Veel viimaseid päevi, kuni 3. novembrini on Kumu suures saalis avatud näitus „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“. Eestis näeb Ladina-Ameerika kunstipärandit nii suures mahus esimest korda. Võimaluse selleks on loonud koostöö Antwerpenis tegutseva The Phoebus Foundationiga, millele kuulub üks suuremaid Ladina-Ameerika kunsti kollektsioone Euroopas. Vestlesime näituse tagamaadest lähemalt näituse kuraatorite Sirje Helme ja Kadi Polliga.
Miks otsustasite tuua Ladina-Ameerika kunsti näituse Kumusse just nüüd, 2024. aastal?
Polli: Ütleme nii, et oleme Kumus korduvalt mõelnud Euroopa kõrval ka kaugemate piirkondade, näiteks Aafrika, Lõuna-Ameerika või Kesk-Aasia kunsti tutvustamisele. Ja loomulikult oleme tahtnud neid piirkondi käsitleda siis ka juba teatavate eelteadmiste ja suhestumisega, mitte lihtsalt n-ö pealelennuna kaugele ja eksootilisele kultuurile.
Aga arusaadavatel praktilistel ja finantsilistel põhjustel on sellist globaalset haaret tegelikult väga raske saavutada. Nii et ennekõike tegi praeguse näituse võimalikuks hea kokkusattumus. Eesti Kunstimuuseumil on varasemast suhted Antwerpenis asuva erakoguga – The Phoebus Foundationiga – ja selles erakogus on lisaks Madalmaade pärandile ka üks paremaid Ladina-Ameerika kunsti kollektsioone Euroopas. Haarasime sellest võimalusest kinni ja keskendusime ka näituse kontseptsiooni luues teadlikult eurooplase pilgule, millest lähtudes koloniaalajal Ameerika aladel kunsti tehti ja millega põlisrahvaid vaadati ning mis peegeldab Euroopa publiku kunstimaitset.
Otsustasime näitusel kokku panna koloniaalperioodi kunsti Hispaania asumaadelt ja 20. sajandi alguse Argentina, Colombia, Kuuba, Mehhiko, Tšiili, Uruguay ja Venezuela modernistlike kunstnike tööd. Loomulikult on Ladina-Ameerika modernistide hulgas suuri ja väga olulisi kunstnikunimesid, aga see, kuidas viimased Veneetsia biennaalid on seda regiooni võimendanud ja kui aktuaalselt The Phoebus Foundationi kogu Ladina-Ameerika teosed täna mõjuvad, on mingis mõttes eriline kokkusattumus. Leonora Carringtoni, Roberto Matta, Diego Rivera, Joaquín Torres-García, Líbero Badíi jt teoste näitamise üle tunneksid 2024. aastal uhkust kõik maailma suuremad ja ambitsioonikamad muuseumid, meie Balti ja Skandinaavia regioonist rääkimata, kus suurem Ladina- või Lõuna-Ameerika ajaloolist kunsti kaasav väljapanek on juba ise haruldus.
1980. aastatel tunti suurt huvi Ladina-Ameerika kunsti ja kultuuri vastu. Viimastel aastatel on see huvi rahvusvahelise kunsti väljal taas tõusuteel, sh näiteks juba mainitud Veneetsia biennaali kontekstis. Miks see teie arvates nii on?
Helme: Kunst on ajaloo jooksul tihti pöördunud uute ideede genereerimiseks kas tagasi ajalukku (kõik neo- ja post-liikumised) või ammutanud neid kaugemate ja seetõttu „uute“ kultuuride esteetikast ja ka salapärast. Eriti näeme seda 19. sajandi lõpust alates (Jaapan, Aafrika). Huvi Ladina-Ameerika kunsti vastu on sõjajärgses rahvusvahelises kunstielus vähemalt kolmel korral üles kerkinud. Eesti kunsti jõudis esimene laine 1950. ja 1960. aastate vahetusel poliitilistel põhjustel ning muutis vähemalt siinkandis oluliselt senist stilistikat. Järgmine tõus oli tõesti 1980. aastatel, ilmselt seoses neoekspressionismi võidukäiguga nii Euroopas kui Ameerikas.
Selleaastane Veneetsia biennaal üllatas oma erilise tähelepanuga II maailmasõja järgsele Ladina-Ameerika kunstile. Valik oli üllatav segu viidetega nii realismile kui ka kohalikule mütoloogiale. Huvi liikuda sissetöötatud trendidest väljapoole, esoteerika piirimaile, oli tunda juba Massimiliano Gioni kureeritud 55. Veneetsia kunstibiennaalil, mille keskne näitus kandis pealkirja „The Encyclopedic Palace“. Sellistel liikumistel on hulgaliselt nii sügavamaid kui ka pealiskaudsemaid põhjuseid, tähtsamate seas kindlasti ühe suure uue kunstinarratiivi – nagu seda oli 1960. aastate kontseptuaalne kunst – vananemine.
Millistele ajaperioodidele ja piirkondadele Kumu väljapanek keskendub? Millised n-ö vaatepunktid Ladina-Ameerika kunstile on näitusel esindatud?
Polli: Nagu öeldud, oleme näitusel teadlikult kõrvuti esitlenud koloniaalperioodi ning Teise maailmasõja eelset ja järgset kunsti. 20. sajandi esimesel poolel oli Ladina-Ameerika kunstielu väga kirju ja rahvusvaheline, põimides endasse nii eksiilkunstnike kui ka Pariisis, Madridis ja mujal õppinud ja seigelnud kohalike kunstnike erinevaid Euroopa-kogemusi. Kõik need loojad valdasid moodsa kunsti stiile – sürrealismi, konstruktivismi, abstraktsionismi –, ent eelkõige oli neile tähtis tegeleda põlisrahvaste kultuuri ning koloniaalse mineviku poolt päranduseks saadud sotsiaalsete ja etniliste probleemidega.
Koloniaalajastu kunst räägib paratamatult rohkem kolonisaatori enda vaatest kui pildil kujutatud põliselanike tegelikust olemusest ja välimusest. Eesti kuraatoritena valisime teadlikult sedasama eurooplase vaadet teadvustava positsiooni: analüüsime Ladina-Ameerika kunsti seoseid Euroopaga. Läbi alateemade – „Harduspildid“, „Kastiühiskond“ jne – kirjeldame Hispaania koloniaalvõimu poolt kunstile antud ülesandeid, aga ka Ladina-Ameerika kunstielu hilisemaid keerulisi ja mitmekihilisi suhteid Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega. Seejuures on taustana väga huvitav, et Ladina-Ameerika kommunistlikud kunstnikud olid Nõukogude Liidus väga tuntud ning avaldasid sealtkaudu mõju 1950.–1960. aastate Eesti kunstile.
Suur abi oli ka kunstnike Kristi Kongi ja Kaarel Eelma ruumikujundusest, mis liidab näituse tervikuks ja loob sellele meeleolu.
Helme: Piirkondades, kuhu jõudis Euroopa poliitiline võim, võeti kunstis üldreeglina üle euroopalik kujutamisviis, nii toimus see koloniaalperioodil, aga ka 20. sajandil. Koloniaalperioodi kunstil on oma selged eripärad ja iseloomulik kujutamisviis, eriti detailides, 20. sajandil avaldus Euroopa mõju pigem ideedes, oli nii kunsti kui kunstnike jaoks seotud vabaduse ja vaba mõtlemise tasandi avastamisega. Iseseisvate riikide kunstielu institutsionaliseerumine tähendas ka vastutust omaenese kunsti eest. Ja nagu rõhutas Joaquín Torres-García, kes rajas esimese sünteesivat laadi kunstikooli ning töötas välja universaalse konstruktivismi teooria, oli kunstnikele tähtis tegeleda oma juurtega: vaimse, materiaalse ja sotsiaalse pärandiga. Näituse 20. sajandi osas on kolm fookust: sürreaalsus, mis Ladina-Ameerika maades ammutas kindlasti inspiratsiooni kohalikust mütoloogiast ja rahvauskumustest; realism, mille kaudu jutustati kohalikust keskkonnast ja eluviisist ning mis on üsna kaugel euroopalike suurlinnade vastuolulisest atmosfäärist välja kasvanud modernismist; ja kolmandaks abstraktsus / abstraktne kunst. Selles osas on tugevalt tajutav Ladina-Ameerika oma arusaamine abstraktsusest, mis pole abstraktsus Euroopa mõistes, vaid universaalsele konstruktiivsele/geomeetrilisele raamistusele üles ehitatud narratiivne kunst. Äärmiselt huvitav on analüüsida ja võrrelda Euroopa abstraktset kunsti, kus põimuvad tungimine inimhinge sügavustesse ja hoomamatusse universumi, ning Ladina-Ameerika kunstnike mõistatuslikke piktogramme kasutavaid kompositsioone, mis jõuavad universumi hõlmamatusse läbi igavese argipäeva.
Näitus põhineb The Phoebus Foundationi kogul, mis on üks suuremaid Ladina-Ameerika kunsti kollektsioone Euroopas. Millised on teie jaoks selle kogu eripärad ning kuidas te teoste valiku tegemisele lähenesite?
Helme: Erakogudel on teistsugused kogu ülesehitamise põhimõtted. Neil on selles suhtes palju eeliseid, aga samas ei pruugi need olla alati nii süsteemsed kui muuseumikogud. The Phoebus Foundationi kogu sai alguse omaniku huvist kunsti vastu, see oli seotud tema tollase elukohaga Montevideos ja tutvumisega selle ümbruse kunstnikega. Kuigi Ladina-Ameerika kunstnike töid ostetakse kogusse ka täna, on kogu süda siiski Madalmaade kunst.
The Phoebus Foundationi kogus olev Ladina-Ameerika kunsti alakogu ei ole loodud eesmärgiga anda ülevaadet kogu mandri kunstiarengutest, mida oleks erakogult ka palju nõutud. Seega lähtusime algusest peale põhimõttest, et me ei esita korrektset, enam-vähem ülevaatlikku lugu Ladina-Ameerika kunstist, vaid teeme valiku sellest, mis on kogus olemas. Kuigi pärast põhjalikumat tutvumist ja mitmeid pikki tööpäevi fondides hakkas kujunema suurem pilt, arvan, et me mõlemad lähtusime ka subjektiivsetest sümpaatiatest ühe või teise teema ja teose vastu. Minul oli selleks abstraktne kunst ja teadmine Mehhiko muralistide osast Nõukogude kaasaegse kunsti retoorika ja stilistika vormimisel. Kui Enn Põldroos kinnitas oma kirjas eriti Orozco ja Siqueirose mõju talle ning tema õpingukaaslastele, oli loodud link Eesti 1950.–1960. aastate kunstiajalooga.
Näituse eraldi osa on sürrealistliku kunstniku ja kirjaniku Leonora Carringtoni loomingu väljapanek Kumu 4. korruse projektiruumis. Miks soovisite tema loomingut eraldi esile tõsta?
Polli: Leonora Carrington on erakordselt huvitav ja isikupärase käekirjaga kunstnik. Kui selgus, et The Phoebus Foundationi kollektsioonis on Carringtonilt mitmeid töid, tundus kohe õige eksponeerida tema loomingut peanäituse n-ö väljatõstena Kumu projektiruumis. Kõik tema Kumusse jõudnud maalid pärinevad kunstniku hilisest loomeperioodist Mehhikos, moodustades omaette isikupärase sürreaalse maailma. Mulle endale hakkas tunduma, et kunagi tasuks katsetada ka dialoogi Leonora Carringtoni ja Karin Lutsu vahel, kes pakub Eesti kunstis huvitavat näidet naislooja identiteediotsingutest, eripärasest kunstnikukäekirjast ja sürrealismiga haakuvast pildikeelest, samuti eksiilis elamise kogemusest.
Mis oli peanäitust ette valmistades teie jaoks kõige keerukam väljakutse?
Helme: Mulle tundub, et kõige keerukamad olid praktilised küsimused, näiteks Líbero Badíi puidust objektide pakkimine ja transport. Teoste valiku protsess iseenesest oli väga põnev, sisenesime maailma, mis oli oma suuruses hoomamatu, aga mille kohta pidime oma vaatajale looma vähemalt esimese, aga kutsuva ja intrigeeriva pildi.
Kuidas teile tundub, millist mõju võiks taoline näitus Eesti publikule avaldada?
Helme: Olen kindel, et see mõju on olemas, mingi ettekujutus ja huvi ehk tekkis. Seda kinnitab ka maha peetud Ladina-Ameerika teemaline hoovifestival oma töötubade, Ladina-Ameerika muusika ja toitudega, kuhu kogunes väga palju inimesi.
Meie eesmärk pole olnud eksootika ja selle rõhutamine, aga näituseruum näeb siiski natuke eksootiline välja: tugevad värvid, mis meeleolu tekitavad ja teistsugusust rõhutavad, olid taotluslikud. Eesti Kunstimuuseum on ligi paarikümne aasta jooksul toonud Eesti vaatajateni olulisi näitusi peamiselt Euroopa kogudest – üks ilus kõrvaleaste, pilgu suunamine kaugematele kultuuridele kuulub meie programmiloome juurde.
Polli: Mulle on publiku vastuvõtt tundunud väga soe ja avatud. Tänases kunstielus on Ladina-Ameerika kuum regioon ja ka Eesti nüüdiskunstis on praegu mitmeid just Mehhikoga lähedastes suhetes loojaid. Sellepärast kutsusimegi ruumikujundajaks just Kristi Kongi.
Kumu vaatest õnnestus meil väga hästi koostöö ka Eesti Ladina-Ameerika kogukonnaga, mis on ootamatult elav, huvitatud ja mitmekesine ning teeb näituse publikuprogrammis kaasa selle avamisest peale. Saime tundma diplomaate, reisijuhte ja filolooge, aga ka restorani- ja baaripidajaid, muusikuid ja tantsijaid, kes tunnevad näitusel esindatud riike ja olustikku paremini kui meie kuraatoritena ning on aidanud meil seda kõike Eesti publikule vahendada.
Kumu blogi 