Milliseks oleme maailma endi ümber kujundanud ning kas ökosüsteemil on veel lootust? Kas aktsepteerime erinevaid elulaade? Ja mida on meil üksteiselt õppida? 2024. aasta Kumu Dokumentaali sügishooaeg toob vaatajate ette 10 filmi, mis puudutavad just neid teemasid ja vaatavad maailma meie ümber. Anname Kumu blogis täpsema ülevaate linastuvatest filmidest. Tekstide autoriteks on: Mare Pedanik, Helmut Jänes, Anhelina L. Starkova ja Inga Jaagus.
Avaseanss „Ürglooduse taastamine / Wilding“, mis toimus septembri alguses, põhines filmi ühe peategelase Isabella Tree 2018. aasta raamatul „Wilding: The Return of Nature to a British Farm“. See on lugu looduse elluäratamisest, liigirikkuse tagasitoomise ennastsalgavast ponnistusest. Ettevõtmine kujunes esimeseks omataoliseks Suurbritannias ja üheks olulisemaks ümberkujundamise näiteks kogu Euroopas.
Isabella Tree ja Charlie Burrell pärivad 1980. aastatel 1400 hektari suuruse Kneppi kinnistu Londoni lähistel Lääne-Sussexis. Esmalt püüab perekond mõisa moderniseerides jätkata esivanemate 400 aastat kestnud intensiivse tööstusliku põllumajandusega, ent see osutub jätkusuutmatuks. Maa ei anna saaki, loodus hääbub, liigirikkus kaob, haihtunud on turteltuvid, toonekured, kogu ökosüsteem on kurnatud ja halvatud. Nad teevad riskantse otsuse, loobuvad ajalooliste mõisate traditsioonilisest põllumajandusest ja püüavad loodust elule äratada, anda talle vabaduse. Ümberkujundamine ei ole lihtne. Lisaks kahjulikule umbrohule seistakse silmitsi süüdistavate naabrite ja aeganõudva bürokraatiaga.
David Alleni film jälgib pere keerukat teekonda, tagasilööke ja võidukäike kuni uue keskkonna loomiseni, kus askeldavad iidsed sea- ja veisetõud, metsikud ponid ja hirved, näeme õites hekke, usinaid kopraid, toonekurgi ja maagilisi liblikaparvi.
BAFTA ja Emmy auhindadega pärjatud Tim Craggi ja Simon de Glanville’i kaunis operaatoritöö paneb hingama loodusega ühes rütmis, lubab osa saada suurejoonelistest udustest päikesetõusudest, mõisa naasnud linnu-, looma ja taimeliikide lähivõtetest ning tunda puhast rõõmu ökosüsteemi võimalikust ellujäämisest.
Filmi sissejuhatus: TÜ taastamisökoloogia professor, kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm.
„Metsik perekond / A New Kind of Wilderness“ (linastub 6. novembril) pakub sissevaadet alternatiivsesse elukorraldusse. Neljalapseline noor pere on valinud isemajandava ja eraldatud elulaadi nautimaks iseseisvust ja vabadust. Lapsed on koduõppel ning kasvavad loodust mõistvas ja austavas, üksteist armastavas perekonnas. Kauni pereidülli purustab ema ootamatu surm ning pereisa peab leidma uue tee, võimaluse elu jätkamiseks kaasaegses ühiskonnas. See on tundlik, siiras ja puudutav lugu eluvalikutest ja kohustustest, elamisest, armastusest, kaotusest ja sellest ülesaamisest.
Dokumentaal on võitnud palju auhindu ning saanud hulgaliselt nominatsioone, sh näiteks:
- 2024 Sundance Film Festival, Grand Jury Prize (World Cinema – Documentary)
- 2024 Seattle International Film Festival, Grand Jury Prize (Documentary Competition)
- 2024 ZagrebDox, International Competition, Winner of Special Mention
Liigne elutempo ja hiigelsuur vastutusekoorem võib viia äärmuslike valikuteni nagu näeme filmis „Munk / The Monk“ (25. septembril). Kas õnn võib peituda üksinduses või siiski mitte?
Liigutav lugu edukast taani doktorist ja HIVi-uurijast Jan Erik Hansenist, kes jätab nii perekonna kui ka karjääri, et hakata inimeste ravimise asemel uue nime ja identiteediga budistlikuks metsamungaks muust maailmast eraldatud Sri Lanka mäejalamil. Kui filmitegijad Mira Jargil ja Christian Sønderby Jepsen püüavad hakata tegema eraklikust mungast dokumentaalfilmi, ei oska nad aimatagi, et nende projekt võtab peagi uue pöörde, millest sünnib draama leppimisest ja vaimse tervise haprusest.
Filmiõhtu juhatab sisse helilooja ja Eesti Budismi Instituudi direktor Sven Grünberg.
Millised igapäevased raskused, keerukused ja üleelamised toob endaga kaasa autism – aga ka mis paneb siinjuures ka rõõmu tundma, tutvustab dokumentaal „Neurotüübid / Neurotypes“ (16. oktoobril). Filmi peategelane teab, et on veidi teistsugune, kuid ei soovi elada ühiskonna paika pandud reeglite järgi, vaid võitleb päevast päeva koos hooldajast emaga iseenda eluliste toimetulekute kõrval ka kõigi teiste enda sarnaste nimel parema tuleviku heaks. Mõlema pühendumine eesmärkidele on jäägitu.
Sissejuhatuse teeb Eesti Autismiliidu juhatuse esinaine Marianne Kuzemtšenko.
Kas mõistame ja austame piisavalt põlisrahvaid, nende eluviise ja kombeid? Ühte konkreetset lugu sai jälgida filmis „Kahe koloniaalvõimu all / Twice Colonized“, kus režissöör Lin Alluna viib meid kokku inuittide rahvusvaheliselt tunnustatud juristi ja aktivisti Aaju Peteriga, kes on sündinud Gröönimaal 1960. Ta on julge ja otsekohene oma esivanemate maade, traditsioonide ja Arktika põlisrahvaste inimõiguste kaitsja. Ta püüab luua ELis põlisrahvaste küsimuste alalist foorumit, et ka neil oleks võrdväärne koht ja hääl Euroopa poliitikas.
Nagu paljudes teistes inuittide perekondades, lahutati ka Peter lapsena oma perest Gröönimaal ja saadeti Taani, kus ta kaotas assimilatsiooniprotsessi käigus emakeeleoskuse ja eemaldus põlisrahva kultuurist. Saades täiskasvanuks, põgenes Aaju Kanada Arktikasse, kus ta taastas küll oma traditsioonid, kuid sai uuesti koloniseerimise osaliseks. Kui ta poeg sooritab enesetapu, asub Aaju isiklikule teekonnale toomaks inuittide kolonisaatorid nii Kanadas kui ka Taanis kohtu ette. Ta suunab valu autobiograafia kirjutamisse, püüab vabaneda oma elu varjutavast vägivaldsest suhtest ning külastab kohti ja inimesi oma minevikust Gröönimaal, Taanis, Kanadas ja mujal maailmas. Parema tuleviku nimel võideldes näeme teda ühel hetkel end meikimas, et varjata sinikaid, ja järgmisel hetkel kõnelemas ÜROs, võitlemas õigluse nimel, et luua oma lastele ja tulevastele põlvedele parem elu.
„Kahe koloniaalvõimu all“ on isiklik lugu, mis ometi puudutab väga paljusid. Inspireeriv ja võimas film, mis on võitnud festivalidel hulgaliselt auhindu ja nominatsioone.
Filmiõhtu juhatasid 11. septembril sisse polaarmatkajad Maris ja Tiit Pruuli.
„Lõpmatus Floriani järgi / Infinity According to Florian“ tuleb 2. oktoobril näitamisele koostöös Tallinna Arhitektuuribiennaali ja Eesti Arhitektuurikeskusega. Ukraina maalikunstnik, arhitekt ja visionäär Florian Jurjev töötas 1960. aastatel välja iselaadse värvide ja helide teooria, mida ta rakendas ka 1970. aastate lõpul Kiievi kesklinna hoonekompleksi juures, mille keskmeks oli lendava taldriku kujuline kontsertmaja, esimene omalaadne maailmas. Uhke šedöövri kallal teeb aeg oma töö ning ühel päeval märkab kompleksi mõjulepääsemiseks jäetud avarat platsi ärimaailm. Kas 90. eluaastale lähenev arhitekt, kelle elu ja loomingut on noorusest peale mõjutanud võimu ja vaimu vastasseis, suudab oma šedöövrit päästa?
Filmitegija Oleksi Radõnski eksperimenteerib sünesteetilise sulamiga, kus biograafilist dokumentaalfilmi kasutatakse ära seadusesilma jaoks olulise tõendusmaterjali kogumiseks ja mõjutamisvahendina võitluses modernistliku pärandi säilitamise nimel, kujundades samal ajal Kiievi tulevase arhitektuuri ideed.
Nõukogudeaegsete ehitistega kuhjatud Tallinna ja Kiievi linnaruumide sarnasuse tõttu võiks film pakkuda erilist huvi Eesti vaatajale ning seda just eelseisva Tallinna arhitektuuribiennaali „Ressursid tuleviku jaoks“ kontekstis. Film toimib mitte ainult visuaalse kommunikatiivse meediumina, vaid pakub ka uut platvormi arhitektuuripärandi säilitamise nimel toimuvates kodanikualgatustel põhinevates võitlustes.
Sissejuhatuse teeb TAB24 peakuraator, arhitekt Anhelina L. Starkova.
Kaks filmi Kumu Dokumentaali sügisprogrammis on seotud muusikaga: „Minu vere karje. Gogol Bordello lugu / Scream of My Blood: A Gogol Bordello Story“ (23.10) ja „Purpurpunase kuninga õukonnas. King Crimson 50 / In the Court of the Crimson King: King Crimson at 50“ (9.10).
Esimene neist on meeleolukas portreefilm Ukraina immigrandist Eugene Hützist, kes kolis noorukina perega elama unistuste maale Ameerika Ühendriikidesse. Seal pani musikaalne noormees aluse teistest immigrantidest koosnevale punkbändile Gogol Bordello, kellega otsustatakse pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse minna kontserttuurile sõtta kistud maale.
See on film väikesest bändist, kes teeb maailma suuremaks ja paremaks kohaks ning tutvustab meile Ukraina lähiajalugu läbi isikliku prisma.
Sissejuhatuse teeb muusik ja ansambli Svjata Vatra solist Ruslan Trochynskyi.
Juubelihõnguline on aga teine film, kus ansambli King Crimson asutajaliige Robert Fripp otsustab bändi taas kokku kutsuda, et pakkuda publikule elavas esituses lugusid nende legendaarselt debüütplaadilt „In the Court of the Crimson King“ („Purpurpunase kuninga õukonnas“ nagu on ka filmi pealkiri). Plaadi väljaandmisest möödus 50. aastat ning seda on muusikakriitikute poolt sageli tituleeritud maailma parimaks rokkalbumiks.
Nüüdseks kultusstaatusesse jõudnud ja mitmeid koosseisumuutusi üle elanud King Crimsoni 1969. aastal valminud kurikuulsa ja hirmuäratava kaanepildiga debüütalbum võttis koha üle psühhedeelse ja progressiivse roki vahel pendeldavalt Pink Floydilt ja näitas teed hilisematele saurustele nagu Yes ja Genesis. King Crimson oli oma ajast eest, kuulutades kohe oma albumi kiunuva saksofoni ja ähvardavate kitarririffide taustal kulgeva avalooga „21st Century Schizoid Man“ kaasaegse maailma hukulemääratust. Bändi vaieldamatuks liidriks tõusis džässi ja klassikalise muusika taustaga noorukene helilooja ja kitarrist Robert Fripp, kes koos laulja ja hilisema bändi Emerson, Lake ja Palmer liikme Greg Lake’iga andsid albumile erilise kõlapildi, mida hiljem pole suutnud keegi korrata – kaasaarvatud autorid ise.
Raudse rusikaga juhtimise poolest kuulus Fripp paneb nii ennast kui ka bändikaaslasi proovile. Koos minnakse vastu tuurile, kus taaselustatakse mitte ainult muusika, vaid ka bändi omavaheline vastuoludest tulvil keemia.
Meeleolukas dokkfilm on üles võetud USA ja Inglismaa kontsertlavadel vahemikus 2018–2020.
Filmiõhtu juhatab sisse muusik ja raadiosaatejuht Andres Oja.
Ning lõpetuseks veel kaks kaasakiskuvat persoonilugu värvikatest naistest: „Ereda leegiga. Anita Pallenbergi lugu“ (30.10) ning „Leonora Carrington. Kadunud sürrealist“ (18.09).
1960.–1970. aastate filmi- ja moeikooni Anita Pallenbergi seniavaldamata mälestuste põhjal valminud dokumentaalfilm avab haruldaste arhiivikaadrite kaudu meile selle andeka ja kauni naise uskumatu elu kõigi oma tõusude ning mõõnadega.
Anita Pallenberg oli modell, näitleja (sh Nicolas Roegi filmis „Performance“ ja Roger Vadimi legendaarses linateoses „Barbarella“) ning 1960.‒1970. aastate moeikoon. Teda teatakse ka Rolling Stonesi n-ö mitteametliku liikmena, kes, olles algselt bassisti Brian Jonesi elukaaslane, alustas seejärel tormilist suhet Keith Richardsiga, kellega tal olid ka lapsed. Kuid eelkõige oli Anita siiski energiast, temperamendist ja kirest tulvil naine, kes elas ning nautis elu täiel rinnal.
Filmiõhtu juhatab sisse režissöör ja teatrilavastaja Marianne Kõrver.
Dokumentaal „Leonora Carrington. Kadunud sürrealist“ on osa Kumu kunstimuuseumi näituse „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ ning sellega kaasneva projektiruumi näituse „Leonora Carrington“ publikuprogrammist.
Carringtoni 100. sünniaastapäevaks BBC loodud ülevaatlikus eluloolises filmis saavad sõna nii Carrington ise kui ka tema lähedased. Film pälvis 2018. aastal Suurbritannias Griersoni parima kunstidokumentaali auhinna.
Briti päritolu Leonora Carrington (1917–2011) on üks huvitavamaid sürrealistlikke maalikunstnikke ja kirjanikke. Enamiku oma elust veetis Carrington Mehhikos, kuhu ta Teise maailmasõja ajal põgenes. Carrington pärines jõukast ja mõjukast briti kõrgklassi perest. Juba lapsena ei allunud ta reeglitele ning eiras sotsiaalseid norme. Perekond ootas seisusekohast käitumist ja head abielu, kuid mässumeelne noor naine lasi ennast järjest katoliiklikest internaatkoolidest välja visata. Vanemate loal asus Carrington lõpuks Londonis kunsti õppima – seal kohtus ta sürrealisti Max Ernstiga (1891–1976). Kahe kunstniku tormiline kooselu, esmalt Pariisis ja siis Lõuna-Prantsusmaal, rikastas loominguliselt mõlemat osapoolt.
Teise maailmasõja puhkedes langes Max Ernst sakslasena Euroopas põlu alla ja ta arreteeriti. Carrington elas läbi närvivapustuse ja raskeima perioodi oma elus, kui viibis vanemate korraldusel Hispaanias vaimuhaiglas, kus läbielatud õudused kummitasid teda kogu hilisema elu. Tal õnnestus siiski haiglast välja saada ning tänu Madridis kohatud mehhiklasest sõbrale emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse ja sealt edasi Mehhikosse, millest saigi tema uus kodu.
Kui Carringtoni kirjutised meenutavad Kafkat, Buñueli ja Poe’d, siis tema maalid sarnanevad Boschi ja Bruegeli fantaasiatega. Nende dešifreerimiseks on kasutatud kõikvõimalikke esoteerilisi süsteeme, kaasa arvatud keldi mütoloogia, alkeemia, astroloogia, taro, Jungi arhetüübid ja Mehhiko põlisrahvaste traditsioonid. Kuid Carrington lisas oma sümboolikasse alati personaalse aspekti, teatava feminiinse maagia. Tema maalid ja kirjutised tegelevad sageli naise argipäevaga; nende tegevuspaigaks on magamistuba või aed, tihti ka köök, sest Carringtoni jaoks olid nii söögitegemine kui ka kunst alkeemilised protsessid.
Dokumentaal on heaks teejuhiks Leonora Carringtoni kunsti mõistmisel.
Filmiõhtu juhatab sisse kunstiteadlane Maria-Kristiina Soomre.
Kumu blogi 