Novembri lõpus avati Iiri Moodsa Kunsti Muuseumis (IMMA) tervet muuseumi hõlmav näitus „Self-Determination: A Global Perspective“ („Enesemääramine. Ülemaailmne vaade“), mis on üks suurimaid muuseumi ajaloos. Näitus võtab kokku kolm aastat kestnud uurimisprojekti ja keskendub pärast Esimest maailmasõda loodud rahvusriikidele, võttes vaatluse alla kunsti ja kunstnike rolli rahvusidentiteedi väljendamisel ning uue riigi ülesehitamisel. Väljapanekul on esindatud ka valik teoseid Eesti Kunstimuuseumi kogudest. Lähtuvalt teemast on näitusele valitud siinse rahvusromantilise kunsti üks olulisemaid esindajaid Oskar Kallis, kellelt on väljas „Kalevipoja“ ainetel valminud teosed. Lisaks saab publik tutvuda Eesti 20. sajandi kunstiajaloos mõjukate naiskunstnike Karin Lutsu ja Lydia Mei loomingu näidetega ning esindatud on ka Konrad Mägi müstilised maastikumaalid, Kuno Veeberi tegutsevaid inimgruppe kujutavad õlimaalid („Kartulivõtjad“, 1918; „Sepad“, 1926), Felix Randeli ja Arnold Akbergi abstraktsed kompositsioonid, Henrik Olvi skulptuur jpm. Kokku saadeti rahvusvahelisele näitusele Eesti Kunstimuuseumi kogudest 18 kunstiteost. Näitus on avatud kuni 21. aprillini 2024.
Mahukas näitus koondab iiri ja rahvusvahelisi nüüdisaegseid teoseid ning moodsa kunsti näiteid, mis ilmestavad uute riikide ühiseid kogemusi. 1919. aastal kutsus Arthur Griffith oma kolleege üles „luuletajaid mobiliseerima“, et äratada rahvusvaheline tähelepanu Iirimaa jõupingutustele iseseisvuse saavutamisel. Kirjas, mille Griffith saatis Gloucesteri vanglast, tunnustas ta kunsti ja kultuuri rolli rahvusvahelise solidaarsuse loomisel ning Iirimaa ja teiste väikeriikide „enesemääramisõiguse“ kehtestamisel. Samuti rõhutas ta, et kunstnikele avanesid 20. sajandi alguses ehk ajal, mil varisesid kokku impeeriumid ja leidsid aset seismilised geopoliitilised muutused, uued võimalused sõnastada ja ellu viia radikaalseid moodsaid ja demokraatlikke põhimõtteid.
Näitusel uuritakse ühiseid kultuuristrateegiaid, mis tekkisid rahvuste enesemääramisõiguse taustal (printsiibi kuulsaim sõnastus pärineb Woodrow Wilsoni ettekandest 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil) paljudes uutes rahvusriikides, sealhulgas Soomes (1917), Eestis (1918), Lätis (1918), Poolas (1918), Ukrainas (1917), Türgis (1923) ja Egiptuses (1922). Kuidas mõistsid eriilmeliste maade rahvad uue riigi moodustamist? Milliseid kujutluspilte lõid sellest kunstnikud ja luuletajad? Mil moel paigutus säärane suur muutus rahvusvahelisse konteksti? Mida arvavad tänapäeva kunstnikud tolleaegsest pärandist?
Igas uues riigis tekkis oma kultuuriline keerukus, sest nii traditsioonid, ajalookirjutus kui ka tööstusharud tuli ümber kujundada uute moodsate nõuete järgi. Näitusel „Enesemääramine. Ülemaailmne vaade“ uuritaksegi strateegiaid ja metoodikaid, mille kunstnikud, kultuuriinimesed ja teised rahvusriigi kujunemisse panustajad 20. sajandi esimesel poolel välja töötasid.
Rahvusvahelise suurnäituse koostamisel on Iiri Moodsa Kunsti Muuseum teinud koostööd mitme partnermuuseumi ja -asutusega üle maailma, tuginedes nõustajate võrgustiku asjatundlikkusele ja eriteadmistele ning laenates teoseid riiklikest ja rahvusvahelistest kogudest. Erilist tähelepanu väärib koostöö Ukraina Rahvusliku Kunstimuuseumiga, kes on Dublinisse saatnud suurteoseid otse Kiievist.
Väljapaneku üks võtmeaspekte on ajaloolise ja tänapäevase vaate kõrvutamine. Iiri Moodsa Kunsti Muuseum on tellinud uusi teoseid Array Collective’ilt, Jasmina Cibicilt, Declan Clarke’ilt, Minna Henrikssonilt ja İz Öztatilt. Näitusel esitletakse ka Banu Çennetoğlu ning Larissa Sansouri ja Søren Lindi kaastöid. Need tellimustööd vaatavad tagasi sajandipikkusele perioodile ning kutsuvad publikut rändama mineviku ja oleviku vahel, soodustades sügavamat arusaamist rahvusriigi ülesehitamise pikaajalistest mõjudest.
Kumu blogi 