et igal vaimse kultuuri alal on oma lukustatud kast peenelt timmitud sõnade-värkidega, mida teised üldiselt kasutada ei saa. Minu meelest on kultuur üks suur mass raskesti liigendatavat ainet, mille üksikosad kleepuvad kokku ja on läbi imbunud meie vaimsuse kõikehaaravast filosoofiast. Tavaliselt on kõik pead-segi-sassis ja ma ei tea, mis on mis. Siis olen ma eriti rahul. Üks „teatrinipp“ vääriks siiski, et sellel eraldi peatuda. Olen väitnud, et minu jaoks on maalimine rolli mängimine. Tõepoolest, alustades maalimist, püüan tihti kujutleda, milline on see inimene, kes võiks soovida seda pilti teha. Ja siis püüan olla näitleja, kes kehastubki temaks, koguni korrates pintsliga tema käte võimalikku liikumist. Eks kõik see ole lisatõendiks kultuuri ühtsusest.
Becketti näidendi „Õnnelikud päevad“ esitamine koos Rita Raavega oli üks minu elu tippelamusi – imestasin, miks ma polnud kunagi varem midagi taolist ette võtnud. Kuid ega ülesastumine koos tippnäitlejaga saagi olla igapäevane asi.
(—)
Näitus „Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“. Foto: Karolin Köster
Oled ise nimetanud oma loominguliseks kõrghetkeks aastaid 1967–1968. Mina muidugi arvan, et neid hetki on veel, aga kui ma vaatan sinu toonast loomingut, siis tõepoolest, arvestades seda, millisest kontekstist sa tulid ja kuhu välja jõudsid, on see massiivne hüpe karmist sotsrealismist modernismi suunal. Aga ma ütleksin, et sinu kuuekümnendate looming on üldiselt erakordselt tume, ängistav ja eksistentsiaalne võrreldes kasvõi hilisemate perioodidega. Või paistab see mulle sellisena praegusest perspektiivist ja toona see sugugi nii ei tundunud? Oled sa üldse selle väitega nõus?
Kui ma saaksin nüüd läbi aastakümnete ritta seada kõik minunimelised isikud, siis ilmselt meeldiks mulle kõige rohkem 1968.–1969. aasta Enn. Mõni teine ei meeldiks vist üldse. Nendes aastates oli kõige rohkem igasuguste tõkete murdumise raginat, eeskätt minus eneses. Esmakordselt ilmusid lõuendile pildid, mis olid täiesti minu omad, kandsid minu mõtteid ja olid pealegi vist hästi tehtud. Kusagilt ilmus oskus.
Ängistavad ja eksistentsiaalsed? Olgu eksistentsiaalsusega kuidas oli (esimesed Camus’ ja Sartre’i raamatud olid eesti keeles juba ilmunud), nende piltide võimalikku süngust ma ilmselt endale tookord eriti ei teadvustanud. Ma olin aus poiss ja püüdsin oma piltidega luua eluga haakuva keskkonna, nii, nagu ma seda tol ajal tajusin. Ise olin ma tookord üpris elurõõmus. Süngeid pilte maalivadki tihti need, kes seest rõõmu täis.
Siiski, üks väikene detail: meie olemust ei kujunda ainult mahukad sündmused. Teinekord võib juhuslik olmekild jätta kustumatu jälje. 1945. aasta lumisel talvel nägin Karja tänaval vastu tulemas vanaprouat, peas sõjaeelne keerukas kübar, nõelutud sukkades jalad, nagu tollal paljudel, näljast nõrgad. Murekortsudest lõigutud näos läbi ahastuse maailma valitsemas suursugune silmavaade. See saatuse poolt minu ette toodud nägu oli tegelikult lausa hämmastavalt kaunis. Mitte kunagise nooruseilu järelkajana, vaid kujundatuna ülendavatest kannatustest. Ma ei tea, kas sobib nõnda öelda: ilus nagu sügav kaev. Ta kuulus maailma, kus pesitsesin ka mina, koguni määras selle maailma põhiparameetrid. Haarasin kinni mõttest, et kusagil mujal selliseid nägusid olla ei saanud. See oli Eesti lugu. Võimalik, et tookord, kaheteistaastase poisina ma lihtsalt salvestasin pildi, töötlesin seda aga hiljem pidevalt ja pikalt. See proua toimetas minu ateljees ilmselt 1968. aastal ja pole päriselt sealt lahkunud tänaseni. Küll aga tundub, et sellel teineteisest möödakäimisel sündis minus nägude vaatamise ja hiljem ka maalimise sundus: aeg-ajalt otsivad minust väljapääsu muserdatud, elust räsitud elatanud inimeste silmad ja põsed. Millegipärast küll põhiliselt meeste omad. Olgu sünged – kangesti tahaks loota, et natuke ka ülevad. Arvan, et nad kõik loevad oma genealoogia algpunktiks Karja tänava kohtumist. Milline on selle sünguseriigi seos minu paralleelselt areneva värvirõõmsama loominguosaga, ei oska ma seletada. Võib olla, et seost polegi. Lihtsalt aeg-ajalt üks tuleb ja teine astub kõrvale, et anda uuele tegutsemisruumi.
Mingil hetkel avastasin, et olen oma töödes vaid üliharva pöördunud ühiskondliku probleemistiku poole. Paistab, et pildid, mida sellisteks pidasin, räägivad tegelikult millestki muust. Maalides muserdatud nägusid, ei mõtle ma üldse inimest raputanud vägivalla koostisele – on selleks siis väike palk või midagi muud. Elu on mind õpetanud, et ühiskondlike kõverkohtade sirgeksajamisel on kunsti kasutegur minimaalne. Kunst suudab vaid lohutada kannatanuid ja hoiatada teisi. Juba see on suur asi. Tänapäeval on välja arendatud igasuguseid massiliikumiste ja nendega manipuleerimise tehnoloogiaid ning nendega võistlemine on mõttetu.
Minu piltide aineseks kujunes ning on ikka ja jälle inimene. Olen uurinud valu ja rõhutuse seisundit kui sellist, kui meid kõiki ootavat oleskeluruumi. Kuid samavõrra olen näinud ka rõõmu ja lootust. Need kõik on meie eksistentsi lahutamatud osad. Ma olen vanamoodne inimene ja pean üldinimlikke väärtusi kunsti jaoks tunduvalt olulisemaks kui sotsiaalseid virvatulukesi, olgu nende meediaväärtuse ees siis pluss- või miinusmärk. See puudutab nii minu „süngeid“ kui ka rõõmsameelseid ja värvirikkaid maale.
Üldinimlikud väärtused ei tähenda minu silmis midagi jäika ja etteantut. Mõnigi neist on määratud surema. Sündimas on aga uusi. Nende avastamine ja nende üle arvepidamine ongi kunstniku asi.
Kuigi sa ütled, et psühholoogiliselt sa seda üleminekut ängilt rõõmsale värvikirevusele seletada ei oska, siis äkki tehniliselt? Järk-järgult taandub sinu maalides joonistuslikkus ja joone roll ning suureneb värvi ja värviga modelleerimise osatähtsus. Või sa seda ise nii drastilisena ei taju ja sinu jaoks oli tegemist loomuliku üleminekuga? Selleks hetkeks olid sa juba piisavalt küps kunstnik, et otsida eeskujusid mujalt, seega ma eeldan, et see muutus oli ikkagi kaalutletud või vähemalt läbi tunnetatud. Teisalt on Eesti kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendate maalikunst tervikuna vägagi värvile avatud … Kas see oli Hruštšovi sula järellainetus, mis laskis vabamalt hingata? Või esteetiline eskapism, mis ulatus ka sinu loomingusse?
Küllap mängisid kaasa kõik need mõjutegurid, mida mainisid. Kindlasti ei võtnud ma vastu otsust, et hakkan nüüd teistmoodi maalima. Lihtsalt sisemuses kasvavad kujutluspildid muutusid teistsuguseks. Ja eks ma vist olin siis juba võimeline nii maalima – varem poleks saanud hakkama. Küllap ka mina ise olin muutunud, oli see siis hea või halb. Ega olnud ma enam kunagine särav noormees – ütleme nii, et ehk poole võrra. Eks siis vastukaaluks pidid pildid rohkem särama. Miks ma ei muutunud hoopis radikaalsemaks? Ju siis osutusin ikkagi vedelaks. Või olin teel, mis lõppes seinaga.
Minus on nagu kaks inimest. Üks neist on loogiline konstrueerija ja intellektuaalsete skeemide kokkuseadja. Teine tegija on aga alateadvuslike nägemuste genereerija. Tavaliselt toetavad need kaks asjameest teineteist, kuid teinekord püüavad ka vastastikku üksteist hävitada.
Minu teosed ei sünni nõnda, et mõtlen kõigepealt välja, millist probleemi ma tahan käsitleda, ja siis hakkan otsima selleks sobivat vormi. Kui, siis nii võib sündida mõni ulatuslikum tellimus- või konkursitöö. Näiteks Linnahalli gobelääni kavand. Enamasti aga kerkib ei tea kust kujutlusse mingi kujund, mõni värviakord, käe- või peapööre, pundar isevärki laike. Suvaline tükike veel maalimata pildist. See motiivialge kasvab pealetükkivaks, nõuab, et ta võetaks töösse. Teinekord võib ta algusest peale välja näidata, millisesse sisulisse suunda ta soovib pilti keerata. Kuid mitte alati. Et selgust saada, tuleb temaga mängida. Mingil hetkel saabub valgus ja ma mõistan, mida ma selle pildiga õigupoolest öelda tahan. Alles siis astuvad tugijõududena mängu ka loogiline mõtlemine ja väärtushinnangud. Vahest juhtub, et saan asjast aru alles pärast töö valmimist, mõnikord isegi mitte siis. Tunnen lihtsalt kuklakarvadega, et on tegemist mingi võimsa, kuid varjatud mõttevallaga. Tavaliselt on need siis minu parimad tööd.
Siiski – negatiiviks pööratud klassikaliste maalide seeria puhul oli kontseptsioon valmis ja vist koguni kirja pandud enne, kui asusin maalima esimest pilti. Ent alguspunktiks oli ka siin olematusest silme ette kerkinud visioon pahupidi varju ja valgusega Madonnast.
Võib arvata ka, et tavamõtlemises ette võetud probleemid võivad kuuma läbikatsumise kestel läbi tilkuda ja nõrguda alateadvusesse, et siis sealtkaudu ringiga pilditegemisel mängu tulla. Nõnda vist juhtus ka siis, kui mul tekkis huvi religiooni vastu.
Nagu näha, pole just minu otsustada, kas järgmises pildis saab olema süngust või rõõmu, jooni või värvi, see pannakse paika kusagil mujal. Meis kõigis peitub midagi sellist, mis on meist targem. Kui meil on vähegi aru peas, siis me ei sega vahele.
(—)
Näitus „Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“. Foto: Karolin Köster
Sa ise oled maininud, et sinu loomingus olid seitsmekümnendad tegelikult kriisi aeg, et sa ei suutnud leida enam seda tunnetust, mis kuuekümnendate lõpus. Mina näen sinu 1970. aastate loomingus palju otsingulist, erinevate suundadega katsetamist. Kasvõi näiteks flirt hüperrealismiga 1970. aastate lõpus, meremaalide seeria 1970. aastate keskel jne. Või olid need hoopis kõhklused ja kahtlused? Ütlesid ka, et aktimaal oli see, mis aitas sul uue hingamise leida. Miks just akt? Kas ka siin oli midagi alateadvusesse nõrgunud?
1970. aastate saabudes hakkas särava nooruki tungi ja tormi aeg ammenduma. Jõudis pärale tunnustus, elu stabiliseerus, ka majanduslik olukord muutus kindlamaks. Kui senini oli noormees pidanud ennast maailma keskpunktiks ja kõike ülejäänut ennast ümbritsevaks garneeringuks, siis nüüd hakkas ta tähelepanu pöörduma ka muu maailma poole. Ja see muu maailm oli õudne. Ega ka tema ise enam suurem asi polnud, küllap oli halvasti käitunud nii mõnegi inimesega.
Meenub, kui istusin koos abikaasaga restoranis, mis tookordse elukorralduse kohaselt oli pungil rahvast täis. Õhtuveetjate näod muutusid minu silmis äkki idiootlikeks maskideks. Hiljem olid neist tühisuse märki kandvatest nägudest kõik tänavad umbes. Peagi läks abikaasa minu juurest ära. Sügava hingega kannatajate maalimine sellise tühisuste invasiooni keskel enam hästi ei sobinud ja katkes. Tagasi nende poole pöördusin alles vana mehena, kui järjekordselt tundsin, et olen tühjaks jooksnud. Tookord maalisin igasugust jama. Kuid oli siiski ka avastusi.
1982. aastal, ilusal suvepäeval Pudisoo lummavas jõeorus jõudis äkki minuni, et nagu värsket vett vajan ma ellujäämiseks ilu ja selgust. Ühel ja samal kohal seistes, ainult vaatesuunda kergelt pöörates tegin pika rea loodusmaale. Maalisin mõned hingestatud ja värvitundlikud aktid. Pean neid siiani oluliseks verstapostiks oma loomingus. Juba enne neid olin maalinud paarikümnese seeria meremaale, kus ülimalt lihtsa ja napi värvivalikuga püüdsin maksimaalselt haarata hetkeemotsiooni, samas luua veenvat maalilist tervikut. See kogemus osutus väga tähtsaks siis, kui pöördusin keerulisemate värvisüsteemide poole.
Ma olen ammuste aegade suure maalikunsti fänn. Tookord peeti aktimaali maalikunsti kvaliteedi proovikiviks. Mingil määral on ta minule selleks ka jäänud. Igatahes alustasin nimelt aktidega uut vooru enda maalialaseks püstiajamiseks. Neist sai minu ülesronimise redel. See polnud erootika, kuigi mul poleks olnud midagi selle vastu, kui nii oleks olnud – nad ise valisid teise tee. Minus on alati tekitanud kõhedust moodsad soovid tüdrukute ja poiste kokkukeetmiseks ühtseks sooneutraalseks, kesksoost massiks. Jäägu inimesed selleks, kes nad on või kelleks ennast peavad, siis on nende väärtus kõige kõrgem. Ja naised: matroonid, vanaemakesed, muusad, need, kes asetavad töökoha lauale lilli, need, kelle pehmed käed ravivad haavu, või lihtsalt toredad tüdrukud, aga ka tulehargid – ilma nendeta oleks inimkond katastroofiliselt vaesem. Ma olen oma elus kohanud mõnda suurepärast naist, kes on paljugi kujundanud sellest, mis ma olen.
Naine ümbritseb ennast erilise tahteväljaga, milletaolist mehel on raske luua. Võib-olla oleks liialt ülespuhutud väita, et oma piltides olen püüdnud seda välja tabada. Kuid midagi sinnakanti siiski – värviliste laikude fantaasiamänguga nii figuuride ihul kui ka neid ümbritsemas. Püüdsin luua keskkonda, kus neil oleks hea olla. Nendes töödes kujunes välja minu eriline värviliste laikudega maalimise süsteem, mis hiljem sai minu loomingus valitsevaks. Värvilised laigud on olulised ka Linnahalli eesriide kompositsioonilises ülesehituses. Alustasin tööd modellidega, kuid peagi läksin üle kujutluse järgi maalimisele, see suurendas vabadust.
1980. aastad olid sinu loomingus igati massiivsed, nii kujundlikult kui otseses tähenduses: suurem osa sinu monumentaalkunstist valmis aastate 1982 ja 1993 vahel. Kas küpsus kunstnikuna saabuski siis? Maal „Autoportree narrimütsiga“ pärineb aastast 1983, selle pisut teisendatud pealkirja panid sa hiljem ka oma elulooraamatule. Selles maalis on sinu hilisema loomingu huumori ja eneseiroonia, groteski ja mängulisuse tõotus. Jääb mulje, nagu oleks toimunud mingi vabanemine. Sa oled kunstnik, kes on palju autoportreesid maalinud: noore Põldroosi enesepildid on tõsised ja nukrad, küps Põldroos võib ka neljakäpukil käia. Naljaga pooleks – tundub, justkui oleksid sa viiekümneselt saanud kahekümneseks.
Küllap ma selleks ajaks olin saanud ameti selgeks. Iroonia ja mängulisus on aga teljed, millel tahaks liikuda terve elu. Vähemalt aitavad need hoida kontrolli all restoranides silma torkavate lõustade arvukust.
Mulle on alati meeldinud maalida portreesid – peamiselt oma sõpru. Sõprade üle ironiseerimine poleks ehk ilus, see ei oleks ka põhjendatud. Nad on tõesti toredad. Enda üle irvitamine on aga täiesti kasutatav, küllap ka asjakohane. Pealegi, modell selleks on alati käepärast.
Enn Põldroos maalimas (Teadmata fotograaf). Eesti Kunstimuuseum
Oled tõesti palju sõpru-kolleege maalinud. Kas ka need maalid on sündinud nii nagu aktid, et enamasti oled mõne sõbraga seoses maalinud pigem mingit afekti või tunnet kui et teda ennast. Vaevalt et neil oli mahti sulle poseerimas käia … Kuivõrd sa üldse natuurist maalisid?
Küll nad ikka käisid. Pealegi, ma maalin kiirelt, paarist-kolmest korrast aitab. Muidugi, hiljem, kenas üksinduses tegutsesin veel pikalt. See on minu puhul tavaline. Minu silmis on kõigi aegade parim portreemaalija Franz Hals. Ta oli selgeks saanud imeasja: ta maalis nägusid otsekui pidevas liikumises. Oleks nagu tabatud hetk, mil üks ilme on näolt lahkumas ja teine sinna saabumas. Piltlikult öeldes tekiks nagu nende kahe vahelduva ilme vahele pragu, millest paistab välja inimese vaimne sisemus. Sellest siis ka meistri portreede erakordne psühholoogiline veenvus.
Ma juba ütlesin eespool, et austan oma maalitavaid sõpru. Nendest klantspiltide tegemine oleks mõnitamine. Kujutlen, et parim viis neid austada oleks luua neist kõrge maalikunsti kommete kohaselt läbitöötatud maalilisi orkestreeringuid – nagu ehk mõnest lillevaasist või ilutulestikust. Ühe täpsustusega: portree maaliarendused – värviakordid, pindade ja joonterütmid – peaksid vahendama meile nende toredate inimeste vaimsust, mida ma alati olen imetlenud. Ja kui vähegi võimalik – sisaldama endas seda Franz Halsi pragu. Sarnasus peaks olema loomulikult iseenesestmõistetav, olgugi see mõnikord edasi antud nii, et mitte ei saa aru, mille abil.
Eelöeldu on muidugi soovunelm. Kuid ma hellitan ennast usuga, et mõnel korral see mul ka õnnestus.
Monumentaalkunstis tuleb sinu armastus klassikalise n-ö suure maalikunsti vastu ehk kõige selgemalt esile, peegeldudes juba kompositsioonivõtetes. Et need on tellimustööd ja kohati on ka mastaabid vastavad, siis kas see oli võimalus omal nahal kogeda, kuidas võis töötada Michelangelo? Sinu kõige tuntum monumentaalteos on hetkel ilmselt „Raadiolill“ – vägagi modernne töö –, sest see on regulaarselt ETV eetris. Aga millist tööd sa ise neist kõige rohkem hindad? Või kuidas sa need mastaapsed tööd oma loomingutervikusse paigutad? Mis koha nad seal hõivavad?
Sa sõnastasid küsimusse ka minu vastuse. Tõepoolest, tellingutel ronimine ja seal Michelangelo mängimine on suur nauding. Pealegi, juba noorusest peale on mind paelunud igasugune meisterdamine, tööriistad ja uute tehnoloogiliste oskuste omandamine. Monumentaaltöid pean oma loomingu tippudeks, jäägu teiste otsustada, kas just tulemustena, kuid igal juhul minu tugevaimate mentaalsete tahteavaldustena. Rea etteotsa seaksin Linnahalli ligi viiesaja ruutmeetrise gobelään-eesriide, mis nõudis minult ja teostajatelt kolm aastat pidevat tööd. Vähemalt valmimise hetkel oli see maailma suurim. Ehk on praegugi. Selle teose tähendamissõna on inimtahte levik, selle plahvatuslik, tsentrifugaalne tung kõiksusesse. Linnahalli avaüritusel võttis saalitäis rahvast eesriide väljailmumise vastu aplausiga. Kunstnikul ei ole just sageli võimalik olla aplodeeritav. Teose saatus kujunes iroonilisel kombel küll otse vastupidiseks kavatsetule. Pärast valmimist demonstreeriti seda veel mõnel korral avalikkuse ees, siis aga seati selle avamisjoonele hiiglaslikud akustilised kõlarikastid, mis muutsid eesriide ettetõmbamise võimatuks. Varsti läks kogu arhitektuuriliselt erakordne hoone aplaagrisse ning eesriie jäi aastakümneteks pimeduse, niiskuse ja koide hoolde. Au Eesti Vabariigile!
Ma tõesti ei tea, kuidas neid monumentaaltöid asetada samale sirgjoonele minu ülejäänud loominguga. Muidugi, Linnahalli gobeläänis kasutasin maalilisi printsiipe, millised olin äsja välja töötanud aktimaratonis. Kuid see ei tähenda veel samale joonele kinnitumist. Seda pole vajagi – elu ei pruugi olla sirgjoon. Mina eelistan mägirada.
Nii et monumentaalkunsti kaudu õnnestub sul 16. sajandi kunstnike moel n-ö rahvale lähemale pääseda ja nende hinge puudutada?
Klassikaline kunst on tõepoolest minu suur kirg. Kuid probleem on laiem. Ammuste aegade ühiskond suutis pakkuda kunstile selge ja loetava koha igapäevaelus – sealjuures mitte ainult monumentaalkunstile. Ka maalikunst tähendas tookord tegelikult laiatarbekaupa, jõudes sujuvalt suhteliselt olulise elanikkonna segmendi elupaikade seintele. Jumala elukohtadest rääkimata.
Arenguprotsess, mis on tihti asjade sassiajamise vahendiks, oli suunatud kunsti sihtgrupi ostujõu nõrgenemisele. Kunst, mis kaotas klientuuri, pidi otsima uusi väljundeid. Selleks sai näitusetegevus, mis aga ei osutunud siiski piisavalt võimekaks kunsti ja inimmassi seose toimivana hoidmisel. Ometi arvan, et latentne tarve kunsti järele on ühiskonnas säilinud, vast koguni laienenud. Pigem ei suudeta ületada ajaloo poolt välja mängitud turunduslikku vastuolu hindade ja ostujõu vahel. See on üks põhjus, mille pärast olen viimasel ajal tundnud teravdatud huvi digikunsti vastu. Tänapäeva digitehnoloogia pakub piisavalt varieerimisvõimalusi ja suudab edukalt konkureerida traditsiooniliste kunstitehnoloogiatega. Tiražeeritavuse tõttu on aga lootust viia hinnatase vastavusse laiemate kunstihuviliste kihtide ostujõuga.
(—)
Näitus „Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“. Foto: Karolin Köster
Näitus „Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum“. Foto: Karolin Köster
1985–1988 ja 1995–1998 olid Eesti Kunstnike Liidu president, 1988–1991 olid Ülemnõukogus. 1980. aastate lõpus olid pöördelised ajad. Mis sundis sind 1985. aastal kunstnike liidu presidendiks kandideerima ja õppejõu tööst loobuma? Oli see väsimus või tüdimus? Samas, taasiseseisvumise järgse VII Riigikogu liikmeks sa 1992. aastal enam saada ei tahtnud. Nii palju kui ma olen lugenud, suhtud poliitikasse ja poliitikutesse eluterve skepsisega. Samuti ei pea sa ennast suuremaks rahvuslaseks, aga iseseisvuse saavutamine oli sulle äärmiselt oluline. Teisalt, mõõdukalt modernistlikud kunstnikud, kes ülemäära võimude kallal ei õiendanud, elasid Nõukogude Eestis suhteliselt hästi ja võisid arvestada regulaarsete ostudega. 1990. aastatel see kõik muutus. Kuidas sina seda pööret tajusid nii kunstniku kui poliitikuna? 1995–1998 läksid veelkord EKLi presidendiks. Järelikult lootsid midagi ikkagi ära teha?
Lahkusin pedagoogiliselt töölt, sest tundsin, et aeg hakkas minust mööda minema. On meeles, kui üks otsiva vaimuga tudeng kutsus mind vaatama oma vabal ajal tehtud uutmoodi töid. Ma ei saanud mitte millestki aru. Tegelikult oli see minu kui pedagoogi esimene matusekell. Varsti tundsingi, et olen sunnitud sellest ametist üldse eemale tõmbuma.
Oma pika kunstnike liidu asjamehe karjääri kestel olin tundnud uhkust, et olin suutnud ikka esimesest pilgust ära tunda andekaid noori ja suutnud aimata nende poolt pakutava kunstivaimsuse potentsiaalset väärtust. Ja et olin julgenud hakata neid toetama. Pärast esimest kohtumist Raul Meelega õnnestus mul korraldada tema näitus Kunstisalongis. Tolts ja Keskküla jäid mulle silma juba keskkooliõpilastena. Kui nad said kunstnikeks, asusin neid ja nende sõprusringi toetama üpris jõuliselt. See vihastas välja mingi osa vanema põlvkonna kunstnikest, millest tõusis päris paksu pahandust.
Mingil hetkel aga see äratundmise võime minus ähmastus – vast olid kunstis aset leidnud muutused minu jaoks liialt järsud. Kummalisel kombel toimus see üheaegselt minu tähelepanu nihkumisega kunstiprobleemidelt ühiskondlikule poliitilisele mässule. Need olid hoopis teistlaadi, ohtlikud ajad, mis sundisid laternaposte vaatama pilguga, et ei tea, millise otsa mind mingil hetkel tõmmatakse. Interrindelt võis kõike oodata.
1995. aastal nõustusin taas kandideerima Eesti Kunstnike Liidu presidendiks. Olin olulise osa oma teadlikust tegutsemisajast pühendanud osavõtule selle organisatsiooni kujundamisest ja paratamatult olin sellest emotsionaalses sõltuvuses. Liit oli aga hetkel hädas ja vajas abi. Tollel erastamise, kauboikapitalismi ja uduste seaduste ajastul oli organisatsioon kaotamas oma varasid ja seega ka igasugust materiaalset tegutsemisbaasi. Kasutades ära oma hiljutist mässupoliitiku autoriteeti, õnnestus mul olukorda leevendada. See eesmärk sai täidetud – sisuliste, kunstipoliitiliste otsuste tegemiseks pidasin aga ennast, nagu öeldud, nüüd juba ebakompetentseks. Ameti mahapaneku kõrvalpõhjuseks oli ikka veel kestev hämmeldus kunstiarengu uute suundade üle, mille vastu ma tundsin huvi, kuid millega ei suutnud ikka veel kontakteeruda. Nii ma lahkusin, seekord lõplikult. Kuid eks ma olin ka õiendamistest väsinud ja kunstnikuna tundsin restart’i vajadust.
Öeldakse, et hinga kümme korda sisse, enne kui midagi olulist ütled. Võib-olla läks mul natuke kauemgi, enne kui mõistsin, mispidi maailm pöörleb ja mispidi ma ise selles segaduses hulbin. Aga selgus tuli. Kunst, mida ümberringi tehakse, on taas hakanud minu ees avanema. Ma ei ütle, et see kõik mulle ilmtingimata meeldib, aga ei meeldinud kõik ka sellest, mis varem tehti. Ma ei loe ennast enam eksperdiks, kuid ma olen huviline – sest ega ma vist ka ise enam päris hästi sellesse maailma ära ei mahu.
Minu rahvuslusega on lood tõesti natuke segased. Ühelt poolt oli laulev revolutsioon minu elu kõige võimsam sisemist pühendumist nõudnud ettevõtmine. See oli minu püha sõda. Teisalt oli mulle vaba Eestit vaja selleks, et olla eurooplane. Nüüd, elades maal ja istudes erakuna põõsa taga, tunnistan, et olen patrioot ja selleks ilmselt ka jään. Kuid ma ei arva, et sõnade „patrioot“ ja „rahvuslane“ tähendused täies ulatuses kattuksid. Kangesti tahaks öelda, et kunst on minu kodumaa – aga pole kindel, kas mulle antakse seal kodakondsus.
Samas kunstnikuna on 1990. ja 2000. aastad sinu loomingus äärmiselt viljakad, nagu oleks paisu tagant, presidendi ja poliitiku varjust, kunstnik väga välja igatsenud ja kui lõpuks pääses, siis … Sa tegid seitsmekümnendates eluaastates veel väga massiivseid teoseid ja sarju, seda nii sisuliselt kui ka formaalselt – maalide formaat oli jätkuvalt suur. Kas siin ei ole vastuolu, et sa maalid seda rohkem, mida vähem ühist tunned ümbritseva kunstieluga? Kas see pigem ei vabastanud sind kunstnikuna? Ja kas sa said seda, mis tahtsid, st „eurooplaseks“, taastasid sideme Euroopa kultuuriga? Ja kas oli see SEE Euroopa, mida sina igatsesid?
Mäletan, et 2000. aastate alguses oli sinust kõnelemisel keskne diskursus „loominguline digipööre“, mille puhul sa juba mainisid, et siin oli üheks ajendiks protest kunstituru vastu, mis muutis kunstiostu paljudele kättesaamatuks. Teisalt, tolleks hetkeks pea viiekümneaastase staažiga maalikunstniku jaoks tähendas see ikkagi absoluutselt teistlaadset suhestumist pildipinnaga. Või kuidas sina seda toona tajusid?
Väga paljudes töödes kasutad sa oma varasemate maalide kujundeid uutes seostes, neid justkui kommenteerides, viimastes töödes on oluline ka tekstiline kommentaar. Tundub, et mäng graafiliste ja fotograafiliste elementidega koos tekstiliste kommentaaridega on midagi, mis markeerib sinu viimast loomingulist pööret. Kuidas sa seda teksti ja graafilise elemendi invasiooni oma pildimaailma kommenteerid? On see teatud mõttes tagasipöördumine oma loomingu väga varajasse faasi, kus sa samuti katsetasid kollaaži ja assamblaažiga?
Vanadus on teatavas mõttes üks tore asi. Kõik suure maailma ahvatlevad kiusatused, mis kipuvad elu täitma, on nihkunud kõrvale ega raiska sinu aega, sul pole nende jaoks lihtsalt enam piisavalt jõudu, tervist ja tihti ka raha. Sa võid täielikult pühenduda oma põhiharrastusele. See, millega ma viimasel ajal tegelen, on teatavas mõttes vigade parandus. Mu silme ette kerkivad 1968. aasta pildid, aga sekka ka hilisemad. Ma mõtisklen, kas ma ikka läksin nendes lõpuni, kas ma ikka kasutasin ära kõik toonastes mõtetes peituvad võimalused. Ja siis ma vaatan, kas saab neis midagi teisiti teha. Nendes paranduskatsetustes olen kasutanud digitehnoloogiat. Ma juba rääkisin, mis mind selles paelub. Kuid on midagi veel olulisemat: digitehnoloogia võimaldab kiiresti läbi proovida vägagi suurt hulka variante, vajadusel võib tagasi pöörduda ka algversiooni juurde, et siis nõnda jätta või uuesti alustada. Õlimaal oleks selliste manipulatsioonide puhul peagi nässu keeratud. Kui oled proff, kui sul on mingil määral loomingulist mõtlemisvõimet ja piisavalt treenitud käed, siis ühe meediumi asendamine teisega ei ole eriti raske.
Mulle meeldib rajada oma töid vastandumisele, seda juba algusest peale, nüüd aga eriti. Nõnda alates värvidest – tihti ma väldin harmooniat, püüan oma tööde koloriidi üles ehitada dissonantsile. Eks niiviisi, vastanduvatena, on ka meid ellu paigutatud … Värvides, nagu ka meie vahel, võib käia nagin, aga vahest ka leppimine … Ma vastandan ühes teoses erinevaid kujutamisstiile ja -tehnikaid – kasvõi näiteks Linnahalli eesriide foon ja figuurid. Kõrvutan erinevaid pintslifaktuure ja maalimistehnikaid, tihti asetan kõrvuti fotosid ja maalitud elemente – sest ka elu on üks suur segapuder erinevatest tõdedest. Tihti vastandan kujundeid nende olustikulise tähenduse alusel. („Mis need ohjad meida hoidvad, mis need köied meida köitvad.“) Kui sellesse segadusse lisandub veel üks vastasseis – pilt ja kirjutatud tekst –, siis pole see enam eriti peadpööritav hüpe. Eks ka elu ise on kokku kuhjatud omavahel sobimatutest tükkidest … Sürr? Tundub, et siiski mitte. Ma ise arvan, et tegelen igapäevaelu pisisündmuste katalogiseerimisega. Eks ma ajan vast sama asja, mida Pieter Bruegel vanem omal ajal – imestan jamade üle, millega oleme kokku kasvanud. Ainult pildid on teistsugused. Kunagi oli mul näitus „Tavalised lood“. Juba tookord võtsin kokku mõtted, mis pikalt kuklas olid keerelnud.
Ja Euroopa – minu sümbioos Euroopaga ei toimunud siiski päriselt nii, nagu lootsin. Ma jõudsin, sulandusin korraks mulle kõige tähtsamatesse paikadesse. Sain astuda sisse kirikutesse ja muuseumidesse, mida pidasin olulisteks. Siis aga vedas tervis alt ja tegi minu tuuridele lõpu. Kui ma nooruses läbi ime sattusin Firenzesse, oli mu esimene äratundmine: „Ma olen jõudnud koju!“ Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, tundsin sedasama. Ainult toona olid selle linna kitsad tänavad võluvalt inimtühjad, nüüd aga täidetud inimmassist, mille kõiki liikmeid ma küll endale koju ei kutsuks. Euroopa on vana haige mees, nagu minagi. Aga me tuleme toime.
Kuraator Anders Härm Enn Põldroosi näitusel Kumus. Foto: Karolin Köster
Külastajad Enn Põldroosi näitust saatva raamatuga. Foto: Karolin Köster
Kumu blogi 