Pühitsedes keha. Intervjuu melanie bonajoga 

Novembris avati Kumu viiendal korrusel näitus „Kui keha ütleb Jah+“. Tegemist on Hollandi kunstniku melanie bonajo isikunäitusega. Kunstnik otsib vastust küsimusele, kas meie aina kommertsialiseeruvas ja tehnoloogilisemaks muutuvas maailmas on veel kohta intiimsusele. Näituse keskne teema on puudutus, seda nii otseses kui ka metafoorses mõttes – puudutus kui meie suhe üksteisesse ja meid ümbritsevasse maailma. bonajo meelest omab puudutus võimet ravida tänapäevast üksinduse epideemiat. Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu juhataja Brigita Reinert vestles kunstnikuga näitusest, tema loometööst ja asjade seisust tänapäeva ühiskonnas.

BR: Ma saan aru, et üks sinu loomingu suundi on uurida, kuidas meie ühiskonna tehnoloogiline progress on meid inimestena mõjutanud. Näiteks kuidas see on süvendanud võõrandumise tunnet ja kuidas oleme indiviididena kaotanud ühtekuuluvustunde. Mida sina sellest arvad – kuidas on tehnoloogia meid mõjutanud ja mil moel sa oma töös sellele teemale lähened?

mb: Meil on teatud arusaam ühendusest, mille kaudu oleme pidevalt kättesaadavad: telefon on muutunud praktiliselt meie lisajäsemeks ning selle abil oleme alati teiste inimestega ühendatud. Sellest on aga puudu füüsilise ühenduse tunne. Meie närvisüsteem on loodud olema koos, olema osa kogukonnast. Me õpime just teiste inimestega koos olles.

Digitaalne ruum on ühendatud, aga sellel ei ole keha, see ei ole füüsiline. Meil on aina vähem võimalusi õppida, kuidas end turvaliselt ja ühendatuna tunda ning kuidas mõista ja tunda kuuluvust füüsilises ruumis koos teiste inimestega. Ruumidest, kus tunda lähedust ja hoitust, on näiteks minu elus olnud tükk aega suur puudus. Niisiis asusin teekonnale leidmaks ruume, kus saaksin teiste inimestega ühendatud olla – ühenduse all ei pidanud ma silmas pelgalt seksuaalset või romantilist suhet, aga ka hetki, kus kogesin lähedust, mis sarnanes rohkem lapsepõlvekogemustele sõpradega. Lapsepõlves ei olnud meil selliseid piire, puudutusel ei olnud (veel) seksuaalset alatooni. Janunesin taolise süütuse järele ja mõistsin, et seda ei olnud. Olen sensoorne inimene – mulle meeldib inimesi puudutada ning mulle meeldib, kui mind puudutatakse ja hoitakse. Niisiis tahtsin eemaldada puudutuse seksuaalsest kontekstist ja luua sellest justkui uue keele, mida saab õppida. Puudutuse nautimiseks on ka palju muid viise: näiteks massaaž või üksteise hoidmine. Asusin teekonnale, et luua ruume, kus saaksin seda kõike kogeda. Mõistsin siis, et paljudel inimestel on sellised soovid.

Vaadelgem seda küsimust hormoonide vaatevinklist – see telefonide tekitatud (digitaalne) ühendusruum ja kogu digiruum üldiselt tugineb dopamiini nimelisele hormoonile. See on teatud määral joovastav. Hormoon, mis on seotud sidemete, usalduse ja turvatundega füüsilises ruumis, on oksütotsiin. See on olemuselt teistsugune. Hetkest, mil suhtesse lisandub füüsiline mõõde (puudutus), suurenevad minu arvates turvatunne, kuuluvus, austus, lõõgastus ja teineteise mõistmine. Ebamugavust väljendada on mugavam ning igasuguseks taastumiseks on rohkem ruumi. Mulle tundub, et digitaalne ruum on palju ebaturvalisem ning tihti on siin paika pandud võimudünaamika – kedagi hoitakse väiksena ja teist n-ö suurena, tihti seoses soo ja seksuaalse orientatsiooni küsimustega. Kui luua turvaline ruum, hakkab see dünaamika muutuma.

Kõik need mõtted on näituse põhitöö „Kui keha ütleb Jah“ aluseks. See teos jäädvustab hetke, mil inimesed tunnevad end pärast teraapiatöötuba turvaliselt ja oma kehas hästi. See oli sotsiaalne eksperiment, kus kinniseotud silmadega õliga kaetud inimesed avasid end võhivõõrastele ja lubasid end samal ajal filmida.

BR: Oled öelnud, et tänapäeva epideemia on üksildus. Miks me sinu arvates lisaks liialt digitaliseerunud maailmale niivõrd üksildased oleme? Miks on üksildus meie ühiskonnas nii suur probleem?

mb: Arvan, et mina isiklikult tundsin üksildust, sest tundsin, et minu elust on puudu lähedus ja suhted, mida iseloomustaksid alistumine ja usaldus. Kogesin seda juba lapsepõlves, seejärel ka täiskasvanuna muutuvas ühiskonnas. Meie ühiskonnas hinnatakse ja rõhutatakse individuaalsust ja pealiskaudset tunnustust. Oluliseks peetakse staatust ja teiste üle võimu saavutamist.

Oma vajaduste väljapoole suunamise eest maksame kõrget hinda. Selle hind on eraldatus, ressurssidest ja planeedist äralõigatuse tunne – ja seda kõike selleks, et planeeti, teisi inimesi ja kõike muud ekspluateerida. Küsimus on prioriseerimises. Kuigi ma ei pruugi seda tahta, sunnitakse mind süsteemi, mis selliseid omadusi rõhutab – et kõik sinu ümber on kasulik ja kõike võib tööriistana kasutada. Sellest süsteemist välja murda on äärmiselt keeruline, kuna tunnen, et mind ümbritsevad inimesed, kes selle jätkuvale toimimisele kaasa aitavad. Kui sinu loomuses ei ole luua traditsioonilist perekonda: näiteks seetõttu, et kuulud mõnesse seksuaalvähemusse – siis on vaja teistsuguseid meetodeid ka läheduse ümbertõlgendamiseks. See muudab selle teema veel keerulisemaks.

Omaenese vajadustest lähtuvalt hakkasin korraldama ka kallistamispidusid. Tundsin vajadust intiimsuse ja puudutuse järele ning minu jaoks ei tähendanud see tingimata seksuaalset või romantilist iha. Tahtsin teistega jagatud ruumis lõõgastuda.

BR: Lisaks teosele „Kui keha ütleb Jah“ (2022) eksponeeritakse Kumus veel kolme projekti. Tahaksin küsida teose „Progress vs. regress“ (2016) kohta, kus uurid tehnoloogilise innovatsiooni mõju sotsiaalsetele suhetele eakate vaatepunktist, sest just nemad on kogenud kõige äärmuslikumaid tööstuslikke, tehnoloogilisi ja digitaalseid muutusi inimkonna ajaloos. Minu silmis kerkib siin esile sotsiaalse kaasatuse aspekt – ehk kuidas saaks vanem põlvkond tunda, et nad on sotsiaalselt kaasatud ja osa millestki suuremast, ning et on keegi, kes nendega samastub? Mida sa sellest projektist õppisid ja mis sa arvad, kas kunstnikud tegelevad selliste teemadega piisavalt?

mb: Minu jaoks oli väga huvitav küsimus, kas meie arusaam progressist ka tegelikult tõele vastab – kas me tõepoolest areneme, kas me teeme ja saame ikka rohkem ja rohkem jne. Kas vastab tõele, et meie elukvaliteet on paranenud, või kas on sellel kõigel hind, näiteks kas peame selle eest maksma oma sotsiaalsete suhete arvelt? Kas see mõjutab seda, kuidas me iseenda, üksteise ja meid ümbritseva maailmaga suhestume? Tegin mitmeid intervjuusid umbes saja-aastaste inimestega. Nad on oma elus kogenud tohutut tehnoloogilist arengut. Sellal, kui nad koolis käisid, toimus ühiskonnas suur sotsiaalne debatt telefonide kasutuselevõtu üle. Oli nii neid, kes telefone pooldasid, kui ka neid, kes sellele vastu seisid, sest uskusid, et inimesed ei suhtle enam üksteisega ning telefonid rikuks sotsiaalseid suhteid veelgi enam. Mõelge, kuhu me nüüd jõudnud oleme …

Tehnoloogia arengust kõrvale jäänud eakad ei oska sageli telefone ega muid seadmeid kasutada. Nad ei osale ei tarbija- ega tööjõuturul. Kapitalismi seisukohalt ei saa neid kapitaliseerida, nad ei „panusta“, vaid nad on „kuluartikkel“. Niisiis on ainus viis vanema põlvkonna pealt raha teenida neile ravimeid manustada. Ning see on südantlõhestav.

Vähemalt Hollandis on nii, et paljud eakad saavad ühiskorterid ning sinna ühisesse ruumi surutakse kokku palju erineva sotsiaalse taustaga inimesi. Paljud neist on depressioonis, nad võtavad antidepressante, unerohtu jne. Neil ei käida ka külas, sest oleme kõik omaenese eluga nii hõivatud.

Nad rääkisid ka muutustest, millega nad vananedes toime pidid tulema – nad tunnevad, et tänapäeva ühiskonnas on vägivalla määr hüppeliselt kasvanud. Nad mäletavad lapsepõlvest, et kuulsid oma naabruskonnas võib-olla ühest mõrvast, nüüd on aga vägivald ületanud igasuguse piiri. Mind huvitab ka, kuidas sellised sotsiaalsed tegurid mõjutavad meie usaldust üksteise vastu.

BR: Teoses „TouchMETell“ (2019) töötasid sa hoopis lastega. Milliseid kogemusi see kunstiprojekt sulle andis?

mb: Mulle meeldib töötada erinevate sotsiaalsete gruppide esindajatega ja veenduda, et kõik grupid on esindatud. Armastan lastega töötada, see on suurepärane. Minu jaoks on oluline nende arvamustele ja häälele kõlapinda anda – meie läänelikus maailmas ei väärtustata piisavalt laste arvamust, sest nad on lapsed ja võib-olla naiivsed või liiga tundepõhised. Sageli väljendavad lapsed aga ülimat empaatiat ja seotuse tunnet meid ümbritseva maailmaga. Neil on kindel visioon ja tõetunnetus, mis õpetab meile palju väärtuslikku. Kui lapsed vanemaks saavad, mõjutavad kultuur ja ühiskonnas tehtud kokkulepped neid palju enam. Meie prioriseerime kontrollitunnet rohkem kui emotsioone – liigne emotsionaalsus tähendab, et oled lapsemeelne. Seega on laste vaatevinkel minu jaoks väärtuslik teabe- ja elutarkuse allikas.

Projekti käigus küsisin lastelt, kuidas nad end oma kehas tunnevad ning mis tekitab neis mugavus- või ebamugavustunnet. Lapsed oskavad sellistele küsimustele väga hästi vastata. Püüdsin neile keha kohta lihtsaid reegleid õpetada – näiteks, et kui nad vajavad lohutust, on igati normaalne kallistust paluda jne. Lastel on väga kerge õppida ja teadvustada, millist ruumi nad vajavad ning mis on normaalne. Samuti teavad nad, kuidas endale pausi või personaalset ruumi luua. Selle teosega püüdsin vaatajale pakkuda alternatiivset võimalust sotsiaalseks lävimiseks. Kui olete sellistest teistmoodi sotsiaalsete kokkulepete vormidest huvitatud, saate nende kohta õppida.

BR: Minu meelest on üks viisidest, millega sa nüüdiskunsti väljal eristud, see, et viid läbi publikut kaasavaid kehatöösessioone ning erinevaid (kaisutamise ja puudutuse) töötubasid. Tahaksin küsida, millist rolli mängib see praktika sinu loometöös?

mb: Üles kasvades tundsin, et ma ei oska inimesi puudutada. Tundsin selle vastu huvi, aga olin segaduses. Keegi ei õpetanud mulle, mida tähendab lähedus. Ma ei teadnud, mis mulle minu keha juures meeldib ning kes ja mil moel tohib mind puudutada jne. Sind heidetakse pea ees ellu ning sinu ülesanne on see kõik ise välja nuputada. Minu teekond algas hetkest, mil mõistsin, et tahan teiste kehade puudutamisest rohkem teada saada. Tahan tunnetada teisi kehasid – lihtsalt puhtast huvist. Alguses käisin massaažikoolitusel ja avastasin seda valdkonda. Tundsin selle sõnatu ruumi, lihtsalt tunnetamise ja kehade vastu huvi. See on niivõrd väärtuslik infoallikas ning see, kuidas sa teist inimest tunnetad, on nii erinev kogemus sellest, kuidas sa teda oma peas kirjeldad. Seepärast pooldan ka asjade tegemist kinniseotud silmadega. Nii saad hoopis teistmoodi aimu sellest, milline inimene keegi on, mis on nii huvitav. See on tõeline rännak.

Tänu sellele praktikale olen ka aru saanud, milliseid lahendamata traumasid ma enda sees hoian ning kuivõrd suurel määral on see minu elu mõjutanud. Tahtsin võimu ja valikuvabaduse tagasi võtta, tahtsin end neis olukordades võimekana tunda. Tahtsin tagasi võtta õiguse öelda „Ei“, samuti õiguse öelda „Jah, see meeldib mulle, ma tahan seda“, ning kutsuda inimesi üles sama tegema. Neid töötube läbi viies mõistsin, kuivõrd võimas on selline praktika, eriti naiste jaoks. Sel teekonnal sain ka teada, kui palju on kõikide sugude esindajatel oma keha, nõusoleku ja ihade ning nende väljendamise kohta õppida.

BR: Sinu töödes on märgata ka täheldusi sellest, kuidas inimkeha tajume ja käsitleme, ning sellest, mida ühiskonnas peetakse keha puhul normaalseks ja mida mitte. Kas võiks öelda, et sinu eesmärk on tabud, mida inimkehaga sageli seostatakse, ümber mõtestada – või need täielikult kaotada?

mb: Tõepoolest, see on meie ühiskonnas suur teema. Kõik pöörleb välise mulje ümber – milline sa teiste silmis välja näed, kas sul on teatud kehatüüp (eriti naistest rääkides). See on veel eraldi teema, kui juhtud kuuluma soospektrumi mittebinaarsesse osasse…

Usun tõsimeeli, et inimkeha on ime. See on kingitus – keha omada on fantastiline kogemus. Keha olemasolu on imeline nii liikumise kui ka üksteisega sidemete loomise aspektist. Selle arusaama hävitamine, selle pinnapealistamine ning kogu kogetava rõõmu ja ilu äravõtmine on kuritegu. Soovin, et eriti naised tunneksid end oma kehas mugavalt, naudiksid ja pühitseksid seda – kõik ei sõltu sellest, millise mulje sa teistele jätad.

Meie kultuuris kehtivad üliranged ilunormid. Teistes kultuurides aga on need tihti palju vabamad. Minu jaoks on keha austamine midagi esmatähtsat. Elu ei kesta igavesti – pühitse seda ilu, mis sul on!

BR: Keha teema üks tahk on kümnendeid tagasi kujunenud iluideaalid ja stereotüübid, aga teine oluline aspekt selle juures on kehapoliitika ja -vabadus, mis on üsna poliitiline teema. Mida sina arvad: mil määral on meie keha – meie kaasaegses läänelikus ühiskonnas – igapäevaelus poliitiliselt ja sotsiaalselt kontrollitud? Ning mida me saaksime teha, et seda vabastada?

mb: Minu meelest on see väga kontrollitud. Paraku tunnetavad paljud inimesed õlibasseinis õnnelikult ja alasti suplevates inimestes ohtu. Tuleks endalt küsida: miks see nii on? Nad lihtsalt lõbutsevad. Näeme inimesi, kes tunnevad end oma kehas mugavalt, ehkki nad ei tohiks seda teha. Oma kunstnikutöös näen, et minu loomingut tsenseeritakse äärmiselt tihti. Minu arvates ei ole minu teoste peateema tingimata seksuaalsus. See ei ole küll ka täiesti kõrvale jäetud, aga minu silmis on minu loomingu sisuks vabadus ning oma keha eksponeerimine laiemates raamides ja lõbusas ruumis. Osa sellest on ka alastiolek – see on hea, see on teatud vabaduse tunne. Võtad oma riided ära ja oled järsku keegi teine. Sageli nähakse meie kristlikus, kapitalistlikus ja patriarhaalses ühiskonnas selles ohtu, sest see ei ole tavainimese jaoks ega mehelikust vaatepunktist ilus. Minu meelest puudutab see iseenda vaatepunkti omamist, mis omakorda ähvardab status quo’d. Tunnen, et ma oman oma keha. Mina otsustan, mida oma kehaga teha ning kuidas ma seda esitleda tahan – ning see on üks aktivismi vorme.

BR: Tahtsin küsida ka kollektiivsuse kontseptsiooni kohta, sest sel näib samuti sinu töödes oluline roll olevat. Teatavas mõttes seisneb sinu looming inimestele kollektiivse, ühise ruumi loomises. Mida sa arvad, kuidas ja mil moel saaksime selliseid jagatud ruume luua?

mb: Kollektiivne kooseksisteerimine ei ole lihtne. Minu meelest oleme sellest ilma jäänud seetõttu, et oleme liialt rõhutanud nn tuumperekonna kontseptsiooni, samuti lõhub kollektiivsuse võimalust meie tööjõuturu ja sotsiaalhoolekandesüsteemide ülesehitus. Näiteks oleme unustanud, kuidas võhivõõraste eest hoolt kanda.

Mulle meenub tihti, et kui reisisin erinevates maailmanurkades, kutsusid inimesed, kes mõistsid, et ma ei ole kohalik, mind enda juurde ja pakkusid süüa. Paljudes kohtades, mida külastasin, oli selline külalislahkus loomulik osa ühiskonnast. Minu kodulinnas ei juhtuks sellist asja kunagi. Niisiis olen huvitatud grupidünaamika toimimise tundmaõppimisest ja uuesti leidmisest (ka erinevates kultuurides); mind huvitab, kuidas tunnevad inimesed end koos võimestatult ja mugavalt, kuidas nad saavad teha koostööd ning oma visioone ja jõupingutusi jagada. Sellisena tahaksin näha tulevikku.

Tunnen, et samavõrd oluline on usalduse ülesehitamine. Keskendun oma töös palju usaldusele ja selle tegelikule tähendusele. Mäletan kõiki kordi, kus mulle on soovitatud mõnd inimest mitte usaldada ning enda ressursse nendega mitte jagada: selliseid inimesi on olnud koolis, suguvõsas, suhtlusringkonnas jne. See on mind mõjutanud. Ma ei tahtnud selline olla ning tunnen, et minevikus ei olnud inimesed sellised. Selliseid struktuure tuleb osata üles ehitada ja taas ühisosa leida.

BR: Sinu looming pakub justkui pelgupaika kogukondadele, kes elavad ja töötavad ühiskonna ääremail, kas siis kultuurilise tõrjutuse või normatiivsesse süsteemi mittekuulumise tõttu. Tegeled hetkel väga rahvusvaheliste projektidega. Minu küsimus on: esiteks, kuidas tagad selle, et sinu loomingu sisu nende kogukondadeni jõuab, ja teisalt, kuidas leiad nii-öelda õiged inimesed, kellega koostööd teha?

mb: Tegin näiteks lühidokumentaalide triloogia „Night Soil Trilogy“, mis kaasab naisi, kes tarbivad ayahuasca’t [psühhoaktiivne taimejook], seksitööaktiviste ning alternatiivtalunikke. Triloogias uuritakse nende tavade – millest mõni on ebaseaduslik – sotsiaalselt ja eetiliselt uuendusmeelseid külgi. Seal oli väga erinevaid osalejaid, näiteks eelmainitud seksitööaktivistid. Kui seda teekonda ja uurimust alustasin, ei kuulunud ma veel sellesse kogukonda, aga nüüd kuulun. Selliseid näiteid on palju.

Tunnetan ka, et ajad on muutumas: esialgu olid sellised kogukonnad ühiskonna äärealadel, aga nüüd on need teemad jõudnud ka peavooludiskussiooni, need on palju rohkem nähtaval. Ajavaim on muutunud.

BR: Millal see muutus sinu meelest aset leidis?

mb: Minu meelest toimus see muutus siis, kui sotsiaalmeedia vahendusel kerkisid üles liikumised #metoo ja Black Lives Matter – need tulid suurte sotsiaalmeedia lainetena, kus kõneles palju entusiastlikke ja teadlikke inimesi, kes aga esindasid samas privilegeeritud vaatepunkti. Pinnale kerkis nii palju arvamusi, nii palju viha ja nüansse. Inimesed hakkasid taas rühmitusi ja liitusid looma ning algas sooline revolutsioon: tunnistati avalikult oma transsoolisust, mittebinaarsust jne. Seksuaalse sättumusega seotud keerukused kerkisid esile.

Ma arvan, et sel ajal leidsid paljud asjad uue koha ja tähenduse. See andis hulga uusi võimalusi neile, kel polnud varem väljundit või kes tundsid end sotsiaalselt kohmetuna. Minu meelest oli seal palju häid asju, tunnetasin selles kõiges hariduslikku momenti. Samuti oli seal jälle see parandamise moment – õhus oli küsimus, kuidas me kõik jälle uuesti kokku tuleme. Vahel oleme rõhuja ja vahel rõhutu poolel. Kuidas naasta meie jagatud inimlikkuse ruumi? Tunnen, et „Kui keha ütleb Jah“ annab ühe võimaliku vastuse.

BR: Kui palju suudab kunstnik sinu meelest ühiskondlikke arusaamu, uskumusi ja käitumist muuta?

mb: Olen õnnelik juba siis, kui kasvõi üks inimene muutust tunnetab. Mulle valmistab rõõmu, kui keegi leiab midagi enda jaoks väärtuslikku, mida oma ellu põimida ja millele ruumi anda. Sest tegelikult just sellest ma alustasingi.

BR: Kas saaksid pisut rääkida sellest, kuidas sa üldse kunstiga tegelema hakkasid?

mb: Olin alati väga loominguline laps. Tegin paljusid asju – joonistasin, meisterdasin jne, aga korraldasin ka kogukonnaüritusi. Korraldasin meie naabruskonna üritusi ja projekte. Mõtlesin näiteks, kuidas inimestele parkuurialasid luua (naerab). Janunesin uute maailmade ja teadmiste järele. Olin innukas õppija ja mulle meeldis inimestega vestelda. Mind huvitas, miks inimesed teatud asju teevad või valivad, ning see, miks ma tunnen end oma kultuuris väljajäetuna. Miks tunnen tihti, et ma ei kuulu siia ja et minu keha juures on nii palju asju valesti?

Alustasin kunstiga tegelemist läbi iseenda ja oma vanemate. Esimeses teoses mõtisklesin oma lapsepõlve üle: vaatlesin seda, miks me igasuguseid asju tegime, ning asetasin oma vanemad erinevatesse rollidesse. Sealt kasvasid projektid aina suuremateks ühiskondlikeks mõtisklusteks ja peegeldusteks. Olin väga huvitatud ka sotsiaalsetest ja kultuurilistest kokkulepetest minu enda keskkonnas, aga ka teistes kultuurides: mida inimesed teevad ja miks nad nii teevad? Tihti küsisin, kui palju mõjutab inimeste tegevusi ja harjumusi nende ümbruskond, religioon ja nii edasi. Ühesõnaga, kuidas kultuur inimesi kujundab ja muudab.

BR: Tahtsin veel küsida, milline suhe on sinu loomingus sõnumil ja visuaalsel keelel? Kas üks on teisest olulisem või kuidas sa seda vahekorda tajud?

mb: Esiteks pean ütlema, et ma armastan pilte. Ja ma arvan, et see kõik kuulub kokku. Sain 10-aastaselt oma esimese väikese fotokaamera. Olin seda väga igatsenud, nii et see valmistas mulle suurt rõõmu.

Usun, et pilt on üks aktivismi vorme. Sellel on potentsiaal esitada radikaalset, teistsugust kujutelma sellest, kuidas me saame inimestena koos olla. Ja ma arvan, et see on täielikult põimitud sõnumiga. Loomulikult on pildi võimestamiseks erinevaid tehnikaid: heli, valgus, klipi pikkus jne. Kunstnik kujundab välja teatud stiili.

BR: Ütlesid kunagi, et sind huvitavad mängulised filmitegemise viisid ja liikuva pildi taasleiutamine. Milliseid võimalusi näed pildi taasleiutamiseks ja videokunsti valdkonna arendamiseks?

mb: Minu jaoks on filmimine tseremoniaalne ruum, see on nagu rituaal. Sel on üliintensiivne kohalolu ja see muudab reaalsusmaatriksis tajutavaid asju. See muudab nii minu kui ka mingil viisil kaasatud inimeste kehasid. See on muutuste, sageli ka teadmatuse ruum. See teadmatus on justkui meetodi osa, aga seda protsessi on teistele keeruline kirjeldada. Minu jaoks on see maagia, müstiline protsess. Tunnen, et see on väga intuitiivne – seal on teatud loogika, aga see ei ole ratsionaalne. Tean, kuidas see loogika töötab, aga ma ei suuda seda selgitada.

BR: Küsin äkki sedapidi: miks oled oma peamiseks meediumiks valinud video?

mb: Olen liikunud kaamerate ja fotograafia maailmast video juurde ning tunnen, et sel on mitu põhjust. Esiteks on see kergesti levitatav. Kui sul on fail, tarvitseb sul vaid see edasi saata ning saad seda näidata kogu maailmas – see on lihtne viis sõnumit jagada.

Videos ja filmitegemises ilmnes aga ka teatud raskusi, milleks ma pikka aega valmis ei olnud. Video kui meedium on ühest küljest niivõrd toores, niivõrd kinni hetkes, mistõttu oli mul lihtsam kalduda pigem fotograafia poole. See oli kiirem ega põhinenud niivõrd suurel määral koostööl. Ühel hetkel tundsin aga, et olen valmis filme tegema. Teen seda siiamaani ja armastan seda aina enam, sest olen selle paremini selgeks saanud (naerab).

Minu meelest on filmitegemine nii paljude kunstivormide lõimumispunkt. See on heli ja pildi ruum, see on performance’i ruum, see on lugude jutustamise ja narratiivide punumise ruum. Niisiis toob see kokku kõik need varem eraldi seisnud elemendid. Installatsiooni ja stsenograafia abil loob see ka uue ruumi, millesse inimesed saavad kaasatud olla. Ning see on miski, mida ma väga väärtustan.

BR: Tahtsin küsida nende installatsioonilahenduste kohta, millega sa sageli oma videod ümbritsed. Need mõjuvad natuke nagu teoste pikendusena ruumis. Oled neid teinud koostöös Théo Demansiga. Mis on nende installatsioonide roll?

mb: Need installatiivsed ruumid on loodud selleks, et külastajaid kaasata ning kutsuda inimesi üles oma keha sotsiaalses ruumis erinevat moodi kasutama ning muutma kehadevahelist kaugust. Mind huvitab, kuidas käitub meie närvisüsteem, kui meie kehad teatud moodi käituvad ja üksteisega suhestuvad. Meie lihasmälu võib meile meenutada paljusid erinevaid ruume, kus oleme varem olnud. Aga kui pikali heidad, on see justkui puhas leht ning sul on järjekordne võimalus kogeda midagi uuel, tundmatul moel.

BR: Kas töötad hetkel ka mõne uue teema kallal, millest tahaksid meile rääkida?

mb: Osalen hetkel koostööprojektis „Armastajate koolkond“, kus tõlgime somaatilise seksuaalhariduse teemasid kognitiivse puudega inimestele ning uurime, kuidas saaksime neid rohkem kaasata. Ka nemad on tihti isoleeritud ja neid ei puudutata ning neil ei ole võimalik luua romantilisi või muidu lähedasi suhteid. Tihtipeale otsustavad teised inimesed, mis nende kehadega juhtub jne. Seetõttu tahaksin sellele teemale rohkem valgust heita.

Tootmisse läheb ka „Progressi“ sarja kolmas film. Selle pealkiri on „Progress vs. ema“. Selle fookus on emal kui sümbolil ning siin vaadeldakse ema kui Teist. Selles käsitletakse ühiskondlikke hinnanguid järglaste saamise, suguluse, hoole ja kõigi emadusega seotud tabude kohta. See on üks suur Pandora laegas. Nüüdseks olen selle teemaga tegelenud seitse aastat. Iga kord, kui see kellegagi jutuks tuleb, on neil mõni lugu rääkida, millest olen järeldanud, et selle ümber on vaja kujundada uus narratiiv.

BR: Milliseid mõtteid ja tundeid võiks Kumu külastaja sinu näituselt kaasa võtta?

mb: Loodan, et see paneb inimesi mõtlema nende endi suhetele puudutuste, intiimsuse, seksuaalsuse, nõusoleku ja muu säärasega. Tahaksin, et see aitaks külastajatel mõista, kuhu nad sellel rännakul loodavad jõuda. Kuidas nad end oma kehas tunnevad ning kas nad tunnevad õli sees aelevaid alasti inimesi silmitsedes häbi või hukkamõistu. Võib-olla võiks see panna vaatajat ka mõtlema, kuidas sellistest teemadest lastele rääkida.

Samamoodi on oluline, et vaataja märkaks, kuidas ta end näitust külastades oma kehas tunneb, ning püüaks mõista, milline mõju neil tunnetel on. Nende tunnete abil on võimalik enda kohta palju õppida.