Malle Leisi teoseid läbivad mitmesugused kinniskujundid ja korduvad motiivid: taimed ja lilled, käed ja kellad, vikerkaared ja hobused. Sageli tekib kiusatus näha neis kümneid sümboolseid tähendusi, kuid Leis rõhutas alati, et teda huvitab pilt kui visuaalne tervik: ükski kujutamisobjekt ei ole tähtsam või parem kui teine, kunstis on need kõik võrdsed.
Leisi loomingus korduvatel motiividel on sageli argised ja isiklikud taustad. Ta oli lapsest peale võlutud taimede maailmast ning nende perel oli alati oma peenramaa, nii jõudsid taimed ja lilled ka tema teostesse. Meenutades 1960. aastatel Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppimise ajal tehtud reise Leningradi (praegu Peterburi) ja sealse Ermitaaži külastusi, on Leis öelnud, et üks tema lemmikuid oli vene kunstnik Kuzma Petrov-Vodkin – eriti tema punased hobused, sest hobuseid oli ka Leis ise joonistanud nii kaua, kui ennast mäletas.
Paljudes oma maalides kasutab Malle Leis nn pilt pildis tehnikat ja peidab suurema kompositsiooni sisse väiksemaid lugusid, esmapilgul märkamatuks jäävaid figuure, mis nihestavad pildi perspektiivi ja ruumitunnetust. Tibatilluke ratsanik koos koeraga teosel „Talv“ sarnaneb sellistele peidetud kujutistele, kuid on siin saanud oma käsutusse terve pildipinna. See töö on osa seeriast, mis kordab sama motiivi erinevates värvikooslustes ning sellest tulenevalt muutub ka kujutatud aastaaeg, ehkki stseen jääb samaks. Värvid ei järgi Leisile omaselt mitte looduslikku gammat, vaid on n-ö väljamõeldud, kunstniku enda poolt vabalt valitud ning loovad omaenese meeleolu ja reaalsuse.
Kumu blogi 