Francesco Clemente sündis 1952. aastal Napolis ja õppis arhitektuuri Rooma ülikoolis. Peagi mõistis ta, et tema tõeline kutsumus on kunst. Ta jättis ülikooli pooleli ning asus eneseotsingu teekonnale, mis viis teda maailma eri nurkadesse ja mõjutas sügavalt tema kunstitunnetust.
Clemente lemmikteema on autoportree, kus ta kujutab sageli tervet keha. Keha on tema töödes välimaailma imav instrument, poorne materjal, mis võtab vastu stiimuleid ja saadab neid tagasi. Keha muutub teatud sorti alkeemilise maali väljenduspaigaks, kus kombineeritakse erineva algupäraga ained ja vormid. Erinevalt renessansist, kui Leonardo „Vitruviuse mees“ kehtestas kaasaja kaanoni ning terve universumi tasakaalu ja mõõtmise mudeli, pole postmodernistlikul ajastul objektiivne vaatenurk enam võimalik – inimesest on nii nagu antiikajal saanud uuesti lehter, mis kõike kogub ja taas välja paiskab, kasutades filtrina subjektiivset kogemust. Kuna iga pilti on võimalik näha vaid mälus, siis saab ruumi moodustada ainult kunstniku keha, mis loob endale lõuendi äärteni sirutudes koha või kõverdub ja keerdub, kahanedes, et suurem osa ruumist tühjaks jätta.
Sellele vaatamata tahab Clemente subjektiivsusele rõhudes näidata oma mina tugevuse asemel selle haprust, võib-olla isegi killustatust, kujutades ennast iga kord erinevalt ja alati olukorda sobitudes.
Kumu blogi 