Karin Luts on Eesti 20. sajandi kunstiajaloos tuntud oma eripärase ja tundliku käekirja poolest. 1922. aastal astus ta õppima Tartu kunstikooli Pallas, mille lõpetas praktilise maalikunsti erialal 1928. aastal hindega „hea“. Lutsu käitumist Pallases iseloomustas isepäine hoiak, millega kaasnes kriitika kõige suhtes, mis parajasti tema idealistlike vaadetega ei sobinud. Lutsu elu ja loometegevus jaotub nii nagu paljudel sama põlvkonna Eesti loovisikutel kahe erineva geograafilis-kultuurilise asukoha ning olemisviisi – kodumaal elamise ja eksiili – vahel.
Luts maalis palju iseennast. Kui üldjuhul kohtame tema teostes androgüünse välimusega kunstnikku, kel on poisipea ning maskuliinne riietus, siis „Portree hallis“ (1940) on pigem erandlik: kunstnik on kujutanud end hallikas-lillas kleidis ja punases kübaras istuva n-ö naiseliku naise rollis. Lutsu muidu (maskuliinsetele) riietumistavadele ja käitumisviisile olla osaks saanud sealhulgas mitmed tema õpetajate narritavad märkused, nagu „geniaalne eit“ või „carson“. „Garsson“ („carson“) ehk poisitar, prantsuse keeles la garçonne oli laenatud prantsuse kirjaniku Victor Margueritte’i populaarsest samanimelisest romaanist ja seda sõna hakati 1920. aastate ajakirjanduses kasutama moodsa ajastu naise sünonüümina.
Kumu blogi 