Jevgeni Zolotko (1983) on kunstnik, kes uurib oma loomingus verbaalse ja ainelise materjali vahekorda. Oma ruumispetsiifiliste installatsioonidega toob ta esile inimloomuse universaalsed jooned, milleks on kultuuri ja religiooni kaudu põlvest põlve edasi kantud tunnetus ja mahasurutud alateadvus. Zolotko kaevub oma loomingus meie ühise teadvuse eelsesse minevikku.
Üks esimesi Zolotko suuremaid installatsioone „Üks päev riigiarhiivi töötaja elust“ (2011) kujutab igavikulist hetke. Purustatud paberimassist pressitud raamatukujulised objektid riiulitel loovad ajalise mõõtkava arhivaari tehtud sissekannetele. Selle staatilise stseeni taustaks kõlavad raadiost Bachi helimaastike kõikehaaravad kompositsioonid.
Installatsiooni keskmes on arhiiv, mis sisaldab arhiiviruumi ja arhivaari töökabiini. Arhiivi on hiljuti saabunud hulk tulmeid, millest osa on arhivaari poolt juba kirjeldatud ja süstematiseeritud, osa alles laokil. Riiulite taga, eraldatud nurgas, asub arhivaari töölaud Bachi teost mängiva raadio, lauale asetatud prillide ja poolelijäänud joonistustega varblastest arhiiviblankettidel.
Kumu blogi 