
1950. aastate lõpp – 1960. aastate algus. Viltpliiats. Soosteri perekonna kogu
1956. aasta lõpus avatakse Puškini Muuseumis suur Pablo Picasso ülevaatenäitus, mida 1957. aasta alguses külastab ka samal aastal Moskvasse kolinud Ülo Sooster. Näitus avaldab Soosterile sügavat muljet ning järgnevad kaks aastat pühendab eesti kunstnik hispaanlase loomingu tundmaõppimisele läbi arvukate katsetuste joonistuse ja maali meediumis. 1950. aastate lõpu picassoliku vormideformatsiooni perioodist arendab Ülo Sooster ühtlasi välja oma sürrealistlikud-abstraktsed känkrad ehk elus tombukesed, nagu nimetab neid Ilja Kabakov oma kuulsas Soosteri monograafias. Sel moel tungib Sooster sürrealismi kehadiskursuses edasi selle radikaalse tuumani ning jõuab välja monstroosse või abjektse kujutamise piirimaile. Soosteri monstroosne või abjektne ei tekita aga õudu ja vastikust, vaid tõuseb pjedestaalile, mida tõestab ka „Arabesk näitusel“ – kunstniku kujutluspilt hiiglaslikust abjektsest vormist klassikalisel muuseuminäitusel.
