Marko Mäetamme töid iseloomustab seriaalsus ja narratiivsus. Tema looming lähtub isiklikust ja igapäevasest, kuid ta ei dokumenteeri igapäevaelu, vaid viib argielusituatsioonid kerge nihestuse läbi groteskini. Mäetamm kasutab igapäeva ahistatust, et rääkida ühiskonnakriitiliselt kaasaegsest maailmast. Lood, mille keskpunktis on perekond ja murelik mees, tekkisid Mäetammel, kui tema elus toimus suur muutus: korraga oli tal perekond, väikesed lapsed ja kodu soetamiseks võetud pangalaen 25 aastaks. Laenu tagasimaksmise jaoks tööle asumisega kaotas ta vabaduse endale sobival ajal loominguga tegeleda. Mäetamm on öelnud, et see tekitas ängi: mõtted kunstnikuna kadusid, jäi paaniline hirm, et nii hakkab olema järgmised veerandsada aastat.
Sari „Verised majad“ räägib ka laiemalt nullindate Eesti ühiskonna lõhestatusest, mis oli varjutatud pankadest voolava helget tulevikku tõotava laenuraha poolt. Paljud inimesed võtsid sel perioodil uue korteri või uusarenduses asuva eramu lubamiseks endale liiga suure laenukoormuse, mis kümnendi lõpus majandusmulliga koos lõhkes.
Kumu blogi 