Briti päritolu Leonora Carrington (1917–2011) on üks huvitavamaid sürrealistlikke maalikunstnikke ja kirjanikke. Enamiku oma elust veetis Carrington Mehhikos, kuhu ta Teise maailmasõja ajal põgenes natsirežiimi ja vaimse kokkuvarisemise eest. Kumu projektiruumis näeb The Phoebus Foundationi kogust seitset Leonora Carringtoni Mehhiko-perioodi maali, mida iseloomustavad talle omane unikaalne stiil ning fantaasiarohke sümbolistlik pildikeel.
Mehhikost oli Carringtoni saabumise ajaks kujunenud sürrealismi uus keskus, kus eksiilkunstnikud koondusid ümber maalijate Frida Kahlo ja Diego Rivera. Carringtoni lähimateks mõttekaaslasteks said teised Euroopast emigreerunud naised, näiteks ungari fotograaf Kati Horna ja hispaania sürrealist Remedios Varo, kellega koos uuriti alkeemiat, okultismi ja keltide mütoloogiat.
Siin teoses on Carringtoni huviks ristiema kujund: üks keeruline tegelane, kelle sisemaailm kujundab kõnealuse loo. Alates keskajast astub kardetud ristiema Themis (Vana-Kreeka mütoloogias õigluse jumalanna) muinasjuttudesse, et tekitada kaost: just tema saabub ootamatult kauaoodatud printsessi sünnipeole kutsumata. Maalil kiirgab ta vihast punakat aurat ja tema avatud suu väljendab karjet. Hoolimatus on vallandanud tema kättemaksu. Carrington oli vasakukäeline, kuigi ta oli sama osav parema käega. „Ristiemast“ õhkub Carringtoni keskmisest tööst n-ö „teistsugust tunnet“, kuna ta maalis selle parema käega.
Kumu blogi 