Juuni alguses tutvus Kumu tiim Vilniuse kunstiasutustega ja hetkel eksponeeritud näitustega. Külastati näiteks MO Muuseumit Vilniuses, kus on hetkel avatud näitus „We Don’t Do This: Intimacy, Norms and Fantasies in Baltic Art“ („Me ei tee seda. Intiimsus, normid ja fantaasiad Baltimaade kunstis“) ning kus on hulganisti väljas teoseid Eesti Kunstimuuseumi kogudest. Lisaks käidi Vytautas Kasiulise kunstimuuseumis, kuhu on Kumust rännanud kolme Balti naiskunstniku loomingut koondav näitus „Unframed: Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ („Raamist lahti: Leis, Tabaka, Rožanskaitė“). Külastati ka Sapieha paleed ning Leedu Rahvuslikku Kunstimuuseumi. Oma muljeid jagavad täna Kumu blogis Kumu näituste koordinaator Johanna Jolen Kuzmenko, publikuprogrammide kuraator Maria Lota Lumiste ja Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu juhataja Elnara Taidre.
MO muuseum, Johanna Jolen Kuzmenko
Kumu külastas Vilniuse näitusemaju ja kahe päeva jooksul sai tutvuda mitmete väga erinäoliste näitustega. Vilniuses on praegusel hetkel avatud kaks Baltikumi kunstnikke-kuraatoreid kaasavat näitust: MO muuseumi näitus „We Don’t Do This. Intimacy, Norms and Fantasies in Baltic Art“ ja „Unframed“ Vytautas Kasiulise kunstimuuseumis. Viimane on kuraatorite Anu Allase ja Laima Kreivytė väljapanek, kus on koos Malle Leisi, Maija Tabaka ja Marija Teresė Rožanskaitė maalid. Kasiulise muuseumis oli mõnevõrra teistsugune teoste valik, sest praktilistel põhjustel ei ole paberalustel teoseid võimalik kahte pikka näitust järjest eksponeerida. Sellised rändnäitused on alati huvitavad, sest kuigi ekspositsioon on justkui tuttav, siis tänu teistsugustele muuseumiruumidele on näituse mõju siiski teine. Kasiulise ruumid olid avarad ja see lisas teoste vaatamise kogemusele rohkem õhulisust.
MO muuseumi näituse panid kokku kolme Balti riigi kuraatorid: Eestist Rebeka Põldsam, Lätist Inga Lāce ja Leedust Adomas Narkevičius. Näitusele valitud teoste ajaline raamistik oli lai, leidus nii sotsialistlikku realismi kui ka värskelt valminud kaasaegset kunsti. „We Don’t Do This. Intimacy, Norms and Fantasies in Baltic Art“ oli mahukas ja seal oleks võinud veeta tunde. Näitusel domineeris maalikunst, kuid esindatud olid ka teised meediumid, seahulgas foto, video, skulptuur ja installatsioon. Selle näitusel puhul oli tunda, et sinna oli tahetud kokku tuua lai ampluaa erinevaid intiimsuse ja seksuaalsusega seotud teemasid ning tulemuseks sai tihe väljapanek, kus kohtusid seinast seina meediumid ja ajastud. MO muuseumil endal on ka kunstikogu, kuid oma teemanäitusteks laenavad nad siiski ka teistest muuseumitest teoseid, ning üheks laenajaks oli ka Eesti Kunstimuuseum.
Näitusel oli teoseid rohkelt ning sellele vastavalt võiks ka muljetada pikemalt, ent tooksin siinkohal esile enda jaoks huvitavad taaskohtumised kahe noore Eesti kunstniku teostega, mida olen Tallinnas näinud väikestel näitustel, kus teosed on eksponeeritud justkui omailmas ja kunstnike loodud kujundus teoste ümber mängis olulist rolli. Maria Izabella Lehtsaare installatsioon oma nukumaja võtmes magamistoast mõjus pisut tagasihoidlikumalt, kui teosega esmakohtudes Vent Space galeriis. Ehtekunstnik Liisbeth Kirsi eelmise aasta ehtekunsti osakonna MA lõputöö „Mu sõbrannad on mimmud“ oli samuti kargemas võtmes esitatud kui esmakordsel näitamisel TASE näitusel. Teadlikult üle võlli roosa ja särav esitlus asendus seekord lakoonilise vitriiniga. See andis neile grillsidele ehk dekoratiivsetele hambavõredele kahtlemata enam museaali aurat, sest TASE näitusel mõjusid need vahetumalt.
Huvitav baltikumisisene paralleel tekkis ka Läti kunstniku Katrīna Neiburga videoteosega „Traffic“, kus kunstnik on üles võtnud kaadreid sellest, kuidas ta 2003. aastal taksot sõitis ning seeläbi värvikate, kuid kohati ebameeldivate klientidega kohtus. Kuigi teose idee ja sisu on erinev, meenutas see mulle oma üldmuljelt Liina Siibi teost „Vastumeelne keha“ (2007), milles Siib vestleb seksuaalteenuseid pakkuvate naistega. Võrdluse tõi visuaali kõrval ka see aspekt, et Neiburgale tehakse taksoteenust pakkudes vulgaarseid kommentaare. Selliseid kõrvutusi oli kindlasti veel, mis ainult annab mõista, et sellist naaberriikide koostööprojekte tasub ikka ja jälle ette võtta. Naabrid ei ole siit Eestist kaugel ning on hea end kursis hoida, mida kunstnikud kohe siin kõrval teevad.
Leedu Rahvuslik Kunstimuuseum, Elnara Taidre
Graafikakogu hoidja pilguga Vilniuse näituste vaatamine oli omaette elamus. Praegu on siinsetes muuseumides kaks suurt näitust, kus eksponeeritakse rohkelt teoseid Eesti Kunstimuuseumi kogudest – „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ Vytautas Kasiulise kunstimuuseumis (kuraatorid Anu Allas ja Laima Kreivytė) ning „Me ei tee seda. Intiimsus, normid ja fantaasiad Balti riikide kunstis“ MO Muuseumis (kuraatorid Inga Lāce, Adomas Narkevičius, Rebeka Põldsam) –, mille eksponaatide seas ei puudu ka valguse suhtes eriti tundlikud pabermaterjalil teosed: trükigraafika ja akvarellid. Rõõmustas, et nimetatud näituste saalides oli valgus sätitud turvaliselt madalalt ja samas tundlikult, lubades meie muuseumi teostel väljapanekutes särada.
Intrigeerivaks avastuseks sai asjaolu, et Eesti graafika on väljas ka Leedu Rahvusliku Kunstimuuseumi ühe filiaali püsinäitusel – tänutäheks Vladimir Tarassovi heldele annetusele 2020. aastal on praegu Radvila palee kunstimuuseumis pikemalt väljas ekspositsioon „Protestikunst: Nõukogude ajastu mässajad. Leedu Rahvuslikule Kunstimuuseumile annetatud Vladimir Tarassovi kogust“ (kuraator Arūnas Gelūnas). Näitusel saab näha nõukogude mittekonformistlike või alternatiivsete autorite teoseid, nii nõukogude kui ka Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud perioodist. Studio 22 liikme Ene Kulli tõmmise kõrval on eriti uhkelt esindatud Raul Meel – renoveeritud ruumis efektselt mõjuvate valikutega kahest sarjast, millest „Redux“ (1992) on esindatud ka Eesti Kunstimuuseumi graafikakogus. Seejuures hakkas silma teistsugune pabermaterjalil teoste vormistamise kultuur. Kui meie nõukogude perioodi graafikat vormistatakse väga sageli mustadesse raamidesse, mis moodustavad seinas omaette rütme ja struktuure, siis „Protestikunsti“ näitusel tuli mängu kolmekordne (kriit)valge: seinad, raamid ja paspartuud. See lõi graafiliste lehtede ümber hoopis teistsuguse raamistuse, lubades neil justkui ruumis hõljuda. Ei saa muidugi öelda, et üks või teine lähenemine on ühemõtteliselt parem, kuid sellest kogemusest on nii mõndagi edaspidiseks kõrva taha panna!
Sapieha palee, Maria Lota Lumiste
Kohalike kolleegide soovitusel jõudis Vilniuse viimane sihtpunkt meie reisikavasse alles reisi jooksul. Nii seadsime oma sammud Vilniuse Rahvusgaleriist üle Nerise jõe ida poole, Vilniuse äärelinnas Antakalnises asuvasse Sapieha paleesse.
Kõrgbarokkstiilis Sapieha palee valmis aastatel 1689–1692 Leedu suurhetmani Kazimierz Jan Sapieha tellimusel. Tänapäeval ümbritsevad paleed prantsuse stiilis park, trinitaarlaste klooster jpm. 17. sajandi lõpus valminud hoonetekompleksi loojate hulka kuulusid arhitekt Giovanni Battista Frediani, skulptor Giovanni Pietro Petri ja maalikunstnik Michelangelo Palloni. Palee kuulus Sapieha perekonnale umbes 18. sajandi lõpuni. Sel perioodil oli kunst lahutamatu osa Leedu suurvürstiriigi aristokraatide igapäevasest elust ja rikkusest.
1794. aastal sai palee kubernerist, Leedu suurtükiväe kindral Pranciškus Sapiegast, üks Tadas Kościuška algatatud vene okupatsiooni vastase ülestõusu juhte. Hoone langes siiski 140-liikmelise Vene sõjaväeüksuse kätte. Pärast sõdurite taandumist leiti palee laastatult, kõrvalhooned hävitatult ja mets maha raiutult. Palee müüdi Juozaps Kosakovskisele ning 1802. aastal omakorda Vene keisririigi riiginõunikule ja Slanimi rajooni marssalile Vaitek Puslovskile, kes müüs lossi ja pargi ning osa endistest Sapieha valdustest Antakalnis Vilniuse linnale, mis peagi kruntideks jaotati. 19. sajandil tegutses palees haigla ja silmakliinik ning nõukogude perioodil õhutõrje raadiotehnika eliitkool. Peale Leedu iseseisvuse taastamist teostati põhjalikud arheoloogilised ja arhitektuursed uuringud, mille tulemusena palee taastati ning kohandati kaasaegsemateks kasutusvõimalusteks. 2001. aastal registreeriti Sapieha palee Leedu tegeliku pärandi (Real Heritage of Lithuania) nimekirja. Sapieha palee ja park on ainsad säilinud barokkarhitektuuri näited Leedus.
Sapieha palee taasavati 2024. aasta kevadel Leedu Kaasaegse Kunsti Keskuse (CAC) uue filiaalina. Tänapäevaseks eesmärgiks on palee kireva, elurikka ja silmaringi laiendava paigana taaskord Vilniuse kultuuriskeenele tuua. Nagu ka CAC, ei ole Sapieha palee muuseum ning ei oma kunstikogu, vaid soovib läbi oma tegevuste peegeldada pidevalt muutuva ühiskondliku reaalsuse erinevaid nähtusi ja ajalugu, mis on oleviku lahutamatu osa.
CAC programm hõlmab kontserte, näitusi ja muid kultuurisündmusi, mille eesmärk on ühendada kunstihuvilisi ja nüüdisaegseid loomeinimesi. Keskuse tegevus peegeldab palee ja selle ümbruse muutuvat reaalsust ja ajalugu, sidudes kaasaegset kunsti minevikuga. Palee nime seostatakse ka Sapieha perekonnaga, kes oli tuntud teaduse ja kultuuri patroonidena. Sapieha palee eesmärgiks on muutuda rahvusvaheliseks kultuuriruumiks, mis kultiveerib aupaklikkust ajaloo vastu ning loob tingimused autentseks dialoogiks kultuuripärandi ja kaasaegse kunsti vahel.
Praegu seisab palee nii mineviku monumendina kui ka kaasaegse kunstiteosena, paljastades mitmeid lugusid oma ajaloost. Sellest nägemusest tõukub ka palee avanäitus, Edgaras Gerasimovičiuse ja Virginija Januškevičiūtė kureeritud „Refuge“. Rahvusvaheline grupinäitus on inspireeritud peafassaadil olevast ladinakeelsest kirjapildist, mis kuulutab, et palee pakub sõjast väsinud inimestele rahu. Näitus keskendub n-ö varjupaiga motiivile ja püüab koondada eksponaate, mis seda kujundit erinevate vaatenurkade alt mõtestavad. Lisaks kajastab näitus ka barokkajastut, rõhutades haprust, ajutisust ning arhitektuuri valgusmänge. Eksponeeritud teosed ja nende õhuline paigutusviis lisavad lossi interjöörile uue kihistuse. Näitus kestab aasta lõpuni, läbides selle aja jooksul pidevaid muutusi.
Kumu blogi 