2023. aasta kevadel viibis Eesti Kunstimuuseumi konservaator Kaisa-Piia Pedajas Belgias Antwerpenis The Phoebus Foundationi konserveerimisstuudios, et osaleda Kumu kunstimuuseumi näituse „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ ettevalmistusprotsessis. Koos The Phoebus Foundationi maalikonservaatori Carlos González Justega konserveeriti Phoebuse kollektsiooni kuuluvat unikaalset kaheteistkümnest portreest koosnevat maalisarja, mis kujutab inkade valitsejaid ja vallutajat Francisco Pizarrot. See 18. ja 19. sajandi vahetusest pärinev portreeseeria loob idealiseeritud tervikpildi Peruu inkade kuninglikust dünastiast. Pildirida algab inkade tsivilisatsiooni mütoloogiliste esivanematega ja jõuab välja Hispaania konkistadoori Francisco Pizarroni, kes 16. sajandil vallutas inkade impeeriumi ja asutas Lima linna.
Tundmatu kunstnik. Inkade valitsejate ja Francisco Pizzarro portreed. U 1790–1810. The Phoebus Foundation, Antwerpen. © The Phoebus Foundation, Antwerpen
Enne hispaanlaste saabumist inkade kunstis portreemaali ei eksisteerinud ja kohalike valitsejate füüsilist isikupära ei jäädvustatud. Nii on piltidele iseloomulikud väga üldistavad näod ning kujutatavaid eristatakse peamiselt võimusümbolite, riietuse ja pealekirjutuste abil. Inkade valitsejad kannavad siin peas llawthu’t, värvilist, villast kootud ja ehisplaatidega kaunistatud omamoodi turbanit, millele olid ette kinnitatud suled.
Originaalis vähemalt 15 portreest koosnevast sarjast on antud juhul kolm maali puudu. Sellised portreesarjad olid Peruu asekuningriigis 18. sajandil ja 19. sajandi alguses väga populaarsed, kus neid kasutati agaralt poliitiliste tööriistadena. Ikonograafia põhineb preester Alonso de la Cueva (1684–1754) loodud gravüüril, kus inkade valitsejate genealoogiat jätkavad Hispaania monarhid. Sellisel viisil üritasid Hispaania valitsejad tugevdada oma pärimisjärglust inkade impeeriumile.
Aja jooksul omandas see ikonograafia uusi tähendusi: seda kasutati ka selleks, et dokumenteerida ja tõendada teatavate perekondade kuulumist inkade aristokraatia hulka. See võimaldas pereliikmetel seostada end Hispaania aadliga ja neil oli õigus eriprivileegidele, sealhulgas maksuvabastusele. Pärast 18. sajandi lõpu rahvaülestõuse sellised pildid keelati, misjärel muutusid need inkade vabaduse ja enesemääratlemise sümboliks ning neid tehti edasi isegi Peruu iseseisvumise järel.
Maalide seisukord ja ülesehitus
Vaadates maale lähemalt selgub, et portreed on maalitud tõenäoliselt puuvillast toodetud lõuendile, mis on liimitud alusraamidele. Lõuendi ebakorrapärased servad annavad aimu, et see pole aga originaalne teostus. Meile teadmata ajahetkel on maalid algsetest alusraamidest välja lõigatud ning seejärel uutele liimitud. Lõuendikangas on äärmiselt õhuke, korrapärase koega, mis viitab, et tegemist on tõenäoliselt masinkootud materjaliga. Väga õhukese sinise taustatooni alt on osaliselt nähtav lõuendit kattev punakas krunt. Maali katvad värvikihid on nii õhukesed, et pea võimatu on märgata pintslitõmbeid.
Konserveerimisstuudiosse jõudes olid maalid kaetud tumenenud kollaka lakikihi ja mitmete ülemaalingutega, mis katsid nii kahjustusi kui ka ebaühtlaseid servasid. Lõuendid olid väga tugevate deformatsioonidega – peamiselt seetõttu, et need on alusraamidele liimitud, tekitades tugevaid pingeid liimitud servade ja elastselt liikuva lõuendi vahel.
Külgvalguses fotol on nähtav silmatorkav lõuendirebend, millel esinevad jäljed varasemast restaureerimisest. © The Phoebus Foundation, Antwerpen
Uuringud ja konserveerimine
Eesmärgiga saada rohkem informatsiooni maalimisel kasutatud värvipigmentidest, viidi ühel maalil läbi fluorestsentsspektroskoopia uuringud (Ma-XRF). Selline meetod võimaldab eristada ja visualiseerida maalis leiduvaid keemilisi elemente ja seeläbi kindlaks teha, millised pigmendid esinevad. Analüüsi tulemusena selgus, et kasutatud oli 18. sajandi viimaste kümnendite ja 19. sajandi esimese poole pigmente, mis kattuvad võimaliku dateeringuga. Uuringutulemused kinnitasid, et maalil leidus elavhõbedat, mis näitab, et punase värvi puhul on tegemist kinaveriga. Arseen aga osutab sellele, et kuldkollase tooni puhul kasutati auripigmenti.
Ma-XRF fotod kujutavad elavhõbeda (vasakul) ja arseeni (paremal) osakaalu.
© The Phoebus Foundation, Antwerpen
Enne konserveerimistöödega alustamist tegime põhjalikud proovid, et leida lakikihi eemaldamiseks parim meetod. Tumenenud lakikiht moonutas maalil värve ja muutis lõuendi jäigaks, mis tõi deformatsioonid veel tugevamalt esile. Lakikihi eemaldamiseks kasutasime lahustisegudega immutatud sünteetilist Evolon® kangast, mida vajadusel kombineerisime õrna mehaanilise puhastusega.
Puhastusprotsess, mille käigus lakikiht aktiveeritakse lahustiga immutatud Evolon® kanga abil, misjärel see eemaldatakse vatipulga ja vajadusel õrna mehaanilise puhastusega. © The Phoebus Foundation, Antwerpen
Konservaator Kaisa-Piia Pedajas lakki eemaldamas.
© The Phoebus Foundation, Antwerpen
Mõningad pigmendid osutusid tundlikumaks ja vajasid lisatähelepanu. Samuti täheldasime, et maalid olid tõenäoliselt varasema restaureerimise käigus ainult osaliselt puhastatud ja kohati (näiteks portreede inkarnaadil ja aksessuaaridel) oli veel varasem tumedam lakikiht säilinud.
Laki eemaldamise käigus puhastasime pinnalt samuti mitmeid ülemaalinguid ja vähendasime määrdunud alasid, kui see oli võimalik ja vajalik. Ehkki maalide seisukord näis esialgu sarnane, selgus puhastamise käigus ja pärast seda, et sarja kuuluvate maalide värvikihi ja lõuendi seisund varieerus märgatavalt.
Detailfotod lakikihi eemaldamisest. © The Phoebus Foundation, Antwerpen
Tänu jäiga lakikihi eemaldamisele muutusid ka lõuendid elastsemaks ja deformatsioonid vähenesid enamikul juhtudel märkimisväärselt. Mitmeid maale töödeldi raskustega, et maalilõuendit sirutada. Tugevamate deformatsioonidega alasid, mis nõudsid lisatähelepanu mõjutati ettevaatlikult niiskuse ja termotöötluse abil.
Deformatsioonide vähendamine termotöötluse (vasakul) ja raskuste (paremal) abil. © The Phoebus Foundation, Antwerpen
Kahel maalil esinesid lõuendis rebendid, mis samuti konserveerimistööde käigus parandati. Selleks tuli esmalt rebendi servad sirutada ja kohakuti seada, et kahjustus oleks võimalikult väike. Seejärel toimus kinnitamine sobiva liimiga ning toestamine tagaküljelt.
Rebendi parandamine maali tagaküljel. © The Phoebus Foundation, Antwerpen
Strukturaalsete tööde järgselt kandsime maalidele õhukese kihi naturaalset lakki, mis toimib pärast vana laki eemaldamist maalipinnal isoleerkihina ja aitab värvitoone küllastada. Sellele järgnesid krundikadude täitmine, ühtlustamine ja retušeerimine.
Maalikonservaator Carlos González Juste maalile lakikihti peale kandmas.
© The Phoebus Foundation, Antwerpen
Põneva sarja konserveerimistööde lõpptulemust saab oma silmaga näha kuni 3. novembrini Kumu kunstimuuseumi suure saali näitusel, kus on eksponeeritud inkade valitsejate ja Francisco Pizarro portreed.
Blogipostitus tugineb algselt The Phoebus Foundationi uudiskirjas avaldatud tekstil, mida on hiljem täiendatud.
Kumu blogi 