Eesti Kunstimuuseumi keskkonnahoiu töörühm külastas oktoobris Amsterdami muuseume ja kohtus sealsete roherühmadega. Eesti Kunstimuuseumi töörühm koosneb haldusosakonna, kuraatorite, koguhoidjate, kirjastuse, konservaatorite ja publikuürituste kuraatorite esindajatest, kelle kõigi vastutusalaks on eri võimalused ja strateegiad muuseumi jätkusuutlikkuse arendamisel. Töörühm pälvis 2022. aastal Eesti muuseumide aastaauhindade jagamisel kaks tunnustust rohepöörde algatamise eest Eesti Kunstimuuseumis: Muuseumiroti preemia muuseumiarendaja kategoorias ning Visit Estonia külastajasõbraliku muuseumi eriauhinna Rotilõks kestliku Kumu eest.
Muuseumi lähiaastate üks suuremaid eesmärke on pöörata kunstimuuseumi kogudes ja näitusesaalides rohkem tähelepanu kliimatingimuste kaasajastamisele. Nimelt moodustab rangete kliimanõuete järgimisest tekkiv energiakulu ülekaalukalt suurima osa muuseumi keskkonnajalajäljest. Teemat on viimastel aastatel üle maailma intensiivselt arutatud, sest pärandi säilitamine viisil, mis aitab kaasa kliimasoojenemisele, on täis vastuolusid ning muuseumivaldkonnas on eriti tähtis arvestada „suurema pildi“ ja kaugema tulevikuga.
Rijksmuseum
Üks tähtis sihtpunkt Amsterdamis oli Rijskmuseum ehk Hollandi rahvusmuuseum, kus meie töörühm veetis terve päeva. Tegemist on Hollandi suurima muuseumiga, mille kogusse kuuluvad teosed alates 13. sajandist. Hiigelsuured näitusepinnad ja kogud on sundinud muuseumi proovima eri lahendusi oma energiatarbimise vähendamiseks. Jätkusuutlikke lahendusi on katsetatud juba alates 2017. aastast. Meid võõrustasid muuseumi roheraku liikmed Brique Sibbing ja Gerrit Engberts, kes tutvustasid uuendusi muuseumi kliimasüsteemides ja näitasid ka esimesi tulemusi.
Silmapaistvalt edukad on olnud nende katsed näitusesaalide kliimakontrollisüsteemi väljalülitamisega öösel ja külastajatele suletud päevadel. Taolisi teste on pärast riskianalüüsi koostöös konserveerimismeeskonnaga läbi viidud eri korrustel. Otsustav faktor oli ruumide üldine isolatsioon, mis määras suuresti, millistel korrustel testi läbi viidi. Hollandis on suureks proovikiviks hooajaline välistemperatuuri ja niiskustaseme kõikumine. Niiskustase ruumides, kus asuvad teosed, jääb vahemikku 45–55% ning sisetemperatuuri puhul jälgitakse, et ööpäevas ei kõiguks see üle 3 kraadi.
Väga huvitav oli meie jaoks see, et kaasatud osapooled – muuseumi juhtkond, insenerid, teaduse- ja tehnoloogiavaldkonna spetsialistid, kuraatorid ning konservaatorid – olid nõus innovaatiliselt ja julgelt kaasa mõtlema ning katsetama. Koostööd alustades seati eesmärgiks, et kõik oleks ühel meelel ja teosed ei saaks kahjustada. Enesestmõistetavalt on Rijksmuseumil rohkem ressursse (inimesed, aeg, raha), et kliimasüsteeme kaasajastada, testida ja monitoorida. Meile tutvustasid nad oma esimesi tulemusi, analüüsides nii energia kokkuhoidu kui ka museaalide säilimise tingimusi. Peamised märksõnad, mille oma töörühmaga Rijksmuseumist kaasa võtsime, olid teadus, julgus otsustada, proovida, teemaga tegeleda, tõestada, vahendeid küsida ja planeerida.
Pärast põhjalikku muuseumi „tagatubade“ tuuri avanes meil võimalus külastada ka Rijksmuseumi konserveerimisosakonda. Ringkäiku tekstiili-, puidu- ja maalikonserveerimise osakonnas juhatas maalikonservaator ja muuseumi rohetiimi liige Lisette Vos. Tutvusime muuseumi käimasolevate projektidega ja ühtlasi avanes meil võimalus näha lähemalt nii töövõtteid kui ka materjale, mida kasutatakse ühes maailma juhtivas konserveerimisasutuses. Rijksmuseumi konserveerimisosakond asub samas hoones koos Hollandi kultuuripärandi agentuuri (Cultural Heritage Agency, lühendatult RCE) teaduslaboriga ja Amsterdami ülikooli konserveerimisosakonnaga. Tihe side kultuuriasutuste vahel võimaldab läbi viia väga põhjalikke ja suuremahulisi teadusuuringuid ning konserveerimisprojekte. Hollandlased on õnneks varmad oma tänuväärt uurimistulemusi jagama ja infot avaldama, aidates seeläbi teha kaalutletud ja tulevikku vaatavaid otsuseid ka teistel. Praegu on Rijksmuseumis käsil Rembrandti maali „Öine vahtkond“ suurejooneline uurimis- ja konserveerimisprojekt, mis maali suuruse ja kindlasti ka tuntuse tõttu viiakse läbi otse külastajate silme all Rembrandti näitusesaalis. Projektiga saab lähemalt tutvuda siin.
Van Goghi muuseum
Amsterdami üks populaarsemaid muuseume on Van Goghi muuseum, mille ruumid paiknevad 1973. aastal avatud peahoones (arhitekt Gerrit Rietveld) ning 1999. aastal avatud näitusetiivas (arhitekt Kisho Kurokawa), mis sai 2015. aastal ka klaasist juurdeehituse. Meid võttis muuseumis vastu sealne haldusjuht (senior consultant) Ben van der Stoop, kes ühtlasi kuulub muuseumi roherühma. Eri perioodidel ja eri materjalidest ehitatud hooned on erineva energiatõhususega, seega on jätkusuutlike meetmete juurutamise esimene eesmärk energia säästmine ja talletamine. Tehniliste lahenduste paranedes on jätkusuutlikkuse teema muuseumis laienenud ka teistesse valdkondadesse, näiteks sotsiaalse jätkusuutlikkuse tagamine ja erinäolistesse sihtrühmadesse panustamine üldise külastuskvaliteedi tõstmise abil. Suuremate sihtide seadmisel on muuseum võtnud eeskujuks ÜROs 2015. aastal sätestatud kestliku arengu eesmärgid aastaks 2030. Neist on muuseumi fookuses vaimne tervis ja üldine heaolu, ebavõrduse vähendamine, säästev tootmine ja tarbimine ning kliimamuutuste vastaste meetmete kasutuselevõtt. Kindlustamaks eesmärkide täideviimist on Van Goghi muuseumis paika pandud ka verstapostid aastateks 2025, 2027 ja 2030 ning iga eesmärgi tarvis on moodustatud eraldi töörühm.
Ka Van Goghi muuseumis on aktsepteeritud suurem temperatuuri ja niiskuse kõikumine. Õhuniiskuse tase võib jääda 45–55% vahele ning sisetemperatuur vahemikus 19–24 kraadi võib 24 tunni jooksul kõikuda kuni 5 kraadi ja tunnis kuni 2 kraadi. See tähendab, et suvel kõigub temperatuur lubatud skaala kõrgemas otsas, talviti jällegi madalamas.
Muuseum on jätkusuutlikkusega tegelenud juba üle kümne aasta ning haldusjuht van der Stroop kinnitas, et muuseumi töötajad on motiveeritud roheteemadest ja soovivad anda oma panuse.
Amsterdami muuseum
Amsterdami muuseum on linnamuuseum, mis tutvustab linna ajalugu ja räägib kaasa kohalikule kogukonnale tähtsatel aktuaalsetel teemadel. Kuniks muuseumi peahoone on remondis, asutakse mõned aastad ajutisel pinnal Amstelhovi hoones. Püsiekspositsioon annab ülevaate linna ajaloost ja keskendub hollandlaste koloniaalajaloo ümbermõtestamisele. Paralleelselt korraldatakse ka vahelduvaid näituseid, kuhu kaasatakse kaasaegseid kunstnike ja kunstiprojekte. Viimastel aastatel on tähelepanu suunatud koostööle kohalike kogukondadega. Muuseumi näitusesari „Collecting the City“ ongi koostatud koos kohalike huvi- ja vähemusgruppidega.
Meid võõrustasid linnamuuseumis kuraator Tom van der Molen ja haldusosakonna juhataja, kes kinnitasid, et muuseumi tulevaste aastate eesmärk on keskenduda rohepöördele: peamaja renoveerimisel on kestlikkuse teemad süsteemselt läbi mõeldud. Põnev oli kuulda, et praegusel ajutisel pinnal (endise Ermitaaži muuseumi ruumides) on hoone kliimakontrolli soojusülejääk suunatud maa-aluste torude kaudu lähedalasuvate kasvuhoonete soojustamiseks, mis on väga energiasäästlik lahendus. Ühtlasi plaanivad nad lähiajal rakendada Bizot’ protokolli kliimakriteeriume. Huvitav oli kuulda, et linnamuuseumina on nad võtnud jätkusuutlikkuse oma järgnevate aastate prioriteediks muu hulgas ka tänu linnavalitsuse seatud ootustele.
Tropenmuseum
Tropenmuseum ehk troopikamuuseum on etnograafiamuuseum, mis kuulub Hollandi rahvusliku maailmakultuuride muuseumi alla. Ajalooline, 1926. aastal ehitatud hoone mahutab kaheksa püsiekspositsiooni koos ajutiste näitusepindadega. Muuseumi ajalugu on põnev: 19. sajandil Haarlemis koloniaalmuuseumina asutatud institutsioon on teinud nüüdseks oma missioonis kannapöörde. Algselt oli muuseumi eesmärk presenteerida Hollandi koloniaalvalduste rikkusi, tänapäeval on aga tegevus suunatud koloniaalpoliitika kritiseerimisele. Muuseumi kriitiline seisukoht on laiapõhjaline ning esitab üleskutse mitte ekspluateerida rahvaid ja meid ümbritsevat keskkonda.
Muuseumis võõrustasid meid sealse roherühma liikmed kuraator Rik Herder ja vanemkonservaator Margrit Reuss. Külastasime üheskoos näitust „Plastic Crush“, kus käsitletakse plastprügi probleemi, tutvustatakse plasti ajalugu ja kasutust ning vaadeldakse inimkonna muutuvat suhet plastmassi kui maailma parandavasse uude materjali. Sarnaselt Kumu näitusega „Kunst antropotseeni ajastul“ katsetatakse seal põnevate (ja osalt ökoloogiliste) värvilahendustega, taaskasutatakse eksponeerimismööblit, kasutatakse ümbertöödeldavaid etikette jms. Näitusesaali üks multifunktsionaalsemaid lahendusi on modulaarne vitriinisüsteem, mis võimaldab vastavalt näitusele ja vajadusele kokku panna suuremaid või väiksemaid vitriinkappe. Mõtlemapanev oli ka kuraatorite otsus koguda kokku näituse ettevalmistuse käigus tekkinud plastprügi (pakendid, mullikile jms) ja eksponeerida seda näitusesaalis suures konteineris. Ressursside optimeerimiseks kasutatakse muuseumis ka pilvepõhist haldusplatvormi Asset Panda, mis võimaldab iga eseme külge kinnitada RFID-märgise vajalike andmetega. Need andmed võivad sisaldada kõike alates nimest, seisundist ja kogusest kuni asukohani. Nii on muuseumile alati teada, kus esemed ja materjalid asuvad ning milline on nende seisukord.
Kokkuvõte
Amsterdami kolleegidega kohtumised ja kogemuste jagamine julgustas ka meid valitud teed jätkama. Hollandi kolleegidel on mõnevõrra pikem kogemus, eeskätt valdkonnas, mida Eesti Kunstimuuseum lähitulevikus arendama asub. Hollandi muuseumide sammud kliimatingimuste kaasajastamiseni olid inspireerivad ja näitasid, et projekt võib kujuneda pikaajaliseks – parimaid lahendusi otsitakse üheskoos siiani. Sellegipoolest joonistusid välja muuseumide väga sarnased väljakutsed ja probleemid kultuuripärandi säilitamisel.
Kumu blogi 