Katja Novitskova annetas Eesti Kunstimuuseumi kogusse kohaspetsiifilise installatsiooni „Aktiviseerimise muster (C. elegans)“

Eesti kunstnik Katja Novitskova on annetanud Eesti Kunstimuuseumi kogusse kohaspetsiifilise installatsiooni „Aktiveerimise muster (C. elegans)“ (2012–jätkuv). Teos jõudis Kumu kunstimuuseumisse vahetult enne jõulupühi pärast selle eksponeerimist Barcelonas toimunud Manifesta 15 näitusel.

Katja Novitskova peamised käsitletavad teemad on seotud internetikunsti praktikate, uute tehnoloogiate ja antropotseeni ajastu ökoloogiatega. Uurides tehnoloogiliste narratiivide kaudu maailma kujutamise keerukust ja selle võimalikku vajakajäämist, juhib ta tähelepanu meetoditele, mida rakendame nende narratiivide vahendamiseks. Erinevaid vaatlusvõimalusi nagu mikroskoope, kaameraid ja visuaalseid algoritme kasutades loob Novitskova bioloogiliste organismide alternatiivseid geograafiaid, mille algpunktiks on andmekogumid. Internetist uurimustöö käigus leitud pildid muutuvad alumiiniumist alustele trükituna skulptuurideks.

Kohapetsiifiline installatsioon „Aktiveerimise muster (C. elegans)“ põhineb teoste seeriatel „Ligikaudsus“ (2012–jätkuv) ja „Aktiveerimise muster (embrüogenees)“ (2017). See uurib ühte enim kasutatud modelleerimisorganismi ehk ümaruss C. elegans’i, kasutades selleks organismi vahendatud ja moondunud representatsioone biomeditsiinilistes eksperimentaaluuringutes. C. elegans on esimene loom, kelle genoom on täielikult järjendatud ja kellest on loodud tehisintellekti digitaalne simulatsioon. Novitskova kasutab teda selleks, et seada kahtluse alla loomade ekspluateerimine biomeditsiinilistel eesmärkidel ning geneetilise muundamise tulevik. Hiiglaslikeks maotaolisteks vormideks suurendatud ussikujud vingerdavad raskusteta taeva poole ning nende munadest roomavad välja kaablid, tekitades nõnda vaatajaid täielikult endasse haaravaid, postinimlikke maastikke, mis on pääsenud biootilisest apokalüpsisest. Justkui oleksid biotehnoloogilised mutandid ja tehisintellekt asendanud kogu eluslooduse. See õudust tekitav maastik peegeldab üha suureneva inimsekkumise võimalikke ökoloogilisi mõjusid genoomide ja kehastruktuuride tasandil. Seda sekkumist võib vaadelda uue koloniaalekspansiooni vormina.