Aprillikuus avati Kumu kunstimuuseumi projektiruumis näitus „Moraalihoidjad ja naised kirglised. Seksitöö kuvand Eesti kunstis 20. sajandi esimesel poolel“, kus kahe maailmasõja vahelisel perioodil loodud teoste kaudu uuritakse, kuidas on eesti kunstnikud kujutanud seksitööd ja mil viisil kajastusid nende loomingus tolleaegses ühiskonnas levinud arusaamad. Näitusel on väljas rohkem kui 20 kunstniku teosed, mis peegeldavad tollase ühiskonna suhtumist seksitöösse. Ketlin Käpp vestles näituse kuraatori Magdaleena Maasikuga kunstnike erilaadsetest kujutamisviisidest, aga ka kunstiga seotud sotsiaalpoliitilistest ja kultuurilistest aspektidest 20. sajandi esimese poole Eestis.
Lisaks isiklikule huvile määravad näituse teemavalikul kuraatori fookuse ka muud aspektid, näiteks soov edastada vaatajale mingit olulist sõnumit. Milline on näituse „Moraalihoidjad ja naised kirglised“ eellugu ehk miks just selline teemavalik?
Näituse eellugu on seotud Kumu kolmanda korruse püsinäitusega „Identiteedimaastikud“. See oli Kumusse tööle tulles üks mu esimesi projekte koordinaatorina. Nägin seal Natalie Mei sotsiaalkriitilist joonistuste sarja, mis puudutas ka seksitöö teemat, ja see jättis mulle sügava mulje. Seejärel võrdlesin ühe koolitöö raames Natalie seksitööteemalisi joonistusi tema kaasaegsete Saksa naiskunstnike samalaadsete teostega ja sellest kasvaski vaikselt välja magistritöö teema. Kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli tõid püsinäitusel välja mitu tähtsat ühiskondlikku teemat, nagu naiskunstnike roll ja koloniaalsed võimusuhted. Tahtsin, et projektiruumi näitus tõstaks samuti esile sotsiaalseid valupunkte ja avaks kriitiliselt meie kunstivaramut. Kumu senistest projektiruumi väljapanekutest oli see eesmärk minu meelest väga hästi saavutatud näitusel „Erinevuste esteetika“, kus uuriti eri rasside kujutamist eesti kunstis, ja võiks öelda, et „Moraalihoidjad ja naised kirglised. Seksitöö kuvand Eesti kunstis 20. sajandi esimesel poolel“ soovib mõnes mõttes jätkata sarnast uurimuslikku suunda.
Foto: Joosep Kivimäe
Mulle tundub, et seksitöötajate kujutamist Eesti kunstis ei ole varasemalt kuigi palju uuritud. Milliseid huvitavaid allikaid õnnestus sul leida 1920.–1930. aastate kohta, eeskätt neid, mis avavad seksitöö teemat kas siis tavakodaniku või mõne võimupositsioonil olija perspektiivist?
Kunstiajaloo valdkonnas on seda teemat Eestis ainsana uurinud Kai Stahl, kelle uurimused Natalie Mei sotsiaalkriitilistest joonistustest olid ka mulle tõukepunktiks. Mina otsustasin seda teemat vaadata laiemalt: näitusel on väljas umbes 50 teost ligikaudu 20 kunstnikult. Lisaks on Lola Annabel Kass uurinud dekadentsi 20. sajandi alguses, sealhulgas näiteks naistevastast vägivalda dekadentlikus kunstis. See teema puudutab ka paljusid sellel näitusel eksponeeritud töid.
Üldajaloo käsitlustes on seksitööd Eestis pigem vähe uuritud. Kirjalikest allikatest oli abiks Heino Gustavsoni raamat „Kõige vanem elukutse“, mis ilmus esimest korda 1991. aastal, kuid on küllaltki iganenud oma sõnakasutuse ja ka seksitöötajatesse suhtumise poolest. Linnamuuseumis on ka üleval näitus „Kõlvatu Tallinn“, mis käsitleb seksitöö ajalugu Tallinnas. Tartu Ülikoolis kirjutas Jens Raevald magistritöö seksitööst tsaariaja lõpukümnenditel Tartu linnas.
Feministlikuma nurga alt on seksitööd uurinud mitu välisautorit. Näiteks käsitlesin ajaloolase Siobhán Hearne tekste. Hearne uuris seksitööd Vene tsaaririigi kontekstis ja kuna ta vaatles seda kogu tsaaririigi ulatuses, on tal näiteid ka Riiast ja Tallinnast. Seda oli väga huvitav lugeda, sest ta seadis fookuse sellele, mida seksitöötaja amet tegelikult töölisklassi naistele tähendas ja kuidas seksitöötajate registreerimine juriidiliselt toimus. Marianna Muravyeva on uurinud seksitöö teemat eeskätt naistevastase vägivalla ja sellega seotud seadusandluse vaatest. Näiteks on ta kirjutanud, et seaduse kohaselt ei olnud võimalik seksitöötajat Vene tsaaririigis vägistada, sest ohvriks kvalifitseerusid vaid need naised, kelle au sai riivata, ja au oli selle ajastu kontekstis vaid abielunaistel, leskedel või süütutel.
Näitusel on öeldud, et kõige aktiivsemad seksitöö vastu võitlejad 20. sajandi esimesel poolel olid tollased naisliikumised, kes nägid seksitöös räiget naiste õiguste rikkumist ja nende väärikuse alandamist. Kuidas on naisliikumises osalenud inimesed põhjendanud naiste õiguste rikkumist oma ajastu kontekstis?
Sellest on kirjutanud näiteks ajaloolane Dagmar Hertzog („Sexuality in Europe: A Twentieth-Century History“). Seksitöö muutus väga suureks avaliku arutelu teemaks 20. sajandi alguses ja meedia pööras sellele palju tähelepanu. Samal ajal hakkasid jõudu koguma ka naisliikumised, kes väljendasid seksitöö üle aina suuremat muret. Tavaline suhtumine oli, et seksitöö on n-ö paratamatu pahe, mis on vajalik selleks, et meeste vajadused saaksid rahuldatud, ja seega leiti, et seksitöö peaks olema lubatud, kuid seadustega reguleeritud (nt seksitöötajate registreerimise näol). Levis arusaam, et ühiskonnas on „korralikud“ naised, kelle pärast ei pea muretsema, ja „halvad“ naised, kelle puhul oli igati mõistetav, et nad võeti politseis arvele ning saadeti sunniviisiliselt arstlikku kontrolli ja ravile. Naisliikumine asus selle topeltstandardi vastu võitlema, öeldes, et see on moraalselt vale, kui naisi sunnitakse läbima alandavaid kontrolle selleks, et mehed saaksid teenuseid tarbida ilma haiguste ohuta. Ühtlasi arvati, et seksitöö tuleks täielikult ära kaotada. See mõtteviis aga ei arvestanud, et paljudele naistele oli seksitöö vajalik elatusallikas. Arvesse tuleb võtta, et tol ajal oli naistel tööväljal paratamatult vähem võimalusi kui meestel ja seksitöö oligi paljude jaoks ainuke väljavaade.
Naisliikumised ja uuskonservatiivid (viimased olid igasuguse abieluvälise seksuaalelu vastu) ühinesid omavahel ja hakkasid koos võitlema, et seksitöö täielikult kaotataks. Regulatsioonide pooldajad ja abolitsionistid aga ei arvestanud sellega, et seksitöö võis olla midagi ajutist, mitte pöördumatu identiteet, ja et seksitööd ei teinud ainult naised. Ka tol ajal võis olla teisitimõtlejaid, kes uskusid, et naised on seksuaalsed olendid, ja võitlesid täieliku seksuaalse vabaduse eest. Domineeriv arvamus seksitöötajatest oli kokkuvõttes siiski üsna misogüünne ning neid, kes naiste vabast tahtest ja seksuaalsest enesemääramisest rääkisid, oli vähe.
Selle ajalooetapi ja tänapäeva vahel saab tõmmata paralleele, sest ka meil on marginaliseeritud kogukondade või vähemusliikumiste puhul sageli keeruline piiritleda nende ühist seisukohta. Tavaliselt on ühe kogukonna sees palju lahkarvamusi.
Jah, see feministlik debatt käib ju siiani. 20. sajandi esimesel poolel olid naisliikumisega seotud eelkõige kõrgemast klassist haritud ja valged naised, kes küll võitlesid näiteks naistele hääleõiguse andmise eest, aga tegelikult võitlesid töölisklassi naiste õiguste eest pigem töölisliikumised. Seal oli palju sisemisi vastuseise.
Ka tänapäeval on meil radikaalfeministid või neoabolitsionistid, kes võitlevad seksitöö vastu, peavad seda patriarhaalseks ja näevad, et see on paratamatult alati mõeldud meeste hüvanguks, mistõttu ei ole naine seda tööd tehes oma otsustes kunagi täielikult vaba. Suur osa feministe, kelle hulgas on ka palju seksitöötajaid, nii siiski ei arva. Nende seas domineerib valdavalt nn liberaalfeministlik suhtumine, mida toetavad ka paljud inimõigustega tegelevad organisatsioonid ja mille kohaselt peab inimesel olema võimalus valida, millist tööd ta teeb, ja ka võimalus teha seda tööd turvaliselt. Praegugi on neid, kellele seksitöö on ainuke võimalus elatist teenida, kuid stigmad on visad kaduma.
Oled maininud, et bordellielu kujutasid juba 19. sajandil impressionistid Prantsusmaal. T. J. Clark on ajastu kohta öelnud, et tihtipeale ei representeeri 19. sajandi lõpu teosed kindlat ideoloogiat, vaid esitavad sellele hoopis väljakutse. Kas mõne autori puhul, kelle teoseid näitusel näeme, saab üldse rääkida väljakutse esitamisest ühiskonna nägemusele seksitööst 20. sajandi esimesel poolel? Kuidas see pildis täpsemalt väljendub?
Kindlasti saame seda rääkida naiskunstnike puhul, nagu Natalie Mei, kes on Eestis ainsa naiskunstnikuna kujutanud seksitöötajaid niivõrd otseselt. Ta astub väga selgelt vastu stereotüüpsele, mehe perspektiivist esitatud versioonile/narratiivile. Naisi objektistav ja moraliseeriv kujutamisviis on näitusel valdav. Natalie Mei on aga oma teostel kujutanud töölisklassi naist, kes lihtsalt juhtub olema seksitöötaja – ta on tavaline inimene, kellel on oma isiksus, taustalugu ja põhjused, miks ta selle ameti on valinud. Mei ei süüdista ega mõista selliseid naisi oma loominguga hukka. Võib-olla natukene naeruvääristab neid, sest Mei stiil on üleüldiselt karikatuurne, mis oli uusasjalikus kunstis väga levinud. Sellest hoolimata tuleb tema teostes ikkagi esile inimlik ja soe lähenemine.
Väljakutse esitamisest rääkides saab välja tuua ka karikaturist Gori loomingu. Tal on küll üks teos varieteetantsijast, keda on kujutatud täieliku kollina ja kelle üle publik naerab, kuid selle kõrval on ka mitu teost, kus ta kritiseerib seksitööd ebamoraalseks pidavat väikekodanlikku klassi ja laiemalt kogu kapitalistlikku süsteemi, kus seksitöö aset leiab.
Gori (1894–1944) on sageli kujutanud pilkavalt just meessoost moraalihoidjaid, kes seksitöö pihta kriitikat loopisid. Kas võiksime siit midagi järeldada Gori kui isiku kohta, kes oskas oma ajas aru saada, et kõik ei ole alati mustvalge ja seksitööteemalised diskussioonid võivad välja tuua kahepalgelisuse?
Jah, ta oli sotsiaalkriitiline kunstnik ja pilkas tol ajal levinud kahepalgelisust ühiskonnas. Eks karikaturisti roll ongi olla kriitiline nii kogu ühiskonna kui ka võimu suhtes, olenemata sellest, kes on parasjagu võimul. Ta peab suutma kõigi ja kõige, kaasa arvatud iseenda üle nalja teha. Gori on üks väheseid, kes on kujutanud Eesti sõdadevahelist perioodi nii avameelselt. Ta teeb küll kõigi üle nalja, aga puudutab ka valusaid teemasid. Näiteks laste vastu on ta oma loomingus alati empaatiline. Näitusel eksponeeritud kahel karikatuuril tuleb välja pedofiilia teema. Karikatuuril „Eneseõigustus“ (u 1928) istub väike tüdruk voodi peal ja mees tema kõrval õigustab ennast jultunult, öeldes: „Kui maailm koosneks ainult rikastest, oleks elu väärtuseta: poleks wõimalik kedagi paari krooniga õnnelikuks teha!“. Ka karikatuuril „Härra krahvi armastus“ (u 1928) on kunstniku pilkealuseks last ära kasutav parunihärra – kujutatud on krahvi, kes läheb väikese poisiga privaatsesse kabinetti, mida tol ajal kasutati sageli seksuaalteenuste vahendamiseks ja millesarnaseid leidus paljudes lokaalides. Teisalt on homoseksuaalsust nähtud kui saksade pahet, mille ohvriks langesid lihtsat päritolu eesti poisid.
Tihtilugu on seksitöötajat kujutatud ka ohvrina. Tollal nägid vähesed seksitöötajas lihtsalt inimest, kes teeb tööd. Kuidas ohvrina kujutamine teostes täpsemalt väljendub?
Kõige selgem näide on kindlasti George Groszi teos „Kiremõrv Ackerstrassel“ (1922–1923), kus väikekodanlikus magamistoa keskkonnas kujutatud naine ongi otseselt mõrva ohver: tema pea on maha raiutud ja käed kinni seotud. Kiremõrv on pildižanr, mida viljelesid paljud ekspressionistid ja veristid Saksamaal. Saksa ekspressionismi mõju siinsele kunstiväljale tuleb sellel näitusel väga tugevalt esile ja näha saab mitmeid meie kogudes leiduvaid saksa kunstnike teoseid. Nendes kiremõrvu kujutavates töödes võtsid kunstnikud justkui poliitilise positsiooni ja mõistsid vägivalla hukka, kuid sellest hoolimata võib näha ka naistevastase vägivalla fetišeerimist. Kuigi kunstnikud suhtusid mõrvari teosse kriitiliselt, on nii mõnegi pildi keskmes ikkagi mutileeritud ja alasti naise keha, millega ilmselt sooviti publikut esteetiliselt ja ka moraalselt šokeerida.
Kas ohvrina kujutamisest võib mõnel juhul välja lugeda siirast kaastunnet või peegeldab see reeglina põlgust seksitöötaja ameti vastu?
Mulle tundub, et naiskunstnike seas on kaastunnet rohkem näha, eriti Aino Bachi puhul. Kui me võrdleme kunstis väljenduvat hirmu vastassugupoole ees, siis meeskunstnikud on seda tihtipeale kujutanud sümbolistlike ja mütoloogiliste stseenide kaudu. Näiteks on ühel teosel elutuna põrandal lamav väeti meesohver ja tema kohal kõrgub suurte rindadega müütiline naiskoletis, kes teda lämmatab.
Kui vaadata selle kõrval Aino Bachi teost „Mees ja naine“ (1935), kus vanamees noore ja hirmust kangestunud naise rinda krabab, mõjub see hoolimata oma tagasihoidlikumast motiivivalikust palju õõvastavamalt, sest lähtub palju reaalsemast hirmust. Paljudel naistel võib seda teost vaadates meenuda mõni isiklik ahistamiskogemus.
Mulle tundub, et Eduard Wiiralti loomingut näeb näitusel palju mitmetahulisemalt, kui me harjunud oleme. Teame, et tema teosed on ühiskonnakriitilised ja kujutavad suurlinna elanikke oma pahedega, neid ilustamata. Teosel „Naine sigaretiga“ (1925) on väljakutsuva pilgu ja naeratusega seksitöötajat aga justkui romantiseeritud. Kas selline lähenemine on Wiiralti puhul pigem erandlik?
Wiiralti loomingus leidub ikkagi igasuguseid tüpaaže, nii esteetilisemaid kui ka grotesksemaid naisi. Teosel „Naine sigaretiga“ kujutatud kütkestavat naist ei ole kunstnik küll kuidagi naeruvääristanud, pigem on korsetiga üles lükatud paljaste rindade ja otse vaatajale suunatud flirtiva pilguga naine üleseksualiseeritud. Seda pilku võime näha ka teosel „Naised silindritega“ (1927), kus on kujutatud varieteetantsijaid. Mõlemad teosed on kantud mehe fantaasiatest ja romantiseerivad seksitööd. Seega võib öelda, et Wiiralti loomingust leiab mõlema suuna: esineb nii erootilise naise kuju kui ka haigustest ja surmast lehkavaid, paiseid täis, räigeid ja hirmuäratavaid naise tüüpe. Wiiralti loomingust leiame ka algupärase „pattu langenud naise“ kujundi – Eeva on läbi aegade olnud kunstis väga levinud piiblimotiiv, mille kaudu osutatakse naiste moraalsusele või selle puudumisele.
Eraldi suurem peatükk näitusel on tõepoolest meeskunstnike mütoloogiline sümbolism ja piiblilugude põhjal teemale lähenemine. Milliseid ühiskondlikke sõnumeid üritasid kunstnikud edasi anda, kujutades naisi näiteks vampiiri või muu müütilise tegelasena?
19. sajandil muutus kunstis populaarseks femme fatale’i ehk saatusliku naise kujund, mis kätkeb naise pahelisust ja seksuaalsust. See tüüp jäi korduma ka 20. sajandil. Näitusel näeme seda näiteks Aleksander Prometi, Erich Kügelgeni ja Erik Obermanni teostes. Tolleaegne ühiskond jagas naised mustvalgelt headeks ja halbadeks ning femme fatale kindlasti süvendas halva ja ohtliku naise kuvandit. Ohtlikkus tuleneski sellest, et ta oli seksuaalne, ahvatles sellega mehi ja saatis neid hukatusse. Selline oli paljuski arusaam ka seksitöötajatest – neid nähti petlike, ohtlike ja hukatuslikena.
Näituse suur eelis on see, et kuigi fookuses on 1920.–1930. aastad, on teema tänini väga aktuaalne ja praeguse ajaga saab tõmmata palju paralleele. Mida võiks keskmine külastaja sellelt näituselt kaasa võtta mõtteaineks, mis ehk aitaks mõista seksitööga seonduvaid probleeme tänapäeval?
Ma loodan, et inimesed hakkavad rohkem mõtlema seksitööga seonduvale. Väga mugav on seda teemat kuskile ära peita ja mitte sellele mõelda. Lihtne on näha seksitöötajaid lihtsalt ohvritena, keda tuleb päästa, või hoopis kurjategijatena, keda tuleb karistada. Ma loodan, et näitus tekitab avatud arutelu ja paneb publiku seksitööst loodud kuvandit kriitilisemalt vaatama. Samuti loodan, et see ajendab küsima, kas 1920.–1930. aastate kohati väga räigetes kujutamisviisides on ehk mingeid sarnasusi tänapäeva stereotüüpsete arusaamadega seksitöötajatest. Seksitöö on endiselt väga stigmatiseeritud teema, mille suhtes võiks olla rohkem inimlikkust. Juba see, kuidas me räägime seksitööst ja milliseid sõnu kasutame, on oluline. Näituse puhul tegin otsuse, et ei kasuta sõna „prostitutsioon“, sest sellel on negatiivne ja moraliseeriv konnotatsioon ning eeskätt seostub see millegi kriminaalsega. Seksitöö on palju neutraalsem ja laiem mõiste. Samuti tahtsin tuua näitusel välja asjaolu, et seksitöötajad ei ole ainult naised. Mittepaiksoolisi seksitöötajaid on alati olnud, aga kuna ajalooallikates räägitakse neist vähe, siis me tihtipeale ei tea neist midagi ja ka pildiline representatsioon on puudulik, kuid paari tööga olen sellele teemale näitusel tähelepanu juhtinud.
Kumu blogi 