Teos dokumenteerib 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil (2008) Eestit esindanud projekti „Gaasitoru“. Kohaspetsiifilise installatsiooni esimene näituseruumi jaoks kohandatud variant loodi 2009. aastal. Arhitektide Maarja Kase ja Ralf Lõokese, kunstnik Neeme Külma ning kuraator Ingrid Ruudi koostöös sündinud „Gaasitoru“ projektist on saanud Eesti kaasaegse kunsti ja keskkonna suhetes oluline maamärk. See juhtis jõuliselt tähelepanu kaasaegse kunsti potentsiaalile käsitleda teravaid keskkonna-, poliitika- ja tehnoloogiaküsimusi ning teha seda ühtaegu nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil. Installatsiooni tõukeks oli Gazpromi kava rajada Läänemere põhja torujuhe Nord Stream 1, et transportida Vene gaasi otse Saksamaale. Biennaalil ühendas 63-meetrine toru Vene paviljoni Saksa omaga, möödudes veel paljude riikide paviljonidest. End ruumis kehtestava installatiivse lahendusena kutsus „Gaasitoru“ mõtlema kaasaegse globaalpoliitika ja neoliberaalse vabaturukapitalismi ohtudele. Arvestades hilisemaid arenguid – Euroopa üha kasvanud energiasõltuvust Venemaast, 2022. aastal alanud täiemahulist sõda Ukrainas ning sellega kaasnenud energiajulgeoleku ja keskkonnaprobleeme – on teosele lisandud terve rida tähendusi. Pöördelised arengud on toimunud ka torujuhtme endaga: 2012. aastal avati Nord Stream 1 ja 2011. aastal hakati ehitama Nord Stream 2, mis jäi käiku laskmata Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse. 2022. aasta septembris toimunud plahvatused kahjustasid torusid nii tõsiselt, et praegu on need kasutuskõlbmatud. Euroopa lahtirakendamine mittedemokraatlikes riikides toodetud fossiilkütustest ja nendega seotud taristust aga alles kestab.
Kumu blogi 