Aiaga seostuvad müütilised paigad – Eedeni aed, Arkaadia ja Elüüsiumi väljad. Ent aiad ja pargid on ka inimlikustatud looduse märgid, mille loomist kannustab soov pakkuda ruumikogemuse kaudu vaimset naudingut. Arhitektide Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri „August Lasnamäel“ ja „Talipüük Lasnamäel“ tõid Eesti kaasaegsesse kunsti uudse visiooni kogukonnaaiast. Suurlinnades 20. sajandi lõpus uuesti levima hakanud kogukonnaaianduse idee maandus nende fotolavastustes Lasnamäe linnaosa tühermaal. Fotod on osa 13. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni võistlusprojektist „Makrorajoon“, millega Kadarik ja Tüür suunasid keskustelu ühiskondlikest probleemidest vaevatud Lasnamäe üle uutele radadele. Esitledes kujuteldavat Lasnamäe kvartalit, mille maastik on muudetud tootvaks ja lokaalselt toimivaks makroasumiks, tõstatasid fotod ühtlasi küsimusi Eesti ja teiste Ida-Euroopa linnade tuleviku ning olemasoleva linnakeskkonna kasutusviiside avardamise kohta.
Fotod tasakaalustavad kahte vastandlikku seisukohta – kliimapaanikale omast maailmalõpu kaemust ning nõukogude ajast tuttavat „Jutustus õnnest“ stiilis totalitaarset utoopiat, mida Lasnamäe ja sarnaste linnaosade rajamine omal ajal kultiveeris. Teose „Talipüük Lasnamäel“ apokalüptiline plaan viitab veeuputuse loole. Pilt kalapüügist Lasnamäe kõrgel paeklindil asuvate kõrghoonete vahel mõjub ulmeliselt, aga võibki ühel päeval teoks saada, kui mõelda polaaralade jääkatte sulamisele ja globaalsele veetaseme tõusule. Kliimakatastroofile pakub kontrasti äärmuseni arendatud visioon kogukonnaaiandusest, mis hõivab kõik hoonete vahel kasutult seisvad alad põllumaadega, parodeerides ühtlasi kaasaegse urbanistika lubadusi tulevikulinnade ökonoomsusest.
Kumu blogi 