Hiljuti avati Kumu viiendal korrusel Jevgeni Zolotko isikunäitus „Aadama saladus“, mida kureeris Kumu kuraator ja kunstiajaloolane Triin Tulgiste. Suur isikunäitus koosneb küll eri teostest, ent seda võib ühtaegu pidada kunstniku seni mastaapseimaks terviktööks, mis sünteesib tema loomingut läbivaid teemasid ja kujundeid. Zolotko on üks omanäolisemaid Eesti nüüdiskunstnikke, kes astus kunstiväljale 2000. aastate lõpus. Tema loomingu taustaks on päevakajalise või poliitilise asemel kogu lääne kultuurilugu kõige laiemas mõttes – koos antiigi, piibli, ilukirjanduse, filosoofia ja rahvapärimusega. Teoste keskmes on inimeseks olemisega seotud teemad, nagu elu, surm, üksildus, vaikus ja hääbumine, aga ka lootus. Eesti Kunstimuuseumi kogust on näitusel väljas Zolotko installatsioon „Armastus“ (2021). Aprilli lõpus, umbes kuu aega enne näituse avamist, vestlesime kunstnikuga nii kõnealusest teosest kui ka laiemalt Kumu näituse loomisest ja autori loomingulistest praktikatest. Vestluses osalesid Eesti Kunstiakadeemia professor dr Hilkka Hiiop ning Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti konservaator Kaisa-Piia Pedajas ja nüüdiskunsti kogu juhataja Brigita Reinert.
HH: Alustaks laiemast pildist ja küsiks kõigepealt, kui palju on sul hetkeseisuga töid kogudes. Ehk teisisõnu, kui paljud sinu teosed juba kogudesse kuuluvad ja kuidas need üldse jaotuvad? Mulle on tundunud, et suur osa sinu töid on ühekordsed, neid ei saagi säilitada või siis peaks need iga kord taaslooma.
JZ: Muuseumides on mul kolm tööd. Eesti Kunstimuuseumi kogus on seesama „Armastus“ (2021) ja „Üks päev riigiarhiivi töötaja elust“ (2011). Üks töö – „On aeg laed maha võtta“ (2010) – on Tartu Kunstimuuseumi kogus, aga see on seal nn kirjelduse kujul. Ma olin hämmingus, kui nad soovisid seda osta, ja nemad olid ka hämmingus – natuke nagu kaks armunud inimest, kes ei oska midagi peale hakata. Ja lõpuks läks nende kogusse kirjeldus-installeerimisjuhend koos helifailiga. See teos sai taasloodud 2015. aastal Tartu Kunstimuuseumi näitusele „Unistuste linn. Tartu tekstikunst 2002–2015“ (kuraator Kaisa Eiche).
HH: Ma mäletan seda tööd hästi, oli võimas ruumikogemus.
KPP: Kas osalesid ka ise taasloomise protsessis?
JZ: No ikka, praegu veel saab ju.
HH: Kas sedasama Tartu Kunstimuuseumi tööd saaks taasluua ka ilma kunstnikuta, näiteks juhul, kui elad välismaal või installiprotsessis ei ole võimalik kohapeal osaleda?
JZ: Ma üritasin anda endast parima ning koostasin installeerimisjuhendit ja kirjeldust just sellise mõttega – et kui mind näiteks ei ole ükskõik mis põhjusel. Aga jah, ma arvan, et kirjeldus on ammendav, seal on kõik olemas ja ilmselt saab teose taasluua ka siis, kui mind ei ole. Ja mind ei häiri ka see, kui midagi selle käigus „valesti“ läheb või tulemus algsest versioonist veidi erineb.
HH: Kas sul on teoseid ka erakogudes?
JZ: On küll. Erakogudes on loomulikult väiksemad tööd. Need on sellised „ohutud“, seinale riputatavad või käes hoitavad.
BR: Meenub sulle ehk kohe mõni olulisem teos, mis on erakoguja käes? Mõni näide konkreetsest teosest?
JZ: Minu praktika on selline, et ma proovin teha näituseid nii, et hiljem jääks endale võimalikult vähe stuffi kätte. Et kõik oleks võimalikult kokkuhoidlik ja ma ei tekitaks maailma ebavajalikke asju juurde. Nii et see minimaalne kogus, ütleme, materjali, mis näitusest jääb, seisaks pärast mul ateljees ja neid „artefakte“ vahel siis keegi lihtsalt tahab osta. Need on sellised jupikesed või osakesed, mis on pärast näitust alles jäänud, üldjuhul pigem nagu suveniirid, mitte iseseisvad tööd.
Tavaliselt on nii, et kui keegi tahab minu loomingut osta, palutakse mult „midagi“ ja siis ma otsin neid elemente, mis kannavad ka eraldi välja ja suurest kontekstist väljarebituna mingil moel iseseisvalt töötavad. Või siis ma täiendan neid sel moel, et need saaksid omaette väärtuse.
HH: Kas erakogujaid huvitab ka algne kontekst? Talletavad nad mingil viisil, kust kohast detail on pärit või millise installatsiooni osa see oli?
JZ: Tavaliselt palutakse minult pärast näituse sulgemist, et „kas sa saaksid midagi teha“. Ja siis ma mõtlen välja mingisuguse lahenduse. Konkreetne näitus on ikkagi tõukepunktiks.
KPP: Kas sel juhul saaks teost hiljem täies mahus kuskil mujal eksponeerida?
JZ: Miks mitte? Kõik on ju reprodutseeritav. Olen ikka öelnud, et ma ei saa aru, miks inimesed tahavad endale neid asju. See on nagu pärast kontserti põrandale jäänud krõpsupudi … Või siis on kontserdi kavaleht maha kukkunud … See on pigem mälestuseks.
HH: Tulles Kumu näituse juurde – kas siin on väljas installatsioone, mille oled spetsiaalselt selle näituse tarvis loonud?
JZ: Jah, kaalu poolest on neid üle seitsmekümne protsendi, mahu poolest viiekümne protsendi piires. Tööd on erinevad ja umbes viiskümmend protsenti on uus produktsioon. Plaan oli selline.
KPP: On see sinu tavapärane loominguline praktika luua uueks näituseks uusi installatsioone ja kombineerida neid vanemate töödega?
JZ: Antud juhul sõltus see ka näituse mahust. Kumu näituse maht on suur, näitusepinda on kokku circa 900 ruutmeetrit. Ja ma arvan, et täies mahus uue produktsiooniga ei saaks ma füüsiliselt hakkama. Uusi asju meeldib mulle muidu küll teha.
HH: Kumu näitusel on palju uut produktsiooni. Kas hiljem on need teosed n-ö müüdavad või on pigem tegu ühekordsete ja kohaspetsiifiliste installatsioonidega?
JZ: See sõltub võib-olla rohkemgi müüja ja ostja ekstsentrilisusest. Inimesed ostavad erinevaid asju ja osta saab kõike. Kumu näituse ökonoomika on pigem jah selline, et paljud minu teosed võivad olla ühekordsed üritused. Kuid siiski … osta saab kõike.
BR: Kumu näituse ühes teoses oled kasutanud suurt hulka hauakive. Mis selle materjaliga pärast saab?
JZ: Olen viimastel päevadel tegelenud just selle teosega ja kivide kokku korjamisega. Üks aspekt on see, et nendelt hauakividelt tuleb maha raiuda nimed. Sisuliselt jääb näitusest alles sadakond kiviplaati, mille sümboolne väärtus on lõputu – töö saigi loodud mõttega, et selle sümboolne väärtus on taandatud nullini. See on lihtsalt materiaalne fakt. Ja tekibki küsimus, et mida nendega pärast teha. Miks mitte teha kalmistud? Hüljatute kalmistud. Palun teeme kalmistud, kuhu ei ole keegi maetud ja kus ei ole nimesid. See kõik sõltub fantaasiast.
BR: Küsiks korra veel Kumu näituse sisulise tausta kohta. On siin mõni keskne teos, mille ümber tervik koondub, või mõni tähtsam fookusteema, mida sooviksid esile tõsta?
JZ: Ma arvan, et näitusega kaasnevas raamatus olen ma sellest palju vadistanud. Kõik intervjuud leiab sealt ja teema on üsna lahti seletatud. Aga keskset teost pigem ei ole. Kogu näitus on üks tervikteos. Ja mulle on tähtis, et see mõjuks ühe fraseeringuna. Lõppude lõpuks ma avastasin, et see kõik on tõesti üks ja sama mõte, lihtsalt erinevates vormides, ja kui kõik õigesse järjestusse panna, siis tervik töötab.
KPP: Paljud sinu installatsioonid on väga suuremahulised. On sul neid luues olemas visioon ruumist või kohandad sa neid vastavalt ruumile/näitusesaalile?
JZ: Ma arvan, et igat kunstiteost saab kohandada uue ruumi programmiga, aga selle käigus võib töö saada juurde uusi tähendusi või alatoone – see on midagi, millega peab arvestama. Nii nagu Bachi saab mängida kitarril või esitada sümfooniaorkestriga ehk kohandada vastavalt sellele, mis pillid sul parasjagu on.
HH: Siiski ei ole ju päris nii, et iga suvaline ruum või kontekst sobib sinu töödega? Reeglina oled alati ise kohal, kui galerii või muuseum, näiteks Tartu Kunstimuuseum või nüüd Kumu, hakkab teost üles panema. Samuti oled vist kõik oma tööd ise maha võtnud?
JZ: Ei, mitte alati. Näiteks tööga „Üks päev riigiarhiivi töötaja elust“ on olnud lihtsam, sest see on sisuliselt loodud omaette ruumina. See on üsna kompaktne ja selles mõttes kindlustatud, vähemalt ruumiliselt.
HH: See oli ka hästi mõjuvõimas teos – mulle endale, konservaatori seisukohast. Kas sul oli vorm, kuhu valasid pabermassi?
JZ: Üks vorm ja pool aastat tegutsemist. Teos koosneb 700 raamatust, aga neid sai tehtud 1011. Neid lihtsalt peab olema mingisugune suurem kogus, siis see mõjub. Ja kui võrrelda seda näiteks „Armastusega“, siis viimast on veelgi lihtsam eksponeerida.
HH: „Armastus“, mis on jõudnud ka Kumu näitusele, on nüüd suure komplekti, terviku osa. Kas sulle on tähtis, et teose esitamise kontekst saaks talletatud?
JZ: „Armastus“ kannab ennast ise väga hästi. Esialgu sai see loodud konkreetse ruumi jaoks (Narva kunstiresidentuur), kuid teos on tõestanud, et kannab ennast ise suurepäraselt. Võiks öelda, et näidates seda uues kontekstis tsiteerin ma iseennast.
Siinkohal peaksin veidi ka täpsustama, mida ma mõtlen, öeldes, et Kumu näitus on üks teos, üks tervik. See ei tähenda, et üksikosad autonoomselt ei tööta, vaid pigem seda, kuidas vaataja võiks neid kogeda. Samal ajal ei ole tööd semantiliselt omavahel niivõrd seotud, et neid ei saa lahti võtta. Saab ikka, aga kogemuse mõttes on need kõik üks tervik. Siin peab võib-olla natuke vahet tegema.
HH: Räägi „Armastusest“ lähemalt, selle sünniloost ja taustast. Kuidas teos tekkis?
JZ: Töötasin sel ajal katlakütjana. Tegu oli puidukatlaga, kuhu viiekordse maja elanikud tõid kõiksugu asju põletamiseks, kaasa arvatud ajakirju. Ja mida sa seal öösel ikka teed, enne kui need ahju viskad – lappad läbi. Katlakütja töö ei ole kõige huvitavam ega nõua suurt intellektuaalset pingutust. Ja siis ma leidsingi need tutvumiskuulutused 1990. aastatel ilmunud ajalehe Maauudised vahele lisatud lehekeselt. Olin tutvumiskuulutustega vähe kokku puutunud ja minu ettekujutus oli selline, et need on üsna infovaesed jupid, kus on välja toodud inimese kasv, kaal, elukoht ja soovid-eesmärgid. Ajalehtedest silma jäänud kuulutused olid mulle seni mõjunud küüniliselt, väga eesmärgipäraselt ning kuidagi ebainimlikult ja anonüümselt.
Aga leitud kuulutused olid hoopis teistsugused, mingis mõttes nagu epistolaarse žanri lühivorm – justkui kirjad eikellelegi, südamest pöördumised. Mõni kiri algas umbes nii: „Ma tean, et minu lootus on väike, aga ma ikka kirjutan …“ Lühikestest kirjadest tulid välja väiksed elulood ja hästi reljeefsed saatused. Ühtaegu oli naljakas ja väga kurb lugeda, kui viie lapsega üksikema soovis leida ükskõik millist meest, peaasi, et ei jooks ega peksaks. Neist kirjakestest kumas läbi 1990. aastate tragikoomiline sotsiaalne olukord. Katla ees neid lugedes … See kõik lihtsalt lõi sind näkku, oli nii eluline, liigutas pisarateni. Hoidsin tutvumiskuulutuste lehekest alles üsna mitu aastat, see oli mul isegi raami sees kodus.
2018. aasta paiku tuli mõte luua kolmikinstallatsioon: töö, mälu ja armastus. Tutvumiskuulutuste leht inspireeris ja käivitas mind. Jõudsin hermide vormini/kujundini. „Armastus“ koosneb kaheksast skulptuurist/hermist, kaheksast skulptuuri maastikul kujutavast fotost, ajalehe tutvumiskuulutuste suurendatud koopiast ja teosele loodud helist. Valmisteos on sisuliselt natuke nagu ready-made ja kaheksat hermi saadab kuulutuste leht foto kujul.
Hermid olid Vana-Kreekas kultusobjektid, ristteedel suunanäitajad ja teemärgid, lisaks paiknesid need põllumaade piiridel ning majade sissekäikude juures. Kasutasin oma skulptuuride loomisel hästi maalähedast materjali, puitu ja kipsi. Tundsin, et ma ei tohiks teha kullaga üle võõbatud asja – et visuaalne pool ja materjalikeel peaksid vastama sisule. Nii inimpead kui ka suguorganid on kipsvormiga võetud n-ö elus inimeste jäljendid. Aluspostamendid on saadud Tartu Kunstimajast, kus olid ära anda vanad puituksed. Soovisin, et kokkupandud materjal näeks välja tehnoloogiliselt lihtne ja pretensioonitu. Ka jäljendi võtmine on hästi primitiivne võte.
Tähtis osa selles töös on muidugi helitaustal. Muusika kirjutas Ülo Krigul ja teksti tarvis sai tutvumiskuulutused tõlgitud saksa keelde. Need on peale lauldud natukene nagu koduoreli saatel, Rea Lesta esituses. See, kuidas me salvestasime ja proovi tegime, oli täiesti omaette kogemus. See oli vapustav!
HH: Räägi veidi ka teose valmistamise protsessist. On sul sellest jäädvustusi või fotosid?
JZ: Midagi on, minu endistel tudengitel, kes kaasa aitasid, ja ilmselt leian mõne foto ka perealbumist. Aga üsna paljusid inimesi, kellelt võeti jäljendid, ma ise ei teagi. Jäljend sai võetud ka minult endalt. Selle teose puhul on kokkuvõttes tähtis anonüümsus, portree väärtus puudub. Need on lihtsalt inimpead, kõik erineva kujuga, nagu inimesed ikka.
BR: Küsiksin ka terviku loomise idee kohta. Ütlesid, et Kumu näitus on tervikteos. Sinu varasemate projektide põhjal tundub mulle, et sageli sa lähtudki oma näituste ja installatsioonide tegemisel sellest, et need oleks kõikehõlmavad ruumiinstallatsioonid, tervikteosed.
JZ: Grupinäitusel osaledes ei saa sa öelda, et näitus on sinu tervikteos. Isikunäituse puhul aga olen ilmselt alati niimoodi lähenenud. Võib-olla sõltub ka produktsioonimeetodist see, kuidas näitus sünnib või milline mu töömeetod välja näeb.
Mul ei ole ateljeed, kus ma igapäevaselt toimetaks. Tavaliselt on nii, et mind kutsutakse: „Tule ja tee midagi, meil on siin nii ja nii palju ruumi, nii ja nii palju raha, nii ja nii palju aega.“ Siis ma võtan välja märkmiku ja vaatan üle oma kritseldused. Selline protsess iseenesest soodustab terviklikku lahendust. Nokitsemiseks ei ole pikka perioodi ja kõik valmib kiirelt. See on pigem nagu kontserdilahendus – mulle meeldib Neeme Külma võrdlus, et näitused on nagu kontserdid, nagu elamused. Ühekordselt on tegu pigem kogemuse või kogemusdisainiga – my god, tuli ära –, mis eeldabki seda, et sa teed ühe suure läbimõeldud projekti, mitte ei koosta väikestest osadest tervikut. See ei ole väljapanek, see on näitus.
Kumus antud juhul on üldse näituste näitus. Ma ei tee rohkem näitusi. See on lõpp, kõik. Kui olen millegi sellisega hakkama saanud, siis ei ole mul midagi enam teha.
BR: Millist rolli Kumu näitus sinu jaoks mängib? Miks sa näed seda lõppetteastena?
JZ: Näen seda lihtsalt positiivse lõpuna oma näitusetegevusele. Minu silmis on see praegu näituste näitus. Ilmselt on formaat end minu jaoks ammendanud.
HH: Oota, aga mis sa siis edasi teed?
JZ: Praegu ma arvan, et pitsasid. Kõik ütlevad mulle: „Jaa-jaa, muidugi teed sa pitsasid. Millal sa viimati ütlesid, et see on su viimane näitus? Eelmine kord!“ Et see on siis selline sündroom.
BR: Kui tulla tagasi eelmise mõtte juurde, siis tõesti, sinu loomingut läbib nn totaalse ruumiinstallatsiooni formaat. Pean silmas näiteks ka varasemaid projekte EKKMis või eelmainitud installatsiooni Tartu kunstimuuseumis.
JZ: Võib-olla on see mingisugune maskuliinne kompleks, et enda alla tuleb täielikult haarata võimalikult suur ruum … Ma ei tea … (Naerab.) Algusest peale on niimoodi olnud ja mu looming on arenenud suunas, kus tõesti on need täielikud keskkonnad, teekonnad ja ruumid.
HH: Ka senistel grupinäitustel oled sa näituse sees loonud justkui oma ruumi.
JZ: Jah.
HH: On sul ehk näiteid olukordadest, kus sa oled suhestunud teiste kunstnike töödega, jaganud teistega ühist ruumi?
JZ: Las ma tuletan meelde. Esimese asjana ütleks, et ei ole. Oota, kas tõesti ei ole? Ma ei ole selle peale niimoodi mõelnud – et ma nii eraklik olen …
BR: Kokkuvõtteks küsiks: kuidas kirjeldad oma kogemust Kumu näituse tegemisel?
JZ: See, kuidas inimesed töötavad siin ja seal, on muidugi kirjeldamatu. Kumus on palju inimesi kaasatud, kahekümne ringis. Välisressurss on ka otsa saamas, ja muuseum on minu meelest produktsiooni saja protsendi võimsuses ette võtnud. Kuskil mujal ei oleks see nii suures mahus üldse võimalik, ma arvan. Olen paaril korral osalenud Kumu näitustel ka väiksemate projektidega. Viimati olin siin näiteks nullindate näitusel „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“ teosega „Hall signaal“ (2010/21).
Kumu blogi 