2023. aasta detsembri keskpaigas avanes Kumu 4. korruse projektiruumis näitus „Sina, jõgi“, mis toob kokku kaks nõukogudeaegset fotograafi ja ühe nüüdisaegse fotokunstniku. Peeter Toominga, Endel Veliste ja Hedi Jaansoo fotoseeriad pärinevad erinevatest perioodidest, kuid neid ühendab tundlik fotograafi pilk, mis mõtestab ümbritsevat keskkonda läbi kaamerasilma. Näitus „Sina, jõgi“, mille pealkiri on laenatud Peeter Toominga seerialt, toob esile eri viisid, kuidas fotograafia nii looduslikku kui inimtekkelist keskkonda vahendab ning sageli märkamatuks jäävat nähtavaks teeb. Näituse kuraatoriks on Annika Toots, kes tutvustab täna Kumu blogis näitust lähemalt.
Peeter Toominga ja Endel Veliste seeriad on loodud 1970. aastatel, mil Eesti fotomaastikul domineeris veel modernistlik foto. Kui läänemaailmas eksponeeriti sel ajal näitusesaalides juba näiteks ühiskonnakriitilist värvifilmile pildistatud fotot1, siis Eestis viljeldi suuremalt jaolt mustvalget, vormiotsinguid ja tehnilisi katsetusi eelistavat fotograafiat, ehkki üha enam hakati rääkima ka „kunstilisest fotost“ ning omanäolise eesti fotokunsti koolkonna kujunemisest. Kuigi fotograafia oli nõukogude suletud ühiskonnas tugevalt režiimi repressiivsete mehhanismide kontrolli all, võis siit 1970. aastatel leida juba mõningaid märke läänest sisse imbunud postmodernistlikest ideedest ja kontseptuaalsematest katsetustest, mille näideteks on ka Peeter Toominga „Sina, jõgi“ (1970) ja Endel Veliste „Vaade läbi autoakna“ (1978).
Hilisnõukogude fotokunstis, kus huvi hakkas nihkuma vormi asemel üha enam sisu poole, jäi siiski püsima üks peamistest teemadest, millele fotograafias pühenduti: maastik. Kui varasemalt püsis fookus peamiselt maastiku esteetilisel ja maalikunsti traditsioonidest lähtuval representatsioonil, siis 1970. aastatel andis ühiskonnas pead tõstnud teadlikkus keskkonnaga seotud probleemidest ümbritsevale loodus- ja tehiskeskkonnale uue perspektiivi. Leo Gens on sel perioodil tekkinud „omanäolise eesti fotokunsti koolkonna“ loomingut kirjeldanud järgnevalt: „Need fotod mõjuvad humaanselt, rõhutavad inimese ja looduse ühtsust“, ning iseloomustanud 1970. aastate fotograafide eripära kui „oskust näha igapäevase, tavalise ja sageli märkamatu esteetilist väärtust“.2
Peeter Tooming (1939–1997) oli fotograafia suur populariseerija, olles ise nii fotograaf, fotoajakirjanik kui ka filmirežissöör, kes tegi juba 1970. aastatest alates erinevaid fotosaateid. Samuti oli ta 1964. aastal loodud fotorühmituse STODOM üks asutajaliikmeid. Valdav osa tema loomingust on modernistlik, tehnitsistlik ja brutaalne, kuid leidub ka töid, mille puhul vormist olulisemaks tõuseb sisu ning mis on sageli esitatud tekstiga põimitud seeriates. Oma elu jooksul kirjutas Tooming lugematul hulgal fotograafiateemalisi artikleid, andis välja 15 publikatsiooni ning osales sadadel näitustel. „Sina, jõgi“, mille tekstid on kirjutanud Viiu Härm, on erakordne ja habras seeria, mis nimetamise kaudu annab hääle kividele, taimedele ja veele – ümbritsevale elukeskkonnale. Läbi fotograafia meediumi pühendab Tooming oma jäägitu tähelepanu jõetaimestikule ja valguse sillerdavale mänglemisele veepinnal, luues intiimse, poeetilise ja usaldava suhte kujutatava ja vaataja vahel.
Samast kümnendist pärineb Endel Veliste (1930–2001) seeria „Vaade läbi autoakna“, milles tõuseb esile kaamera teistlaadi elukeskkonda vahendav roll: Veliste seerias toimivad nii kaamera kui autoaken barjäärina, mis eraldavad fotograafi ja vaatajat ümbritsevast, asetades nad vuajeristlikule ja distantseeritud positsioonile. Seeria toob välja ka selle, kuidas me harilikult näeme neid barjääre – pildipinda, akent, ekraani – alles siis, kui need on mingil moel kahjustatud või purunenud. Sarnaselt Toomingale oli Veliste äärmiselt produktiivne fotograaf, kes aastatel 1962–2000 töötas Viljandi ajalehes. Ta oli ka 20 aastat Viljandi Fotoklubi eestvedaja ning pildistas Ugala teatris näitlejaid ja etendusi. Kui 20. sajandi esimesel poolel pildistas kõik Viljandi olulisemad sündmused ja inimesed üles seal tegutsenud fotograaf Jaan Riet, siis sajandi teise poole Viljandi igapäevaelu kroonikuks oli Endel Veliste.
Argiste hetkede haprust ning igapäevase ja sageli märkamatu esteetilist väärtust jäädvustab oma loomingus Hedi Jaansoo (s 1989) – samuti Viljandist pärit visuaalkunstnik –, kes näitusel „Sina, jõgi“ astub Veliste ja Toominga seeriatega dialoogi. Kui Toominga seeria keskendub looduslikule keskkonnale, selle agentsusele, ning Veliste toob välja meie pilgu vahendatuse ja ümbritseva keskkonna pigem tehnitsistliku poole, siis Jaansoo jäädvustab vahealasid, kus inimtekkeline ja looduslik keskkond sulanduvad üheks, tuues välja nende olemusliku läbipõimituse. Jaansoo on huvitatud sellest, milline on nende erinevate sfääride omavaheline dünaamika igapäevases elukeskkonnas.
Näituse „Sina, jõgi“ jaoks loodud seeria „Servad, ääred, juured ja nurgad“ (2023) loomisprotsessi kirjeldab Jaansoo järgnevalt:
„Seeria sai alguse igapäevasest n-ö käigupealt pildistamisest. Olen viimastel aastatel telefoniga jäädvustanud momente ja kompositsioone, mis mulle inimpuudutuse tõttu erilised tunduvad. Nad on sageli loodud pigem väikeste vahenditega parendamaks, kaunistamaks, elustamaks või ka laiendamaks isiklikku ruumi. Tihti asuvad nad kuskil isikliku ja avaliku ruumi piiril või vahealal, aga mitte tingimata. Nad võtavad endale ruumi, aga mitte teiste arvelt. Neis on mingit sorti haprus, mittepüsivus, ent nad kannavad endas eluspüsimist, säilenõtkust. Isegi kui osa neist juba hävinud on. Kumu seinale jõudnud fotod on tehtud Tallinnas, Viljandis, Espoos ja Brüsselis. Paralleelselt inimeste loodud kompositsioonidega olen pildistanud linnaloodust, mis inimtegevuse kõrval, või sellest hoolimata, ellu jäänud on.“
„Sina, jõgi“ kutsub seega mõtisklema looduse ja inimese vaheliste suhete ning tehnoloogia rolli üle nende vahendamisel. Näituse keskmes on fotograafi pilk, mis otsib igapäevaste hetkede erinevaid esteetilisi nüansse ja žeste – sageli muutuvad need vaid kaamera vahendusel märgatavaks ja nähtavaks, vahel aga hoopis kaugemaks.
- Ameerikas muutus värvifilmile pildistamine populaarseks juba 1960. aastatel, 1976. aastal oli MoMA-s Ameerika fotograafi Steven Shore’i värvifotode näitus ning kümnendi lõpul pildistas Nan Goldin juba portreesid oma märgilise ja mahuka teose „Seksuaalse sõltuvuse ballaad“ (1979–1985) jaoks, mis tegeles LGBT subkultuuride, HIV-i ja narkosõltuvusega. ↩︎
- L. Gens. Sissejuhatus raamatus „Eesti foto 1970“. Tallinn: Kunst, 1974 ↩︎
Kumu blogi 