Kumu aatriumis saab vaadata nüüd Erki Kasemetsa ülemaalitud joogipakendeid hõlmavat teost „LIFE-FILE“ (1989–2024), mis on Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi kingitus muuseumile 105. sünnipäevaks. Samal seinal oli varem väljas AA Bronsoni & General Idea teos „AIDS“ (1987/2010). Seoses järgnevatel aastatel plaanitud Kumu aatriumi renoveerimistöödega otsustas muuseum kõnealuse teose asemele luua koostöös Erki Kasemetsaga uue installatsiooni. Kasemetsa kunstile on omane säästlik mõtteviis, mis lähtub peamiselt käepärastest materjalidest ja biograafilisest ainesest. Teoses „LIFE-FILE“ näeme maalingute, daatumite või tekstiga varustatud tühje joogipakke, mis tähistavad päevi kunstniku elus. Tegemist on kohaspetsiifilise installatsiooniga, mis on võtnud lähtuvalt eksponeerimisruumist oma elutee jooksul erinevaid vorme ja mahte. See on Eesti nüüdiskunstiloos üks märkimisväärseimaid prügikunsti teoseid, mille pealkiri viitab oma algsele tekkeajale – arvutiseerumise kõrgajale –, luues seoseid erinevate andmekandjate ja -kogumikega ning laiemalt kogumise ja informatsiooni talletamisega. Seetõttu pole prügi kasutamine Kasemetsa teoste puhul mitte alati esmajärgus kapitalismikriitiline materjalikäsitlus, vaid eelkõige vahend aja- ja mäluteemadega tegelemiseks. Kumu aatriumis on väljas umbes ühe viiendiku suurune osa teosest „LIFE-FILE“. Nüüdiskunsti kogu juhataja Brigita Reinert vestles Erki Kasemetsaga tema loomingust ja kõnealusest projektist lähemalt.
BR: Alustaks kõigepealt kõnealusest teosest, mis nüüd Kumu aatriumis eksponeeritud on: „LIFE-FILE“. See konkreetne joogipakke kaasav installatsioon, millest me siin Kumus näeme umbes ühte viiendikku, on sinu üks pikemajalisi teoseid, mis põimib sinu isiklikku elu ja kunstipraktikat – oled loonud justkui värvikireva arhiivi oma elupäevade kulgemisest. Kas sa saad natuke rääkida, kuidas see teos üldse alguse sai?
EK: See on väga konkreetne lugu. Kui me valisime, et mis aastaarv panna alguseks siia Kumu etiketile, siis me panime 1989 just sellel põhjusel, et need on esimesed dateeritud pakid, mis on väljas siinses installatsioonis, kuigi ma alustasin selle teosega juba varem. Siin on ka üks huvitav kokkulangevus. Täna käis läbi sõna „selts“ – oleks oluline mainida, et need esimesed pakid on maalitud Eesti Looduskaitse Seltsi ruumides Tatari tänaval.
See pakiprojekt ei ole ühtne tervik: see ei ole ühtse ideega algusest peale, seal on hästi palju igasuguseid kõrvaltahke ja hargnemisi. Näiteks ma lõikusin kõik oma kooliaja tööd kunagi piimapaki vormi järgi tükkideks, ning panin need seejärel uuesti kokku. Piimapaki külje kujundit olen ma üldse hästi palju kasutanud ja pidanud seal peal päevikut. See pakk on olnud minu jaoks mingisugune absoluutsümbol. See proportsioon ja kujund: ma olen seda elus igal pool tähele pannud. Näiteks kui võtta A4 paber ja murda see niimoodi teistpidi kokku, siis tuleb välja täpipealt seesama piimapaki kujund: proportsioon 2,8, pikema ja lühema külje suhe. Ehk ühesõnaga: ma näen igal pool neid piimapakke.
BR: Neid pakke on sul umbes 10 000 ringis ja siin Kumus me näeme umbes 1700 pakki. Kas sa tahad sellest mahust natuke rääkida? Ning kuidas sa neid hoiustad, kuidas sa nende eest hoolitsed?
EK: Jah, tegelikult ongi kolm küsimust, mida on minult nende pakkidega seoses kõige rohkem küsitud. Esimene on kindlasti see, et kus sa neid hoiad; teine on, et kui palju neid on; ja kolmas oli nüüd – mõtlesin, et see on mingi uus paradigma nihe – küsiti, kas need on käsitsi tehtud. (naerab). Tänapäeval on tehnoloogia niimoodi arenenud, et keegi ei viitsiks neid enam käsitsi vorpida.
Aga hoian ja hoiustan neid igal pool erinevates kohtades ja need tingimused on sellised, ütleme, kehvapoolsed. Nüüd ma teen eksperimendi: vedasin enamiku pakke ühele maapiirkonnas asuvale pööningule, kus on nii hiiri kui ka rotte. Vaatame siis, mis need tulemused kevadel on.
Ja koguse kohta niimoodi, et ma väga täpset arvestust ei ole pidanud, kuigi nüüd on küll standardsed kastid, milles ma kogun neid … Esimene näitus, kus kõik need pakid olid väljas, oli 1999 Linnagaleriis ja siis oli seal kuskil 4500 pakki. Üheksakümnendatel sai tehtud väikse varuga, tegin neid rohkem kui iga päev üks, tagantjärele on see tempo aeglustunud. Ma hoian teadlikult sellist aeglast (töö)protsessi. Praegu on ka eriti popid igasugused aeglased tegemised, kokkamine ja kõik on üleüldse hästi aeglane. Ma võiks pakke ju vorpida, tegelikult võiks neid olla selle ajaga kümme korda rohkem tehtud, aga see on teadlik – natuke nagu defitsiidi hoidmine. (naerab)
BR: Kõige suurem kogus oli neid ilmselt väljas Kunstihoone näitusel „Hullud päevad“, mis oli aastal 2013. Seal oli huvitav publiku kaasamise aspekt: oli kohake, kus külastav publik sai valmis pandud pakke ka ise üle maalida. Kui suure osa moodustavad sellest kogust, mis sul on, näiteks teiste inimeste maalitud ja tehtud pakid ja kas ka Kumus näeme mõnda teise inimese maalitud pakendit?
EK: Jah, selles mõttes ei ole ma kunagi varjanud, et paljud minu sõbrad ja tuttavad on käe külge pannud, ja seal näitusel toodeti neid pakke päris palju. Seejärel ma lõpetan need ise niimoodi natukese haaval: lisan sinna tausta jm. Siia Kumusse on ka jõudnud paar sellist pakki. Ühele on kolm õpilast kirjutanud oma eesnimed: seal oli vist Ingel, Vanessa ja Rasmus, ühesõnaga oli „kollektiiv“, kus oli kolm sellise nimega õpilast, kes tookord minu näitust koos külastasid. Võib-olla nad ise satuvad siia kunagi ja näevad seda.
Kuid iga paki sees on ka info: paki sees on tegemise koht, kuupäev ja siis on seal veel mingid muud andmed. Mõnel pakil on sees lausa pikem lugu.
BR: Küsiks võib-olla ka tehnilise lahenduse kohta. Me oleme selle teose puhul rääkinud palju segatehnikast: osa pakke on käsitsi maalitud, osa on võib-olla šablooniga tehtud. Kas võiksid natuke tutvustada seda tehnilist lahendust ning rääkida, kuidas sa eri ajaperioodidel oled valinud maalitavaid motiive. Räägi palun natuke taustast: kuidas ja mida sa oled seal kujutanud.
EK: Seal on üldiselt sellised pastišid igasugusele modernsele kunstile. Ma olen kasutanud ka erinevaid avangardi meetodeid – kontseptualistlik lähenemine, kus olen näiteks mingit pakki lihtsalt kaks aastat kuskil õues pleegitanud: siis see kaotab värvid. Veel olen ma maalinud täiesti pimedas ruumis või joonistanud küünlavalgel küünlaga, ehk teinud nendega kõikvõimalikke eksperimente. Selle teose puhul ei ole väga kindlat maalilist suunda või midagi taolist, aga see meetod võib-olla on minu jaoks kõige parem: see on selline automatismi kuldreegel. Ehk sürrealismiga seotud automatism – võtad selle kätte ja sinna lihtsalt tuleb midagi, ja väga kergesti tuleb … Seda on minult ka küsitud, et kuidas on võimalik nii erinevaid asju teha, aga ma arvan, et see pole üldse keeruline.
BR: Ehk see ei ole alati teadlik ratsionaalne protsess, vaid pigem siis selline automaatne maalimine.
EK: Suures osas jah. Need ratsionaalsed meetodid on pigem eraldi ja siis põhiosa, võib öelda, moodustab automatism.
BR: Ma küsiks ka Kumu teose vormi või kujundi kohta. See kavand küll valiti ja kinnitati koos Kumuga, kuid kui sa seda kavandit lõid, siis millele see kujund sinu enda jaoks viitas? Kust see vorm tuleb?
EK: Eks algselt olid sel natukene tehnilised põhjused, sest seda pakki ma olen püüdnud igatpidi igasse asendisse panna. Kõigepealt oli see lihtsalt püsti maas, siis seinal: nii risti seinaga, tagurpidi kui ka edaspidi … kõik need asjad on läbiproovitud. Samuti on see olnud varda otsas, kus on kõik neli külge korraga näha, ja rippunud laest. Aga praegune lahendus, mille me Kaarel Eelmaga välja mõtlesime, on magnetitega. See võimaldab luua installatsiooni hästi kompaktselt ja keerata neid pakke mõlemat pidi; ühe ja sama vahendiga on võimalik neid kruttida – see on avanud täiesti uued võimalused.
Kui te jälgite seda installatsiooni, siis silmapiiri kõrguselt keeravad need pakid ennast teistpidi nagu peegelpilti: ülemised ripuvad ning alumised justkui kasvavad maast välja. Keskele jääb siis vahetsoon, mida võib võtta ükskõik millena: seal on horisont, kus nad lõpuks kohtuvad ja mis on mingi loodusmotiivina stiliseeritud. Nn „valge piimajõgi“ otseselt mul meelel ei olnud, kui ma seda tegin, sest need kõik ei ole isegi piimapakid.
BR: Jah, see on oluline välja tuua, et tihti arvatakse ekslikult, justkui oleks tegemist vaid piimapakkidega, aga tegelikult on seal laiemalt ka teiste jookide pakendeid.
EK: Just, sellest ma tahaks isegi natuke rääkida. Ühesõnaga, avastasin, et see patent, mis on võetud täpselt sellisele pakendile on isegi Eesti Kunstimuuseumist natuke vanem: see on 109 aastat vana (1915). Sellest on ka täiesti täpne joonis olemas, niisugune paberist pakend. Aga üldiselt see võttis tohutult aega, enne kui seda sai niimoodi rakendada, kuna materjalid ei jõudnud kohe järele. Sellel pakendil on tohutu suur ajalugu ja seda nimetatakse eesti keeles „viilkatusega papiks“. See on teine ikooniline sümbol pärast Coca-Cola kuulsat pudelit, olles üks kõige tuntumaid joogipakendi vorme.
BR: Asjade kogumine on sulle tuttav tegevus. Lisaks joogipakenditele oled kogunud ka plekkpurke, CD-plaate, suitsupakke, nööpe ja nii edasi: erinevaid olme- või igapäevaelu objekte. Sinu loomingu puhul on mõned kunstiteadlased välja toonud, et peamiselt on see n-ö aja talletamine või siis teatud ajaühikute formaat, et iga see objekt on üks ajaühik, näiteks päev kunstniku elus. Ma küsiksin ikkagi, et mis sind asjade kogumise ning aja talletamise juures paelub?
EK: Siin on muidugi hea näide seesama nööbipintsak, mis sai valmis sel aastal, seal vastas üks nööp ühele elupäevale. See muutus järjest raskemaks, ja oli tõesti sümboolne. Mul täitus see kevad 20 000 elupäeva. Seal on 20 000 nööpi ja rohkem sinna ei mahtunud ka: nüüd on see lõpetatud projekt õnneks. Ma ei pea sinna enam midagi juurde õmblema. Mis mind selle puhul paelub, ongi võib-olla see, et me oleme aja- ja mäluolendid, aga mõned numbrid nagu ei anna meile seda informatsiooni aja kulust või kulgemisest nii hästi kätte kui selline üllatuslik visuaalne objekt. Sealt võib vaadata neid päevi, neid elemente ja siis võib-olla tekivad mingid uued seosed nende vahel. Võib-olla selline väike tõlgendamiserinevus lihtsalt.
BR: Sa alustasid osa projektide, ka pakkidega juba kaheksakümnendatel. Kui mõelda tänapäeva kontekstile, siis mälu on muutunud kehatuks ja digitaalseks, kõik andmed on pilves. Sina aga kasutad „mälu talletajatena“ materiaalseid igapäevaelu objekte. Kas siit võib ka välja lugeda teatud soovi tagasi pöörduda n-ö käegakatsutava, materiaalse ja analoogse maailma poole?
EK: Mina selle 20 000 elupäeva vanusena arvan, et olen ikkagi täiesti analoogne inimene endiselt ja ma ei taju enda puhul isiklikult mingeid väga suuri teisenemisi üldse olevat toimunud. Eks ma olen ikka kogu aeg püsinud rohkem seal analoogis. Võib olla on mingid üldised tendentsid, tulevad mingid sellised fluktuatsioonid või tagasipõrkumised sellel kaose teel: et kuidas see entroopia aina kasvab, kuidas informatsiooni üleküllus ja selline tõeline üleujutavus meid ikkagi mõjutab …
BR: Jah, ma siinkohal tuleks ikkagi ka keskkonna ja jätkusuutlikkuse teema juurde. Oled ise välja toonud, et algselt võib-olla ei olnud „LIFE-FILE“-i ja teiste teoste juures jätkusuutlikkuse või taaskasutuse aspekt nii oluline, aga paratamatult on see seal olemas. Mind huvitab, et kas selline jätkusuutlikkuse või keskkonnatemaatika on nüüd tänapäeva kontekstis – kui keskkonnakriis on süvenenud ja me räägime „antropotseenist“ ja igasugustest teistest märksõnadest – sinu jaoks ka kuidagi oma kunstipraktikat viljeledes muutunud? Kas sa oled hakanud aja jooksul rohkem sellele mõtlema?
EK: Ma olen lihtsalt tähele pannud seda diskussiooni, mis ümberringi toimub. Kindlasti on seal nii palju selliseid küsitavusi, mida ma enda puhul ei ole veel suutnud selgeks mõelda. Näiteks: kuidas on võimalik ikkagi see kestlik kahanemine, kui me räägime pidevalt ainult majanduskasvust, ja kuidas need asjad kokku peaksid käima. Ja siis taoliste väikeste tegevuste kaudu justkui selle suure maailma muutmine, nagu nt prügisorteerimine, jne. Kindlasti peab lootma ja uskuma. Mulle meeldib mõelda, et ehk ma annan siin ka oma väikese panuse. Võib-olla on minu panus see, et ma tõesti näitlikustan mingit sellist asja. Prügi ja teiste n-ö ebameeldivate asjade fenomen on see, et need pannakse või kaotatakse kohe silme alt ära. Mina seega ei lase neil niimoodi kergesti kaduda.
BR: Jah, sinu teostes näeme väga selgelt sellist inimjalajälge eksisteerivat.
Aga ma korra küsiks ka võib olla ühe filosoofilisema küsimuse: kui sa käid näitustel ja vaatad nüüdiskunsti, siis mida sa ise sealt otsid või ootad?
EK: Ma arvan, et ma otsin kindlasti mingit kogemust. Võib-olla sellist, mis viitab mingile kogemise võimalikkuse piirile: need on piiripealsed tsoonid, millest edasi meie taju ei pääse. See on justkui selline aimdus mingist selgusest või suuremast korrastatusest, mis ikkagi kuskil on olemas, kuid mida me lihtsalt ei ole veel avastanud. Minu jaoks on vist kõige huvitavamad tõesti need natuke hämartsoonis olevad nähtused.
BR: Oled oma loomingut mõtestanud juba pikemalt „brikolaaži“ mõiste kaudu. Kas saad natuke seletada, mis see tähendab?
EK: „Brikolaaž“ on mõiste, mida on üsna palju kasutama hakatud. Seda sõna saab rakendada väga erinevalt ja väga erinevates valdkondades. Kunsti valdkonnas on see vahepeal peaaegu asendanud mõistet „assamblaaž“, kuna see oli tähenduselt hästi sarnane. Tänapäeval tähendab see väga laialt öeldes asjade kokkupaneku viisi mingite juhutunnuste põhjal või selliste tunnuste põhjal, mis ei kuulu (esmapilgul) kokku – mingi üllatuslik lähenemine. Brikolaaži mõistet on selgitanud antropoloog Claude Lévi-Strauss, kes kõneleb sellest oma raamatus „Metsik mõtlemine“ (1962).
Selle erinevus nii-öelda projektikunstist on see, et eesmärk ja tulemus võivad kogu aeg vastavalt vahenditele muutuda. Et kui ma hakkan mingit asja tegema, siis ma ei tea, kuhu see välja jõuab. Mõnes mõttes on projekt „LIFE-FILE“ tervikuna suur brikolaaž. Ma tõesti ei oleks seda elu sees uskunud, et see jõuab nüüd siia sellisele väärikale seinale. Brikolöör ka kunagi ei tea, kuhu ta välja jõuab selle lõpliku asjaga ja mis sellele edasi võib järgneda.
BR: Sinu loomingut on mõneti nähtud ka kui mitte-elitaarset, avatud, demokraatlikku kunstiloomet, mis võimaldab kaasata ka laiemat publikut. Siin on heaks näiteks polügoonteatri etendused, mis te kunagi tegite ja ka see sama näitus „Hullud päevad“ (2013), mida külastas tolle aja kohta rekordarv publikut. Seal näitusel oli publik ka loomeprotsessi kaasatud, nagu eelnevalt arutasime. Kuidas sa ise näed: kas sulle on kunstnikuna teoseid luues oluline olla avatud ja demokraatlik, st kaasata ka publikut, kes pole nt kaasaegse kunstiga nii sina peal või kes alles esimest korda sellega tutvust teeb? Kuidas sa sellist kunsti ja demokraatlikkuse suhet tajud?
EK: Mind on isegi süüdistatud, et ma kasutan inimesi ära oma kunsti huvides … Polügoonteater oli puhtalt jah selline jagatud teatri põhimõte, kus inimesed said oma lõigu piires kindla ülesande ja siis täitsid selle oma loominguga. Näiteks oli üritus, mis ühendas kunsti ja sporti; seal olid väljamõeldud spordialad, igal spordialal oli oma kuraator ja siis publik osales ja võistles kõigil nendel spordialadel. Võitja sai karika, kuigi nagu hiljem selgus, läks võit valele inimesele, punkte oli arvutatud valesti … (naerab).
BR: Aga kas selline avatud lähenemine on midagi, millele sa oled mõelnud?
EK: Ma ei oska öelda … Tahaks ikka inimestega tegeleda. See eelmine küsimus digitaalse ajastu puhul tundub oluline. Mis tundub mulle kõige suurem probleem selle digitaliseerimise puhul, on see, et inimestevahelised kontaktid jäävad harvemaks. Ja ma loodan pakkuda sellist väikest lahendust sellele, et kuidas natukene suhelda mingis muus kontekstis kui see argine. Neid polügoonteatri etendusi on toimunud läbi aastate umbes 30–40.
BR: Sinu mitmed kunstiprojektid on justkui elukestvad projektid, mida iseloomustab teatud protsessuaalsus ja pikaajalisus, ning need on väga läbi põimunud sinu enda eluga. Küsiks lõpetuseks, et miks sa oled valinud sellise lähenemise? Paljud kunstnikud võtavad mingi uue idee, teostavad selle teatud ajaraamis, siis on projekt valmis ja nad liiguvad edasi … Miks sina teistmoodi teed?
EK: Vaat see on väga-väga hea küsimus … Tundub ju, et need kõik on nagu mingid lapsepõlve või noorusaja projektid. Seesama pakiprojekt sai alguse, kui olin umbes 15-aastane, nüüd olen 55. See kõik kokku moodustab sellise minakirjutuse, võib-olla võiks öelda elulookirjutuse. Ma ei tea, miks mul see huvi on, aga eks igaühel on juba sündides teatav valmidus või soodumus mingiks asjaks. Ju siis minul oli mingi selline biograafiline igatsus kuskil … et kuidagi tajuda ja kaardistada oma elukäiku ning leida selles mingi tähendus. Võib-olla kuskil seal on see põhjus peidus.
BR: Ka „LIFE-FILE“ projekti puhul oled öelnud, et see on elukestev teos, mis põhimõtteliselt lõpeb siis, kui kunstnikku enam ei ole. Mul on küsimus, et kas sa plaanid sellega edasi tegeleda ja ka tulevikus neid pakke maalida? Milline on selle teose tulevik?
EK: See on selline lõppvaatuse algus: nüüd ma tean, et mingi osa nendest pakkidest on võib olla suhteliselt heas kohas, ja nii jääb siis mingi väike jälg sellest väga kindlasse kohta. Aga kõikide ülejäänud tegevuste kulgu, mis selle ümber käivad, ei oskagi prognoosida. Ma arvan, ma jätkan seda aeglast tegutsemist ikkagi endiselt ja kui need rotid sekkuvad, siis nad sekkuvad. Kõik teed on jälle samamoodi valla. Aga mul on tagavarad olemas, enam ma pakke juurde ei kogu. Mulle piisab nendest küll elu lõpuni, mis on juba kogutud. (naerab)
BR: Aitäh Erki, mul on igal juhul väga hea meel, et see teos on Kumusse jõudnud!
Kumu blogi 