Naiste seksuaalsus ja selle üle kontrolli kaotamine on ühiskonnas alati hirmu külvanud ning seetõttu seostatakse seda sageli millegi deemonlikuga. Lood näkkidest, nõidadest ja vaimudest, kes vaeseid meesohvreid võrgutades neid hukutavad, on paljudes kultuurides vägagi levinud. Kuigi 1920. aastate moderniseeruvas ühiskonnas tõstis pead üksi väljas käiva, suitsetava ja lühikeste juustega nn uue naise tüüp ning kunagi varem ei olnud üldsus suhtunud naiste seksuaalsusesse nii vabameelselt, leidus endiselt ka neid, kes nägid naiste muutunud sotsiaalses positsioonis suurenenud ohtu traditsioonilistest soonormidest kinni pidavale ühiskonnakorraldusele. Sellised hirmud peegeldusid ka kunstnike loomingus. Kuna seksitöötajates nähti naise seksuaalsuse eriti radikaalset väljendust, kujutati neid sageli meestele ohtlike fuuriate ja koletistena. Aleksander Prometi teosel lebab põrandal elutu noormees, kelle rinnal lamab painajana sfinksi keha ja pika ussikeelega naine-vampiir. Auku vajunud silmadega heidab ta vaataja poole maanilise pilgu, tundes ilmset võidujoovastust äsja murtud ohvrist.
Kumu blogi 