Eesti Kunstimuuseum
Eha Komissarov on leidnud, et teoses „Musta ruudu hajumine“ dekonstrueerib Kiwa Kazimir Malevitši „Musta ruudu“ sümboolset koodi. Käsitledes salapärast „Musta ruutu“ tekstina, töötleb ta teosega seotud infot ümber, tõlgendab seda oma semiootilise retoorika abil ning muudab kuulsa kujundi nähtamatuks. Ta valmistab paljundusmasina abil kujutisest täpselt nii palju koopiaid, kui printeris jagub musta trükivärvi. Viimastel koopiatel on kujutis juba nii tuhm, et seda on võimatu ära tunda. Kunstnik ise on teose kohta öelnud: „Kui minu printer teatab värvi lõppemisest, hakkan printima musta ruutu, kuni saan täiesti valge lehe.
(—) Vasakult paremale „loetava“ rea näol on tegu formaalloogilise operatsiooniga, mis tuletab meelde zen-budismi allegooriat härja jälgi mööda käimisest: härjale järgnedes suubub meel tühjusesse, universaalsesse staadiumisse. Trükivärv lõppeb, maailm saab otsa. See „tühjus“, infoeelne ja -järgne seisund, on aga keele enda sisemisest võimalusest tuletatud empiiriline fakt, mitte metafüüsiline spekulatsioon.“
Kumu blogi 