Möödunud aasta detsembris reisis Kumu kuraator Ann Mirjam Vaikla Norra, Rootsi ja Soome põhjaosas Saamimaal (Sápmi) (Julevu–Jåhkåmåhke–Giron–Áhkánjárga–Romsa–Áltá–Kárášjohka–Aanaar). Trotsides põhjala käredat pakast, rannikuala lörtsi ning lumetorme, tutvus ta reisil sealsete kunstnike ja kuraatoritega. Tänases Kumu blogikandes annab ta oma uurimisretkest täpsema ülevaate.
Kuigi olen ka varem korduvalt kaugel põhjas käinud, oli see esimene kord külastada seda piirkonda täie teadmisega, et reisin Euroopa ainsaks põlisrahvaks nimetatud saamide maal. Saamide juures käisin möödunud aastal alguse saanud uurimisprojekti „Ekspeditsioon – eestlased ja põlisrahvad“ raames, mille tulemusena avatakse 2026. aasta sügisel Linda Kaljundi ja minu koostöös kureeritud näitused ning ilmub ühine kataloog.
Tagantjärele vaadates kujunes reisi üheks kõrghetkeks tutvumine Raven Chaconi loominguga Põhja-Norra Kunstimuuseumis Tromsøs, kus soetasin kunstniku loomingut tutvustava raamatu „A Worm’s Eye View from a Bird’s Beak“. Raven Chacon on Põhja-Ameerika põlisrahva navaho hõimust pärit helilooja ja muusik, kes on teinud mitmel korral koostööd saamidega. Mind on jäänud kummitama Chaconi kriitika nn deep listening (kunsti)praktika kohta: Chacon peab seda privilegeeritud teguviisiks, mida harrastavad paljud, näiteks turistid, kes sõidavad maailma eri paikadesse, et seal meditatiivse kogemuse kaudu iseennast paremini mõistma hakata – et mõista oma kohta universumis1. See Pauline Oliverose poolt 70ndatel alguse saanud praktika erineb fundamentaalselt Chaconi enda kunstnikupraktikast, kus on lisaks äratuntavatele häältele tähtis kuulata, kuidas kõlavad kohad ja inimestevahelised suhted. Et aga kuulda kohta ja selle elanikke, tuleb pelgalt kuskilt läbi liikumise asemel võtta teadlikum roll: süveneda koha ajalukku ja praegustesse väljakutsetesse ning vajadusel ühineda protestiliikumisega, et kaitsta põlisrahvaste maad ja vett. Kirjeldatud teguviisi ilmestab tabavalt Chaconi teos „Silent Choir (Standing Rock)“ (2016/2017), mille eest kunstnik pälvis esimese põlisrahva esindajana prestiižse Pulitzeri muusikaauhinna. Teos toob kuulajateni valjuhäälse konflikti asemel Dakota torujuhtme ehitamise vastu protestivate sadade inimeste vaikiva, kuid pingestatud vastuseisu.
Raven Chaconi loomingust ja seisukohtadest lähtuvalt mõtlesin ka enda reisi jooksul, mil kombel erines see tavapärasest „läbi käimisest“ või uurimisprojekti raames kriitiliselt käsitletavast „ekspeditsioonist“? Kuidas astuda võib-olla küll väikeseid, aga siiski olulisi samme dekoloniseerimise teekonnal? Kas kasutada kohalikega vesteldes laialt levinud, kuid koloniaalvõimu poolt kehtestatuid, või algupäraseid saamikeelseid kohanimesid? Kuidas hingematvate põhjala vaadete jäädvustamise ja sotsiaalmeedias jagamise asemel süveneda sellesse, mis toimub nende maastikuvaadete all, peal ja taga? Millised poliitilised jõujooned on seda konkreetset kohta ümber kujundamas ja millistel eesmärkidel? Millist mõju avaldavad maavarade üle kontrolli saavutamine ja nende kaevandamine või rohepöörde ettekäändel püstitatud tuulepargid kohalikele elanikele, sh saamidele, aga ka teistele elusolenditele, näiteks põhjapõtradele?
Järgnevalt valisin välja mõned fotod, mille kaudu püüan anda edasi hetki ja fragmente külastatud kohtadest:
1
Varahommikune lend Tallinnast Julevusse (Luleå, Rootsi).
2
Esimene kohtumine põhjala valgusega: päike ei tõuse talvel üle horisondi. Foto on tehtud umbes kell 11 hommikul.
3
Fragment kunstnik Anders Sunna stuudio külastusest Jåhkåmåhkes (Jokkmokk, Rootsi). Sunna osales ühe valitud kunstnikuna 2022. aasta Veneetsia kunstibiennaalil (The Sami Pavilion; kuraatorid: Liisa-Rávná Finbog, Katya García-Antón, Beaska Niillas). Tema poliitiliselt laetud teos kandis pealkirja Illegal Spirits of Sápmi (Saamimaa illegaalsed vaimud) (2022).
4
Varahommikune matk Jåhkåmåhke ümbruses –20° C pakases. Mäe tipust avanevad vaated muuhulgas ka lageraietele. Läheduses voolab Lule jõgi, kuhu on viimase saja aasta jooksul rajatud arvukalt tammisid hüdroenergia tootmiseks. Suurim hüdroelektrijaama tamm asub Jåhkåmåhkest 30 kilomeetri kaugusel.
5
Vaade Gironi (Kiruna, Rootsi) rauamaagitööstusele, mis on ühtlasi suurim omataoline maailmas.
6
Rauamaaki kaevandava ettevõtte LKAB poolt läbi viidud ekskursioon mäe sees asuvasse külastuskeskusesse, kus selgitati rauamaagi kaevandamise ja töötlemise protsesse.
7
Vaade Gironi uuele (pea inimtühjale) linnakeskusele, kus on näha uus raekoda, hotell ja vana kellatorn. Gironi linna keskust nihutatakse umbes 3 kilomeetri kaugusele, sest rauamaagi kaevandamine on liikunud endisele linnakeskusele ohtlikult lähedale. Tegelikkuses tähendab linna „liigutamine“ vaid mõne olulisima vana hoone ühest kohast teise viimist, suures osas aga uute hoonete ehitamist ning vanade lammutamist. Saabuval suvel plaanitakse viia ühest kohast teise Gironi ajalooline kirik. Kohalikud pole uut linnakeskust seni omaks võtnud – seda paistsid enamjaolt kasutavat turistid.
8
Tunnustatud saami päritolu tekstiilikunstniku Britta Marakatt-Labba retrospektiiv Kini Muuseumis, mis asub Gironi uue linnakeskuse raekoja hoones.
9
Gárjjat (Harakad) (1981), Britta Marakatt-Labba
10
Plakat Romsa (Tromsø, Norra) kaasaegse kunsti institutsioonis Tromsø Kunstforening, kus toimus parajasti kunstiteoste müük Palestiina ja Liibanoni toetuseks.
11
Vaade Romsa avalikust saunast üle fjordi mägedele. Kuigi hommik oli vaikne, kubises Romsa turistide hordidest, mis jättis üsna õõvastava mulje ning andis tunnistust turismist kui piirkonna ühest suurimast majandussektorist, mis teenib rahvusriikide (Norra, Rootsi, Soome) huvisid nii sissetuleku, aga ka põhjamaise kuvandi edendamise eesmärgil.
12
Romsa külalislahke avalik raamatukogu ja arhiiv, mida külastasin mitmel korral.
13
Fragment kunstniku ja arhitekti Joar Nango stuudio külastusest. Joar Nango esindas saame Veneetsia arhitektuuribiennaalil 2023. aastal. Tema ekspositsioon Girjegumpi kujutas endast saami arhitektuuri alast raamatukogu. Objekti arhetüüp on inspireeritud põhjapõdrakasvatajate teisaldatavast varjualusest, mida nad suurte vahemaade tõttu endaga kaasa veavad.
14
Hommik Kárášjohkas (Karasjok, Norra)
15
Tutvumine Saami Kaasaegse Kunsti Keskusega, mida juhib Leedust pärit Ukraina taustaga Marija Griniuk. Pärastpoole avanes võimalus külastada läheduses asuvat saami kunstnike teoseid koondavat kollektsiooni. Juba mitmendat aastat käivad arutelud saami muuseumi ehituse ümber, kus saaks teoseid hoiustada heades tingimustes. Praegused olud (kõikuv temperatuur jne) paistsid suhteliselt kehvad. Uue muuseumi ehituseks vajaliku rahastuse saamine sõltub Norra riigi poliitilistest otsustest.
16
Saami kirjaniku ja visuaalkunstniku Mary Ailonieida Sombán Mari näitus Beaivážii Beaivii Beaivi. Mary Ailonieida Sombán Mari on uurinud iidseid saami uskumusi. Tema teosed tähistavad päikese eluandvat jõudu ja saami kultuuri vaimseid aspekte, kajastades seejuures saamide laiemat ajalugu ja praeguseid katsumusi võitluses koloniseerimise, kultuurilise tühistamise ja identiteedipoliitiliste probleemidega.
17
Saami-Norra parlament Kárášjohkas, kus asub hästivarustatud avalik raamatukogu, mis koondab saami kirjandust.
18
Vaade jäätunud Aanaari (Inari, Soome) järvele, mille kohal helendab täiskuu. Aanaari järve ääres asub Soome olulisim saamide muuseum Siida, mis on palju tähelepanu pälvinud, kuna sai repatrieerimise käigus Soome Rahvusmuuseumilt tagasi üle 2000 saamidele kuuluva eseme.
- Pablo José Ramírez, An Instrument That Had No History: Raven Chacon in conversation with Pablo José Ramírez – Mousse Magazine, 04.06.2024 https://www.moussemagazine.it/magazine/raven-chacon-pablo-jose-ramirez-2024/ (vaadatud 13.01.2025). ↩︎
Kumu blogi 