Sellest maalist on saanud üks Eesti sotsrealismi näidisteoseid ja seda põhjusega, kuna teos kehastab ilmekalt stalinistlikku kunsti ühtaegu vormilt ja sisult. Nii maal ise kui ka sellel kujutatud rajatised on rõhutult hiiglaslike mõõtmetega, mis peab näitama sotsialistliku ühiskonnakorra ja industrialiseerimise paremust ning andma lubaduse helgemast tulevikust. Teise nurga alt vaadates kujutab teos aga maavarade kiiret ja massilist ekspluateerimist äsja vallutatud aladel. Idealiseeritud tööstuspildil võib ära tunda Kohtla-Järve põlevkivigaasi tehase, ehkki hooneid ja seadmeid on parema vaatenurga huvides ümber paigutatud. Suur punane toru paremal nurgas viitab 1948. aastal tööle pandud gaasitrassile, mis varustas põlevkivigaasiga Leningradi (Peterburi). Suurlinna energiavajadus oligi põlevkivitööstuse eelisarendamise põhjuseks. Maal sai tuntuks kohe pärast valmimist, esindades Eestit üleliidulisel kunstinäitusel Moskvas, ja pälvis tunnustust ka ENSV 10. aastapäevale pühendatud väljapanekul. Olles loodud Stalini valitsusaja lõpus, mil terror ja surve kultuurile olid Eestis kõige rängemad, ei pääsenud aga seegi teos kriitikast: ette heideti töösangarite tagaplaanile jätmist. Pildil töö siiski lausa lendab käes, mõjudes piduliku ja mehhaniseerituna. Tegelikult kasutati sõjajärgsetel aastatel põlevkivitööstuse ülesehitamisel sageli vange, kes pidid töötama märksa raskemates tingimustes.
Kumu blogi 