Ülo Sooster. Kadakad. 1967. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum
Maastikumaali motiivina ei ole kadakad Ülo Soosteri loomingus enam seotud pallasliku maalikooliga, mille mõju all Sooster oli olnud terve oma õpinguteaja Tartus. Peale vangilaagrist vabanemist maalib Sooster viimased realistlikud kadakad 1956.–1957. aastal, asudes motiivi 1958.–1959 aastal Picasso mõjul geomeetriliselt abstraheerima. Selle perioodi kadakates kasutab Sooster ühtlasi esmakordselt puude vormi väljatöötamisel ilmastikutingimuste ning erinevate aastaaegade ja päevaosade valgusrežiimide abi. Ning just siin paneb Sooster aluse oma kadakasarjade kontseptuaalsele masinavärgile, milles 1950. aastate lõpu suvised päikeseloojangus kadakad asenduvad 1960. aastate alguses talviste-öiste mustade kadakatega ning 1960. aastate alguse siledad, pildi sisse kummuvad silmapettelised kadakad 1960. aastate lõpu reljeefsete, pildist välja kummuvate kadakatega. Need teosed ei ole enam klassikalised kontemplatiivsed maastikuvaated, vaid intellektuaalset naudingut pakkuvad teosed, mis hakkavad tõeliselt toimima seriaalsel vastuvõtul, nii nagu Claude Monet’ erinevates valgusrežiimides Roueni katedraalisari avab oma täispotentsiaali seriaalsel vastuvõtul.
Kumu blogi 