Augusti lõpus pidas kunstnik Tanja Muravskaja Kumu näituse „Futuromarennia. Ukraina ja avangard“ publikuprogrammi raames loengu teemal „Uus ukraina kunst sõja ajal“. Ettekanne koosnes suures osas visuaalsest materjalist ning tutvustas lähemalt, mis toimub Ukraina praeguse aja kunstis ehk kuidas ukraina kunstnikud on jätkanud oma loomepraktikaid sõja ajal. Tuginedes kunstniku positsioonile ja olles ukraina kunstnike hea kolleeg, annab Muravskaja ka Kumu blogis lühiülevaate ukraina kunstnike tegevusest ja sõjaaegsel kunstiväljal toimuvast.
Senine kokkupuude ukraina kunstiga
Olen varasemalt kohtunud ukraina kunstnikega nii ühistel grupinäitustel kui ka biennaalidel Eestis, Poolas, Soomes, Moskvas (Venemaal) jm ning kureerinud Harkivis sündinud ja elanud fotokunstniku Boriss Mihhailovi isikunäitust Tallinna Kunstihoone galeriis esimese Fotokuu raames 2011. aastal. Hiljem olen mõtisklenud rahvuskultuuri identiteedi teemadel koos Minskist pärit ja praegu Berliinis elava kunstniku Marina Napruškinaga Tallinnas toimunud kaksiknäitusel „Kadunud utoopia“. Aastal 2015, kui Krimmi okupeerimisest oli möödunud aasta, esinesin videoteosega „Kolm õde“ rahvusvahelisel näitusel Kiasma muuseumis. 2019. aastal õnnestus mul kunstniku ja kuraatori Nikita Kadani kutsel osa võtta näitusest „Today We Will Invent the Nations“ (Täna mõtleme välja rahvad) Kmõtivi nõukogude kunsti muuseumis Žõtomõris Ukrainas.
Kunsti roll sõja ajal
Kunst, erinevalt propagandast, kõneleb kahtluste keeles ja eksperimenteerib. Paljud ukraina kunstnikud on praegusel ajal võtnud endale lisaülesandeks rahvusvahelise kommunikatsiooni, esindades mitte ainult iseennast, vaid ka Ukraina riiki, ja asunud tegema selgitustööd, astudes vastu Venemaa aastatepikkusele propagandale. Kui enne 2014. aastal Kiievis toimunud Maidani revolutsiooni hõlmas aktiivse kodaniku rolli võtnud kunstnike tegevus sündmuste kajastamist, valitsusasutuste kritiseerimist, miitingutel osalemist, meedias esinemist ja suhtlemist kogukonnaga, siis nüüd on pagulaskunstnike jaoks esikohal Ukraina sündmuste kommunikeerimine välismeediale, kodumaale jäänud kunstnikud aga tegelevad sündmuste dokumenteerimise ja edastamisega, olles ise pommivarjendis või kaitstes oma riiki. Pärast iseseisvumist on Ukrainas aktiivne kodanikuühiskond ning enesestmõistetavalt kuuluvad selle juurde ka kunstnike omaalgatused: korterinäituste, sekkumiste ja residentuuride korraldamine, kunstikeskuste, laste ja täiskasvanute kunstikoolide rajamine, perifeerse kunstiskeene kaasamine, näituste kureerimine nii suurtes keskustes kui ka väikestes maaelumuuseumides, aktiivne representatsioon massiteabevahendites jne. Nii oli see eeskätt enne 24. veebruari 2022. Ukraina kunsti skeenet (enne aastaid 2014 ja 2022) võib kirjeldada kui vibreerivat värvikirevat mosaiiki ning selle arengut on toetanud näiteks Kiievi kunstikeskus PinchukArtCentre oma laiahaardelise programmiga, mis hõlmab nii rahvusvahelisi auhindu noortele, kuni 35-aastastele kunstnikele (Future Generation Art Prize ja PinchukArtCentre Prize) kui ka raamatukogu ja Ukraina kunsti uuriva keskuse rajamist. Tänu sellisele toetusele ja finantseerimisele on loodud hulk märkimisväärseid nüüdisaegseid teoseid ja korraldatud näitusi, mis on äratanud mainekate kunstikriitikute tähelepanu ja algatanud uute erakollektsioonide loomise. Taustmõju on siin ka koloniaalriigi Venemaa galeriide, kunstikeskuste ja oligarhide pikka aega kestnud huvil.
Kunsti retseptsioon eriilmelise skeenega Kiievis, Lvivis ja Harkivis, kus on välja kujunenud tugevad kunstikoolkonnad, on pika traditsiooniga ja väärib eraldi tähelepanu. Nii kuulsate klassikute kui ka noorema põlvkonna kunstnike näituste avamisele koguneb ohtralt rahvast – avamisi võib uudistama tulla kuni nelisada inimest, on kirjeldanud Kiievi maalikunstnik Lesja Homenko oma hiljuti ilmunud mälestuskogus.
Rahva toetus kunstile on laiaulatuslik ja emotsionaalne. Kahtlemata on kunstnikul Ukraina ühiskonnas tähtis roll: ta on nii arvamusliider, vaimuinimene kui ka suunamudija. Ühest küljest soosib sellist rolli avatud ühiskond, teisest küljest aga tundlik sotsiaalne närv ja poliitiliste teemade valik, sh vägivalla, propaganda ja valitsuse julge kriitika.
Kiievi kunstnik Lesja Homenko on üks aktiivsemaid ukraina kunsti kommunikeerijaid välismeedias. Ta on stsenograafi haridusega maalikunstnik, lektor ja pedagoog. Karpaatides asuvas Ivano-Frankivskis asutas ta pagulaskunstnike residentuuri „The Assortment Room“ (Sordimendi tuba). Oma suureformaadilistel teostel on Lesja kujutanud hiiglaslikke külanaiste ja -meeste figuure ning üleelusuuruses sõdureid. Omanäolise kunstilise väljundina hakkas ta teadlikult looma „maalirulle“, millest omakorda pani kokku transformeeruvaid või liikuvaid skulptuure ja installatsioone.
Žanna Kadõrova on ehe näide rahvakunstnikust, kes kajastab aktuaalseid teemasid veenvalt, tõstes oskuslikult esile valupunktid. Sõja alguses põgenes kunstnik Kiievist Karpaatidesse, kus ta pühendus loomingule ja korraldas näituse „Paljanõtsja“ (ukr „leib“). Taga-Karpaatias jõekaldalt leitud kividest raius ta leivaskulptuurid ning kutsus näituse avamisele kohalikud külaelanikud. Kivileivad jõudsid Karpaatidest Veneetsia kunstibiennaalile ja sealt edasi müügioksjonile. Jõekivid olid „viilutatud pätsideks“ ja sarnaselt päris leivaga müüdi ka kivipätse kaalu järgi – ühe grammi hind oli üks euro. „Muutsin kivileiva sõna otseses mõttes oma leivaks,“ kirjeldab Kadõrova. „Olin sunnitud seda tegema, sest olukorras, kus mul puudus oma stuudio ja senine elu oli jäänud seljataha, oli see minu jaoks ainuvõimalik viis raha teenida. Eesmärk ei olnud filosoofiline.“
Lisaks mainekale Veneetsia biennaalile osalesid Žanna ja Lesja ka näitusel „Women at War“ (Naised sõjas) New Yorgi eragaleriis, kus eelnevalt oli toimunud ka Lesja isikunäitus „Full Scale“ (Täiemõõduline).
Ukraina skeenel tegutseb aktiivselt ka kunstnik ja väljaspool oma kodumaad tuntust kogunud sõnavõtja Nikita Kadan, kes sõja teisel päeval ütles intervjuus väljaandele Das Erste: „Heitke Venemaa Föderatsioon välja SWIFT-ist. Ärge laske neil meid tappa.“ Kadan jätkab isikupärase visuaalse keele kaudu selliste Ukraina avangardi kultuuripärandile iseloomulike teemade käsitlemist nagu vägivald, poliitilised repressioonid jpm.
Eesti publikul avanes hiljuti võimalus tutvuda ka ukraina erakordse naiskunstniku Katerõna Lõsovenko loominguga Tanel Randeri kureeritud näitusel „Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!“ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Lõsovenko looming on ehe näide sellest, et isiklikud teemad võivad olla ka poliitilised, peegeldudes nii teoste sisus kui ka kunstilises väljenduses. Kunstnik põgenes sõja alguspäevil kolme väikese lapsega Kiievist Poola ja jõudis lõpuks Viini. Loojana on ta võtnud endale eesmärgi näidata naiskunstnikku ühtaegu nii emarollis kui ka põgenikuna võõrsil koos kõigi sellega kaasnevate probleemidega.
Kumu blogi 