Urmas Lüüs. Härra N-i elu ja surm. 2024. Peeneteraline mudelikips. Kunstniku loal
Urmas Lüüs (snd 1987) on omandanud Eesti Kunstiakadeemias nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi sepise erialal, ent praegu teame teda pigem suuremahuliste lavastuslike installatsioonide kaudu. Tema peamiseks inspiratsiooniallikaks on argiobjektide performatiivsus, sest kui kunstiteos võib ka tsölibaatselt enesetäiuses seinal rippuda, siis šampoonipudel või põrandahari saavad selleks, mis nad on, ainult läbi kasutamise akti.
2024. aasta kevadel etendus Kanuti Gildi Saalis Lüüsi lavastus „Tädi Õie 65. sünnipäev“, mille jaoks valmis inimmõõtmetes ja -raskuses nukk, kelle pea sai valatud kipsist. Kunstnik kirjeldab oma tööprotsessi nii: „Keeruka vormi valamiseks kulus mitu katset ja selle käigus tekkis mitmeid defekte. Kohe kuidagi ei tahtnud kips kõikidesse õnarustesse valguda. Samas, kui ma hiljem neid vigaseid päid laua peal reas vaatasin, tundusid need väga võluvad. Nagu hakkaksid need tasapisi koost kukkuma, lagunema, mädanema. Võtsin sellesama lavastuses kasutatud nuku pea vormi ja proovisin võimalikult palju vigu võimendada. Segasin kipsi sisse ämbri puhastamisest prügikasti kogunenud hangunud tükke. Kasutasin kuuma vett, nii et kipsisegu juba poole valamise pealt vormi sees hanguma hakkas. Kuna planeerisin kujutada Kumu näitusel ka fiktiivse härra N-i rauga-aastaid, siis tundus, et ma saaksin nende peadega lavastada mingisuguse lagulao. Meenus kunagine esimese kursuse kultuuriloo loeng, kus David Vseviov rääkis, kuidas vananedes hakkab koos temaga ärkama veel igasugu tegelasi, nagu „Vseviovi kange selg“ või „Vseviovi valu tegev põlv“. Sedasi proovisin oma peade riviga tabada inimlikku koostlagunemist. Tundus, et see valmistab vaataja hästi ette näituse viimaseks ruumiks, kust leiame kabelist härra N-i elutu keha.“
Kumu blogi 