Marco Laimre (1968) „Portatiivne Vihkamise Nurk“ keerleb talle iseloomulikult ühe keskse kujundi või teema ümber, kombineerides motiiviga seonduvaid isiklikke ja kultuurilisi tähendusi. Installatsiooni taustaks on nullindatel uuesti esile kerkinud rahvusluse laine, mis avaldus nii vastuolus venekeelse kogukonnaga kui ka ärevuses rahvuse püsimajäämise ja rahvuskultuuri säilimise ümber. Rahvuslike rituaalide üheks keskseks toimumispaigaks olevast laulukaarest on kunstnik arendanud „toote“, mis lubab igaühel talle sobivas kohas ja ajal rahulikult vihata, sarnanedes seda tehes paratamatult pahandust teinud ja nurka pandud lapsega.
Teos oli väljas Kumu kunstimuuseumi näitusel „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“.
Kumu blogi 