Nicola De Maria sündis 1954. aastal Benevento lähedal Foglianises. Ta kolis noore mehena Torinosse, kus elab siiani. Esialgu õppis ta arstiteaduskonnas neuroloogia erialal, kuid ei ole seda ametit kunagi praktiseerinud, sest tema tõeline kirg oli kunst. Pärast lühiajalist tegutsemist fotograafina alustas ta 1975. aastal viljakat teekonda märkmikujoonistustega, kasutades esmalt pliiatsit ning seejärel pastelle, õlivärve ja akvarelle. Esimestest edusammudest innustatuna asus ta otse seinale maalima ja lõi oma esimesed väikesed õlimaalid.
Tema loomismeetod sarnaneb luulele. Ta on ennast kirjeldanud kui meest, „kes loob luuletusi värvist määrdunud kätega“. Tema taiesed on alati lüürilisemad, õhulisemad ja kontseptuaalsemad kui teistel ning ta kasutab vormi ja värve, justkui oleks tegu sõnadega värsiridades.
Vormid on kaudselt inspireeritud kunstiajaloost (võib-olla Licini, Kandinsky, Miró ja eelkõige Klee lüürilistest abstraktsioonidest). Ent mõned viited sarnanevad pigem hiljutise kunstivoolu arte povera’ga, mis sai talle südamelähedaseks või vähemalt äärmiselt omaseks pärast seda, kui ta noores eas Torinosse kolis. Ringid ja tähed olid minimalismi ja arte povera tavapärased põhielemendid, kuigi tema kasutas eredaid värve, mitte varasema perioodi puritaanlikku halli. Samuti on teda mõjutanud art brut’i infantilism, millega ta pidi tuttav olema tänu psühhiaatriaõpingutele.
Nicola De Maria on vast kõige fideistlikum transavangardi kunstnikest – tema loomingu peamised ajendid on rahvus, jumal ja eetika. Olles teadlik sellest, et ainult poeetilises mõõtmes tegutsemine pole suurt midagi väärt, on kunst tema jaoks kadunud väärtuste tagasi toomise vahend, mille taastamine on kunstniku kohustus kogu ühiskonna ees.
Kumu blogi 