
See teos asub hetkel Kumu kolmanda korruse püsiekspositsioonis ning on osa Sirja-Liisa Eelma isikunäitusest „Igatsus kaotatud ruumi järele“. Eelma kasutab peegli kujundit metafoorina, et mõtestada maali olemust ja võimet luua sidet eri ajastute vahel. Kunstnik püüdleb oma loomingus metafüüsilise tühjuse poole. Eelma kasutab tihti oma maalide kompositsioonis sümmeetriat ja nüansseeritud värvitoone, et luua n-ö diskreetset maali, millel on võime jääda „nähtamatuks“ ja mitte liialt esile tungida. Kunstniku eesmärgiks on luua olukord, kus vaatajal tekib võimalus maali kaudu pigem iseendasse vaadata.
Eelma maalid on nagu peeglid: pinnad, mis ise pole (peegel)pildid, kuid millel me siiski paratamatult kujutist kogeme. Peegel annab ka võimaluse heita pilk möödunule. Nii nagu prantsuse 17. sajandi maalikunstnik Claude Lorrain maalis selja taha jäävaid maastikke lõuendi kõrvale asetatud musta peegli kaudu, vaatab Sirja-Liisa Eelma oma maalide kaudu ajas tagasi.
