Eduard Wiiralt sündis 1898. aastal Peterburi kubermangus Robidetsi mõisa toatüdruku Sophie-Elisabeth Asuri ja mõisateenistuja Anton Wiralti pojana. 1919. aasta sügisel astus Wiiralt äsja avatud Pallase kunstikooli Tartus, kust suundus 1922. aasta kevadel Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemiasse stažeerima. 1923. aasta sügisel naasis kunstnik kodumaale ning lõpetas järgneva aasta kevadel Pallase. Sügisel asus Wiiralt tööle Pallase graafikaateljee juhatajana, töötades samal ajal aktiivselt raamatugraafikuna. 1925. aasta kevadel sai ta Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuselt stipendiumi Pariisi sõiduks, kuhu jõudis sama aasta sügisel ning jäi sinna elama. 1936. aastal, kunstniku võõrsil olles, toimus Tallinna Kunstihoones Alfred Rõude eestvedamisel tema esimene isikunäitus Eestis, eksponeeritud oli üle 300 teose. 1939. aasta sügisel, Teise maailmasõja eel naasis kunstnik Pariisi kaudu Eestisse, kuhu jäi 1944. aastani. Viibinud põgusalt Viinis, Stockholmis ja rännanud Lapimaal, töötas Wiiralt oma elu viimasel kümnendil taas Pariisis, kus ta 1954. aastal suri ning maeti Père-Lachaise’i kalmistule.
Teos „Kabaree“ kandis esialgu pealkirja „Elu tants”. See on täis pillavat ja küllastavat maailmalõpueelset nautlemist, mille keskmes on meelad tantsud. Teos kuulub „Põrgu“ ja „Jutlustaja“ kõrval Wiiralti esimese Prantsusmaa-perioodi tippteoste hulka. Kõiki neid iseloomustab kogu teose pinna tihe läbitöötatus ja inimhulkade kujutamine hüpnotiseerivalt ja detailselt. Salongikultuuri ja suurlinnaelu satiiris „Kabaree“ põimuvad metafüüsiline ja realistlik hoogsaks figuuride mereks. Wiiraltit paeluvad siin pahelisuse ja maiste ihade teemad, mida kohtame groteskses võtmes tema teisteski teostes. Mai Levin on kirjutanud: „„Kabaree“ viinast ja kirgedest joobunud seltskonnas pole kohta millelgi puhtal, hardal, vaimsel, söömalaua ääres istub küll Kristuse-näoline mees, nimbus pea kohal, ent see magab. Ühe joomari seljal on küll palvetava naise siluett, ent see on vaid vari.“ („Eduard Wiiralt“ 1998, lk 58) Ometi kõneleb nii „Kabaree“ kui ka „Põrgu“ Levini ja teiste hinnangul seeläbi just „kõlbluse peeglist“ ja „moraalsest protestist“.
Kumu blogi 