Ligipääsetavus muuseumis. ICOM kevadseminari kokkuvõte ja tulevikuplaanid Kumu aatriumis

Ligipääsetavus on kujunenud muuseumimaastikul tänapäeval oluliseks ja pidevas muutuses olevaks teemaks. Viimaste aastate jooksul on selle mõiste tähendust oluliselt laiendatud ja täiendatud, muuseumid on mõtestanud enda võimalusi ja rolli kultuuri ligipääsetavaks muutmisel. 13. mail toimus Niguliste muuseumis Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu ICOM Eesti Rahvuskomitee muuseumipäeva puhul korraldatud seminar: „Arusaadav, kättesaadav, ligipääsetav muuseum – täna või alles tulevikus?“. Kumu haridusprogrammide kuraator Darja Andrejeva ja näituste projektijuht Inga Jaagus annavad täpsema ülevaate seminaril kuuldust ning tutvustavad natuke ka ligipääsetavuse teemast lähtuvalt Kumu tulevikuplaane.

Eesti Puuetega Inimeste Koja ligipääsetavuse nõunik Mari Puuram sõnastas oma päeva avaettekande kaudu küsimuse „Mida saan mina teha, et luua võrdseid võimalusi?“. Ligipääsetavus on vahend ja tugi, mis aitab saada osa erinevatest kogemustest ja keskkondadest. Tulemusena loob see sidusamat, jätkusuutlikumat ja terviklikumat ühiskonda. Puuram suunas meid mõtlema kasutaja teekonnale ehk kuidas muuseumi külastajad jõuavad muuseumisse, ja kuidas nad seal liiguvad. Meie muuseumitesse jõuab erinevaid külalisi, kes on oma elukaare erinevates etappides ja seisundites. Ligipääsetavuse sihtrühm koos laste ja vanuritega moodustab ligi poole elanikkonnast. Seega, eesmärgiks peaks olema universaalne disain, kus nendest lahendustest võidavad kõik osapooled.

Lisaks, üha enam vajame enda töös vastutavaid isikuid, kelle tööülesannete oluliseks osaks on ligipääsetavus. Kõik ettekanded rõhutasid vaieldamatult sihtrühmaga testimise ja ideede põrgatamise olulisust: parimat keskkonda ei saa luua ilma ekspertideta, kes tarbivad pakutavat teenust. Lihtsustades võib tuua näite: mugav tool lapse, täiskasvanud ja eaka jaoks tähendab kolme erinevat tooli, seega ei tasu uurida täiskasvanult, milline tool on parim, kui plaanime seda pakkuda hoopis lapsele.

Praktilised näpunäited Mari Puurami ettekandest, mis toetaksid meie külastajaid

• Fotomaterjalid ja plaanid hoonest ning töötajatest, kellega külastaja kohtub muuseumis – see loob turvatunde.
• Külastajatele tagasiside andmise võimalus, olgu see küsitlus või vanakooli külalisteraamat.
• Selgete sõnumitega viidad ja juhtteed, mis viivad oluliste sõlmpunktideni (kassa, tualettruum, lift jne) ning on külastajate jaoks nähtavad.
• Interaktiivsed lahendused, mis on näituse osa, võiksid olla markeeritud, et julgustada külastajaid neid kasutama, eristamaks neid museaalidest, mille katsumisest tuleb hoiduda.
• Võimalusel ligipääsetavate tõlgete pakkumine (nt kirjutustõlge vaegkuuljatele, viipekeeletõlge, lihtne keel, kirjeldustõlge vaegnägijatele jne).

Soovitame tutvuda: Eesti Puuetega Inimeste Koja koolitus „Ligipääsetavuse ABC“

Ettevõtte Ligipääsuke asutaja Jakob Rosin rääkis meeltest ning sellest, kuidas tagada ligipääsetavus nii, et see oleks huvitav ja mitte pealetükkiv või eristav. Otsides vastust küsimusele: „Mida me külastajana muuseumis tahame?“, juhtis Rosin tähelepanu asjaolule, et täiskasvanute soovid ei erine väga palju laste omadest. Ta palus seminaris osalejatel mõelda lapsepõlvest pärinevale muuseumimälestusele. Enamik tuletasid meelde hetki, kus nad said kogeda muuseumit aktiivse külastaja rollis. Jakob Rosina lemmik muuseumiks lapsena oli Tervisemuuseum, kus oli siis ja on ka praegu palju interaktiivseid lahendusi, mis aitavad muuseumit tajuda läbi erinevate meelte.

Tuleb mainida, et Rosin on sünnist saati pime ning ükski mälestus või näide, mis ta tõi, polnud seotud nägemisega. Muuseumit saab ka nuusutada, katsuda või kuulda. Samas tuleb tõdeda, et osa muuseumitele on selliste lahenduste teostamine lihtsam või loomulikum kui teistele. Rosin tõi näiteks Niguliste muuseumi ligipääsetavuse projekti, kus kirjeldustõlked muutusid lisaks kirjeldustele ka lugudeks, mis selgitasid keerukat keskaegse sakraalkunsti ajalugu ja ikonograafiat. Niguliste kirjeldustõlked pole kõige traditsioonilisema ülesehitusega, sest kirjeldus ja kontekst on omavahel tihedalt läbipõimunud ning kohati on neid keerukas eristada, kuid see loob terviklikuma ja kasutajasõbralikuma loo.

Rosin tuletas muuseumidele ka meelde mõelda interaktiivsete lahenduste puhul puutetundlikust ekraanist kaugemale, sest ekraani sile pind ei edasta teavet pimedale või vaegnägijale ning kujuneb katsumuseks motoorikahäirega inimesele, kui sellel pole helilist või kontrollitava klaviatuuriga väljundit.

Praktilised näpunäited Jakob Rosina ettekandest:

• Muuseumid võiks rääkida lugusid kõikide meelte kaudu.
• Võimalusel tuleks anda edasi erinevaid tundeid ja kogemusi oma võimaluste piires.
• Kaasata ekspositsioonidesse nt 3D-prinditud koopiaid museaalidest, mida külastaja saab katsuda.
• Elu on vahetu ning muuseumikogemus võiks ka sellest lähtuda.
• Tehnoloogiat lihtsalt tehnoloogia pärast ei tasu kasutada.

Tugiliisu juhataja Agne Raudmees rääkis intellektipuudega sihtrühma eripäradest ja ootustest, viidates ka ajaloolistele eelarvamustele ning arengutele, mis on toimud ühiskonnas. Tema ja tema klientide jaoks on muuseum oluline ja huvitav osa elukestvast õppest, ning muuseumid on muutunud huvitavateks keskkondadeks. Oluline on siinkohal anda eelinfot, et külastajatel oleks võimalus ennast ette valmistada muuseumisse tulekuks.

Oma ettekandes selgitas Raudmees, mis on intellektipuue, psüühikahäire ning intellektilangus. Intellektipuue, mida määratakse üldjuhul lapseeas, on 80% ulatuses teadmata päritoluga nähtus. Geneetika moodustab siinkohal kõigest 20%. Inimese arengut puudutavad teadmised on maailmas viimaste aastate jooksul hüppeliselt arenenud ning koos sellega on paranenud ka viisid, kuidas töötada ja õpetada intellektipuudega inimesi. Paljud külastavad muuseume gruppidena koos saatjatega, kuhu tullakse iseseisvalt või mõne programmi raames.

Praktilisi näpunäiteid ja soovitusi Agne Raudmehe ettekandest:

• Intellektipuudega külastaja on loomult väga sarnane teismelisele.
• Muuseumikogemus, mida saab kogeda kõikide meelte kaudu, on rikastav ja pakub huvi.
• Intellektipuudega külastajal on raske mõista aegruumi, mispärast tasub anda üheselt mõistetavaid kommentaare.
• Üleliigse lihtsustamisega tegelema ei pea; maailmas on sõnu ja nähtusi, mis on keerukamad ning neid saab selgitada.

MTÜ Vaimupuu esindaja Kerttu Rakke kõneles lihtsast keelest, mis on tavapäraselt suunatud intellektipuudega inimesele, kuid praeguseks leidub rohkelt selle kasutajaid nii eakate, teismeliste kui ka keeleõppijate seas. Osa ei jaksa lugeda pikemaid tekste, teistel on liiga kiire, et süveneda ning kolmandate sõnavara on alles kasvufaasis, mispärast lihtne keel annab kasutajatele edasi nende jaoks olulist ja vajalikku infot. Kerttu Rakke kordas lihtsat tõde: ligipääsetavus tähendab mugavust kõigile. Inimesed pääsevad ligi neile vajalikele teenustele, toodetele ja infole. Lihtsas keeles teksti ei loo üks inimene ega mitte üks muuseumitöötaja, need sünnivad mitme inimese koostöös ja alati koos sihtrühmaga.

Soovitusi Kerttu Rakke ettekandest:

• Ilma sihtrühmata ei saa luua lihtsat keelt.
• Sihtrühma kaasamine loob ja tugevdab kogukonnatunnet ning selle kaudu tõuseb ka informeeritus.
• Lihtsas keeles loodud tekstil peab olema selge eesmärk.

Ligipääsetavuse arendamisest muuseumites ja turismivaldkonnas Erasmus+ projekti „MindTour“ näitel rääkis Liina Käär TÜ Pärnu kolledžist. Projekt, mis oli tehtud koostöös Läti ja Belgiaga, uuris intellektipuudega sihtrühmale pakutavaid võimalusi muuseumide külastuseks. Käesolev sihtrühm reisib ja külastab muuseume nagu ka paljud teised inimesed, kuid nende külastajakogemust arvestatakse või kaardistatakse harva. Projekti raames töötati välja koostöös ülikoolide, tudengite ja sihtrühma esindajatega külastusprogramme ning lõpptulemusena ka käsiraamat, kus kirjeldati, kuidas luua kättesaadavamaid teenuseid intellektipuudega külastajatele.

Tähelepanekuid Liina Kääri ettekandest:

• Luues uusi programme või osaledes projektides, peame alustama eeluuringutest.
• Eeluuringutele järgneb valikute tegemine, et jõuda parima lahenduseni. „MindTouri“ projektis keskenduti intellektipuudega külastajatele.
• Sihtrühmale suunatud materjalid võiksid olla kättesaadavad nii veebis kui ka paberil.
• Intellektipuudega külastajal on oluline muuseumikülastuseks valmistuda.

Ligipääsetavus ja Kumu aatrium

Üks põhjusi, miks Kumus on ligipääsetavusega seotud teemad eriti päevakorral, on plaan uuendada lähiaastatel Kumu keskset aatriumiala. Aatrium on Kumu sõlmpunkt, mida läbib iga külastaja: seal asub piletikassa, garderoob, pood, tualetid, kogunevad ekskursioonigrupid ja liigutakse edasi näitusesaalidesse. Muudatustel on kolm eesmärki: parandada ruumi planeeringut ja ligipääsetavust ning värskendada üldilmet. Oleme alustamas muudatuste projekteerimist ja kutsunud endale appi ligipääsetavuse ekspertgrupi, mida veab Piret Aus ja kuhu on juba ekspertidena kaasatud Villu Urban, Jüri Järve, Kristo-Adam Priks, Teet Kallaste, Laura Rajala ja Artur Räpp. Koos ekspertgrupiga töötame kogu projekteerimisprotsessi vältel, et kõik lahendused saaksid pidevalt tagasisidet ning keskkonnas läbi testitud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ligipääsetavus on protsess, kus me suhestume meid ümbritseva kogukonna ja keskkonnaga ning õpime neid tundma.