Dublinis Iiri Moodsa Kunsti Muuseumis (IMMA) lõppes hiljuti suurejooneline Iiri iseseisvuse esimest sajandit tähistav näitus „Self Determination: A Global Perspective“ („Enesemääramine. Ülemaailmne vaade“), kus oli väljas ka hulk Eesti Kunstimuuseumi töid. Näitusest ja meie laenudest sinna kirjutasime Kumu blogis lähemalt eelmise aasta lõpus.
Kevadel, märtsi lõpus toimus Dublini Eesti suursaadiku Kairi Künka kaasabil ning saatkonna toel näituse publikuprogrammi raames Eesti perspektiivi fookusesse asetav vestlus skandinavisti, ajaloolase ja tõlkija Mart Kuldkepiga (UCL/TÜ). Sel puhul sättisime ka Eesti Kunstimuuseumi esinduse IMMA külaskäigu samasse ajahetke. Dublinit külastasid Kumu direktor Kadi Polli, näituste koordinaatorid Magdaleena Maasik ja Inga Jaagus ning Eesti Kunstimuuseumi arendusjuht Kersti Tiik koos muuseumi juures tegutseva Kunstisõprade Seltsi grupiga. Jagame pildis ja sõnas asjaosaliste näituse- ja reisimuljeid.
Kadi Polli:
IMMA muuseum Dublinis valmistas suurnäitust „Self Determination: A Global Perspective“ ette mitu aastat. Eesmärgiks on vaadata 20. sajandi algust – perioodi, mil lagunesid impeeriumid ja sündisid rahvusriigid. Mingis mõttes võib seda näituseideed võrrelda „Eesti Vabariik 100“ kultuuriprogrammiga, mida tähistasime koos Läti ja Leeduga aastal 2018, korraldades uhket näituseprogrammi nii omal maal kui ka rahvusvaheliselt, k.a suur 20. sajandi alguse kunsti väljapanek „Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“ Pariisis Orsay muuseumis ning Tallinnas, Riias ja Vilniuses.
Ent IMMA pilk oma riigi iseseisvuse 100. juubelisünnipäevale on märksa globaalsem, tuues iiri kunsti kõrvale töid Baltimaadest ja Skandinaaviast, aga ka Ukrainast, Poolast, Egiptusest, Türgist ja mujalt. Seejuures ei piirdu näitus ainult rahvusvaheliste klassikalaenudega, vaid kaasatud on kaasaegseid kunstnikkegi ning tellitud spetsiaalseid uusproduktsioone.
Eesti kunstnike Oskar Kallise, Konrad Mägi, Kristjan Raua, Karin Lutsu, Lydia Mei, Kuno Veeberi, Felix Randeli, Arnold Akbergi ja Henrik Olvi teosed on väljas näituse arvukate alateemadele all, sattudes haruldaselt huvitavatesse vormilistesse ja sisulistesse võrdlustesse.
IMMA muuseumiga seovad Eesti kunstivälja ja Kumu mitmed ühised ettevõtmised. Nii oli näiteks IMMA direktor Annie Fletcher osaline Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kokkupandud rahvusvahelises žüriis, kes valis Edith Karlsoni Eesti esindajaks äsja avatud 60. Veneetsia biennaalile. Kumu hea partneri, näituse „Self Determination: A Global Perspective“ kuraatori Seán Kissane’i järgmiseks projektiks IMMAs on melanie bonajo „When the Body says Yes“, mis võetakse üle Kumu kaasaegse kunsti galeriist. Ühtaegu on Kissane IMMAs varem tegelenud briti-mehhiko naissürrealisti Leonora Carringtoni (1917–2011) taasavastamisega. Tema looming jõuab 2024. aasta suvel ka Kumu projektiruumi.
Mart Kuldkepp:
2022. aastal täitus sada aastat Iirimaa iseseisvumisest ning mõistagi tähistati seda sündmust pikalt ja põhjalikult, just nagu mõni aasta varem oli tähistatud sajandi möödumist Balti riikide iseseisvuse saavutamisest. Nagu kõnealuse näituse kuraator Seán Kissane välja toob, oli talle seejuures silma jäänud, et Iirimaa iseseisvumisprotsessi käsitletakse jätkuvalt ainult võrdlemisi kitsas, eeskätt Briti-Iiri poliitilist dünaamikat arvesse võtvas raamistikus. Tegelikult oli Esimese maailmasõja järellainetuses iseseisvunud riike küllaltki palju ning mitmerahvuseliste impeeriumite lagunemisprotsess, mis hõlmas nii sõja kaotanud Venemaad, Austria-Ungarit, Saksamaad ja Osmanite impeeriumi, ning pikemas plaanis ka sõja võitjaid – sh Briti impeeriumi – oli protsess, mis puudutas sügavalt tervet Euroopat ja suurt osa ülejäänud maailmast.
Katsena Iirimaa iseseisvumist laiemasse konteksti asetada toob IMMA näitus enesemääramise kui vihmavarjumõiste all kokku kunstiteoseid paljudest Euroopa maadest, mille sajanditagust poliitilist ajalugu võiks Iiri iseseisvumiskogemusega võrrelda. Teiste seas kuuluvad sellesse valimisse Eesti, Läti ja Soome (aga mitte näiteks Leedu). Üldse on rõhuasetus mõistetavalt Kesk- ja Ida-Euroopal, kus uusi riike tekkis eriti arvukalt. Neist maadest pärinevaid kunstiteoseid on näitusel kõrvutatud ja vastandatud korraga nii Iiri kunsti kui ka üksteisega, kasutades ankrupunktidena mitmesuguseid motiive ja märksõnu, mis näituse autoritele koostamisprotsessi käigus pähe tulid või ilmnesid. Seega on valik küllaltki eklektiline, juhtides vähemalt sama palju tähelepanu Euroopa enesemääramis- või iseseisvumiskogemuse mitmekesisusele kui võimalikele ühisosadele.
Näituse koostamispõhimõtetest rääkides on tähelepanuväärne, et on jäetud selgelt välja joonistamata eraldusjoon kunagiste impeeriumite iseseisvunud vähemusrahvuste ja nendesamade impeeriumite „iseseisvunud“ titulaarrahvuste vahel. Kahtlemata oli impeeriumite lagunemise näol tegemist protsessiga, mis mõjutas mõlemaid, kuid siiski ei saa varasema iseseisvuskogemuseta Eestit ja Lätit selles mõttes päris võrdsele pulgale asetada näiteks Osmanite impeeriumite varemetele kiirelt kerkinud Türgiga. Kui omariikluseni jõudnud vähemusrahvusliikumisi iseloomustasid üldjuhul püüded minevikuga võimalikult kiire ja üheselt mõistetav lõpparve teha – isegi, kui muud asjaolud sellist lahtirakendamist alati ei toetanud –, siis titulaarrahvuste puhul kippusid ikka jääma hingitsema mingit laadi revanšistlikud meeleolud ja igatsus vanade heade aegade järele, mis nii mõnelgi juhul aitas kaasa poliitilisele radikaliseerumisele ja võis viia sõjalise agressioonini naabrite vastu.
Teine ebamugav ajalooline fakt, mis üleüldisele vabanemisnarratiivile vastu räägib, on see, et uute riikide territoriaalsed ja geopoliitilised huvid sattusid üksteisega tihti vastuollu. Varem allasurutud, kuid nüüd vabaks saanud vähemusrahvuse identiteedi ja varem vägeva, kuid nüüd köndistatud suurrahva identiteedi vahel eksisteerisid erinevad hübriidid, millele teatud tingimustel võisid olla omased mõlemad jooned. Ka rõhutu võis osutuda rõhujaks, kui kaalul olid tähtsaks peetud rahvuslikud aated, ning igasugune mitteproblemaatiline õiglus rahvusvahelises poliitikas on lõppkokkuvõttes ilmselt võimatu. Halvemal juhul võisid sellised vastuolud saada saatuslikuks mitte ainult asjassepuutuvate riikide, vaid terve regiooni majandus- või julgeolekuhuvidele. Eesti lähikonnast võib selle kohta näiteks tuua sõdade vahelise aja regionaalse julgeolekukoostöö halvanud Poola-Leedu konflikti.
Üldiselt on aga rõõm näha, et saja aasta taguse poliitilise ajaloo rahvusülene uurimine ei ole jäänud mitte ainult ajaloolaste pärusmaaks, vaid ka kunstiajaloolased ja muuseumid on valmis selles osas sõna kaasa rääkima. Oluliste ajalooliste protsesside mõistmine ja mõtestamine ei tohiks käia ainult teksti- või loenguvormis, vaid kindlasti vajavad tähelepanu ka visuaalsed ja esemelised uurimis- ja väljendusvõimalused. Eriti võrdlevate käsitluste puhul, nagu kõnealune, võib see olla küllaltki käepärane võimalus edasi anda ühe maailmakorda põhjalikult raputanud nähtuse ulatust, mitmekesisust ja keerulisust.
Kairi Künka:
Rõõm oli külastada IMMA rahvusvahelist näitust „Self-Determination: A Global Perspective“ ning 26. märtsil osa saada IMMA kuraatori Seán Kissane’i ja Eesti ajaloolase Mart Kuldkepi võrratust dialoogist, mille raames tutvustati maale, mis kirjeldasid kunstnike silmade kaudu Esimese maailmasõja järel tekkinud rahvusriike ja nende rahvuslikke identiteete. Saatkonnale tähendas näituse avamine pooleteiseaastase eduka koostöö kulminatsiooni. Me täname siiralt Kumu ja kultuuriministeeriumi esindajaid osalemise ning Eesti kunstnike võrratute tööde esitluse eest. Mulle isiklikult jäid tänu Mart Kuldkepi muhedale selgitusele eriti meelde maalid, millest üks väljendas tolleaegse Eesti kohvikukultuuri ja teine rõõmsate eestlaste kartulikorjamist vabas riigis ja oma põllul – need on teemad, mis kõnetavad meid ka pea sada aastat hiljem. Tore oli kohtuda Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsiga. Aitäh kõigile!
Inga Jaagus:
Väga meeldis Mart Kuldkepi vestluse dünaamiline formaat, mis oli jalutuskäik läbi näituse koos kuraator Seán Kissane’iga. Selline kuraatori dialoog mõne eksperdiga on ju üsna levinud formaat ning oleme ka Kumu kunstimuusemi programmis neid teinud, aga millegipärast kipume ikkagi rohkem vestlusteks maha istuma. See oli heaks meeldetuletuseks endale, et mõelda julgemalt kulgevas formaadis vestlustele näituseruumides.
Teine põhjus Dublini külastamiseks oli minul melanie bonajo näitus, mida Kumus koordineerisin. Näituse peateos, „Kui keha ütleb jah“ liigub meilt edasi IMMAsse, kus seda eksponeeritakse muuseumikompleksis asuvas kabelis. See on vägagi sümboolne, sest nii saab esmakordselt Veneetsia biennaalil vanas kirikus eksponeeritud teos taas välja pandud keskkonnas, mille sarnasesse see algselt loodud oli. Kabelis käivad veel ehitustööd, aga meil oli võimalus sinna sisse piiluda. See on tõesti uhke, aga samas kuidagi sooja tundega ruum, kus melanie teos võiks väga orgaaniliselt oma elu elama hakata. Tekkis suur kiusatus suvel uuesti Dublinit külastada, kui melanie bonajo näitus kabelis avatakse.
Kumu blogi 