Juba pea kuu aega on Kumus olnud avatud kolme Balti naiskunstniku näitus „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“, mis toob vaatajani Malle Leisi, Maija Tabaka ja Marija Teresė Rožanskaitė 1970.–1980. aastate hilisnõukogude keskkonnas sündinud loomingu. Kõik kolm kunstnikku olid omas ajas erandlikud ja kõrvale astunud tolle aja kunstimaailma reeglitest nii eneseesitluse kui ka ruumiloome viiside poolest. Ketlin Käpp kõneles kuraatorite Anu Allase, Laima Kreivytė ja näituse kujundaja Anna Škodenkoga kunstnike taustast ning näituse tegemise käigust.
Anu ja Laima, kuidas tekkis idee siduda kokku just need kolm Baltimaade kunstnikku? Kui kaua näituse ettevalmistus kestis?
Anu Allas: Üks põhjus oli nii Kumu kui ka meie soov näidata rohkem naiskunstnikke. Muidugi ei ole see praeguses maailmas midagi erilist, enamik kunstimuuseume pöörab kõrgendatud tähelepanu naiskunstnikele, ja seda suunda võib jätkata veel pikka aega. Olen tegelenud peamiselt XX sajandi teise poole, Eesti puhul Nõukogude aja kunstiga, sellest tuli ajaline fookus. Teise impulsi andis Kumus mõned aastad tagasi algatatud Baltimaade regionaalse kunstiajaloo uurimissuund, mille eesmärk on luua ühendus Eesti, Läti ja Leedu kunstiajaloo vahel. 1970.–1980. aastate Baltimaade kunstis tõusevad Leis, Tabaka ja Rožanskaitė paratamatult erandlikena esile, neid polnud isegi vaja pikalt otsida. Tabaka looming näis lihtsam ja arusaadavam, sellest on ka palju kirjutatud, aga Rožanskaitė on keerulisem kunstnik. Laima on tema loomingut põhjalikult uurinud, niisiis kutsusin ta endale appi. Ettevalmistus kestis paar aastat.
Laima Kreivytė: Meie näituse idee tekkis enne, kui Rožanskaitė valiti koos kunstnike duo Pakui Hardware’iga esindama Leedut järgmise aasta Veneetsia biennaalil. Mul on hea meel, et näitame tema töid varem, sest pärast biennaali tahavad kindlasti kõik Rožanskaitė loomingut kureerida. Neid kolme kunstnikku võib distantsilt võrrelda või kõrvutada üksikuid teoseid, aga terviklikuma pildi loomiseks tuleb nad siiski ühte ruumi kokku tuua, muu hulgas selleks, et näidata, kui mitmekesine on nende looming ja kuidas nad eri ajahetkedel kokku puutuvad. Omal ajal ei olnud nad tundmatud kunstnikud, aga ka mitte kunagi tipus, ehkki neid näidati ja osteti. Rožanskaitė meditsiiniteemalisi pilte teati kindlasti kõige paremini.
Allas: Leis oli tuntud ja armastatud, aga lillemaale on teatavasti alati peetud naiste žanriks ja seetõttu vähem väärtuslikuks. Tegelikult oli see, mida Leis tegi, vägagi kontseptuaalne žest – maalida nimelt lilli ja taimi ning tõugata ennast ära selle kohta käivast ajaloolisest halvakspanust. Sama võib öelda tema värvikäsitluse kohta, kus eriti ei hoolita eesti maalis kaua aega väärtustatud ja imetletud hilisimpressionismist. Tabaka oli samuti populaarne, aga tekitas, eriti kunstiringkondades, teatavat kõhklust – ta oli ja on ilmselgelt väga hea maalikunstnik, aga see, mida ta maalis, oli alati veidravõitu, dramaatiline, nihestatud.
Kreivytė: Kui vaadata Malle Leisi töid tänapäeva vaataja pilguga, siis annab võtme nende mõistmiseks antropotseeni ajastu kontekst ja asjaolu, et me ei pea enam inimest tingimata kõige keskmeks ja looduse krooniks, vaid näeme liike üksteisega ühenduses. Sel viisil on üles ehitatud ka Leisi tööd, kus kõik kujutamisobjektid on võrdsed ja teenivad visuaalset tervikut – nii taimed, inimesed kui ka muu. Meie vaatepunkt läheb lahku XX sajandi teise poole modernistlikust kunstikäsitlusest. Võib-olla praegu ongi parem aeg hinnata, mida need kunstnikud tegid.
Kas on tekkinudki mingi uus viis nende kolme kunstniku teoste tõlgendamiseks tänapäeval, kui idee inimesest kui ülimast subjektist on kõrvale heidetud? Mõeldes 1970. ja 1980. aastatele, kas need teemad olid juba siis aktuaalsed?
Allas: Ma ei usu, et keegi vaatas tol ajal Leisi, Tabaka ja Rožanskaitė töid läbi selle prisma. 1960. aastatel muidugi kõneldi juba ökoloogilisest katastroofist, 1968. aastal ilmus ka eesti keeles Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ ja see mõjutas mõnda kunstnikku, aga kindlasti ei olnud need teemad tänapäevaga võrreldavalt aktuaalsed. See on väga huvitav protsess, kuidas mõned kunstnikud ja nende teosed leiavad oma õige konteksti alles palju hiljem – kaua aega pärast teoste sündi, sageli pärast kunstniku surma. See toimub praegu Rožanskaitėga ja on juba mõnda aega toimunud näiteks Anu Põdra loominguga. Ehkki nad ei olnud omas ajas tundmatud, puudus õige sõnavara nende töödest kõnelemiseks. Praegu on nad palju paremini mõistetavad. Antropotseeni ajastu teemad olid paljudes tollastes teostes tollal olemas – nagu oli ka näha Kumus just lõppenud näitusel „Kunst antropotseeni ajastul“ –, olgu siis teadlikult või intuitiivselt, lihtsalt keegi ei pööranud neile erilist tähelepanu, teoste tähendust avav võti näis olevat mujal. Praeguse vaataja pilk on kindlasti teistsugune.
Anna Škodenko: Minu meelest ei ole idee inimesest kui ülimast subjektist naiskunstnike loomingule üldse eriti omane. Ehkki subjekt on tihtipeale nende loomingus esikohal, ei tähenda see domineerimist, vaid tundlikkust ja uudishimu lähiümbruse vastu. Lisaks on neil kolmel kunstnikul teatud distants iseenda kui subjektiga ning seega võime kaugeneda inimkesksest vaatepunktist. Näiteks on mulle jäänud mulje, et Rožanskaitė uuris oma töödes just maailma, mitte niivõrd iseennast ja seepärast on tema looming väga aktuaalne.
Kui oluliseks pidasite, et näituse kujundus astub visuaalselt dialoogi 1970. ja 1980. aastatega? Või siiski kaasaegse kunstiga?
Škodenko: Ma ei pidanud näituse kujunduse puhul vajalikuks anda edasi teatud ajaloolist perspektiivi. Minu jaoks on kõige tähtsam näha ja näidata teoseid, saada kätte teostes peituvad erinevad hääled. Kujundaja ülesanne on anda teosele head tingimused, et see saaks tulla esile ja vaatajal tekiks võimalus luua sellega isiklikumat laadi suhe. Kindlasti ei tahtnud ma suruda kunstiteost kindlasse tänapäeva kontseptsiooni, vaid aimata, millist keskkonda need – üksikuna võttes iseseisvad ja suurepärased – teosed vajavad selleks, et esineda koos ühel tänapäeval toimuval näitusel.
Allas: Mingil määral me kindlasti kõnetame oma kaasaegseid vaatajaid. Näitusel on eraldi peatükk „Liikidevahelised lood“, mis on inspireeritud nendest teemadest, millest just rääkisime. 1970.–1980. aastad on üldine raamistik, mis teosed kokku toob ja loob nende ühisosa: see aeg ja keskkond olid ühesugused nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. 1990. aastatel muutus nende kolme looming juba piisavalt erinevaks. Samas ei tahtnud me näidata kunstnikke ainult või esmajoones Nõukogude aja esindajatena, vaid samavõrra paigutada nad praegusesse aega, teha nad siin kõnekaks.
Millised sotsiaalsed ja poliitilised aspektid Leisi, Tabaka ja Rožanskaitė loomingut mõjutasid?
Kreivytė: Kõik nad põimisid mingil määral poliitilisi ja isiklikke teemasid, aga paratamatult ei saanud kunstnik end Nõukogude ajal väga poliitiliselt väljendada, kui jätta kõrvale ametliku poliitika sõnumite kordamine. Pigem mängiti teatud teemadega, loodi peidetud sõnumeid, kasutati metafoore. Näiteks Rožanskaitė loomingus on palju risti motiivi, aga kuna religioossete teemade kujutamine oli keelatud, tuli see sümbol asetada oma aja taustale. Vaataja sai aru, aga samas polnud süžee nii ilmselge, et seda olnuks vaja tsenseerida. Rožanskaitė elulugu oli keeruline, ta küüditati seitsmeaastaselt emaga Siberisse. Seda mälestust ja traumat töötab ta läbi suures osas oma loomingus, nii et selles on väga sageli ajalooline ja poliitiline dimensioon, ehkki varjatult. Meditsiiniteemalised teosed on samuti seotud tema kogemustega, aga samas muutuvad haiglakeskkond ning inimese uurimiseks kasutatavad instrumendid Nõukogude ühiskonna haiglase ja repressiivse olemuse metafoorideks.
Allas: Malle Leisi teosed mõjuvad jahedate ja distantseeritutena või siis unenäolistena, aga neis on küllalt lugusid, mis kõnelevad oma ajast – kas või ära jäänud Prantsusmaa-reisi leinav „Sandra ja Château de Tarascon“ (1983) või portree „Noored inimesed“ (1969), millega kultuuriministeerium rahul ei olnud. Ka Leisi teatav arrogants ümbritseva suhtes, mitte ülemäärane hoolimine sellest, mida keegi arvab, oli omal moel poliitiline positsioon. Tabaka visati 1961. aastal kunstiakadeemiast välja, õigupoolest ananassi maalimise pärast, aga ilmselt ka üldise mässumeelsuse tõttu. Eks nad kõik mingil viisil katsetasid ja kõigutasid neid piire, mis olid nii elus kui ka kunstis ette antud.
Ütleksin, et Nõukogude ühiskonnas oli see loomulik reaktsioon. Olenemata sellest, kas ollakse kunstnik või mitte, ikka tahetakse reaalsusest põgeneda.
Allas: Kõigi kolme puhul väärib märkimist, et nad olid vägagi tihedas kontaktis neid ümbritseva reaalsusega. Nad ei olnud eskapistid, kes eemalduvad maailmast ja loovad mingi oma maailma, nad pigem töötlesid ja nihestasid reaalsust. Eriti Tabaka tegi selle tegelikkusest märksa huvitavamaks, mis on ka mõistetav, kui elatakse hallis ja üksluises ühiskonnas. Tuleb natuke värvi juurde panna, et mitte hääbuda.
Kreivytė: Rožanskaitė käis näiteks ise kohapeal vaatamas südameoperatsiooni, pildistas operatsioonisaali ja haiglakeskkonda ning kasutas hiljem fotosid oma teoste lähtepunktina. Ta ei rahuldunud kunagi maali kui lihtsalt kahemõõtmelise objektiga, teda huvitas rohkem, mis on fassaadi taga. Tema assamblaažid avavad maali n-ö sisemisi ruume. Kõik kolm justkui küsisid pidevalt, kuhu suunas saab veel edasi minna. Tabaka jõudis mõnes töös heas mõttes hulluse piirile. Tol perioodil olid nad lihtsalt vastandid sellele, milline pidanuks üks nõukogude ühiskonna liige olema.
Kui palju olid Leis, Tabaka ja Rožanskaitė üksteise loominguga 1970. – 1980. aastatel kursis?
Kreivytė: Maija Tabaka ütles, et teadis Leisi, aga Rožanskaitėt mitte, teistelt kahjuks ei saa enam küsida. Ma eeldan, et nad tundsid üksteise loomingut näituste ja kataloogide kaudu tänu Baltimaades toimunud biennaalidele, triennaalidele. Tol ajal oli kultuurisuhtlus aktiivne ja kunstnikud kindlasti mõjutasid üksteist, kuigi alati kõneldi ka Eesti, Läti ja Leedu kunsti erinevusest, mis on samuti olemas. Nende kunstnike puhul on imetlusväärne, kui eksperimentaalsed nad olid pildi loomise tehnikates. Kõik kolm püüdsid väljuda maali formaadist, mängides eri vaatenurkadega, nihestades optilist taju, muutes pildi ruumiliseks.
Millised olid tollase kunstihariduse põhimõtted? Millistest raamidest need kunstnikud väljusid?
Allas: 1960. aastad oli aeg, kus kunst mõtestas ennast ümber ja leiutas end uuesti, sest oli osutunud võistluses läänega liiga vanamoodsaks. Üldine idee oli see, et sisu peaks jääma sotsialistlikuks, aga vorm moderniseeruma. Samas niipea, kui hakkas muutuma vorm, muutus ka sisu.
Kreivytė: Nad astusid tõesti välja raamidest, mille haridus neile oli seadnud, aga ka oma aja kunsti peavoolust. Meie näitus tõstab nad välja oma rahvuse kunstiajaloo raamist ja loob neile uue konteksti.
Allas: Pealkirja üks tähendusi tuleb ka motiivist, mis neid kunstnikke ühendab: lahkuv, pildist välja astuv naispeategelane. Malle Leisi ühe maali pealkiri on „Naine läheb ära“ (1970), selliseid minemisi on näitusel palju.
Mis neid veel ühendab?
Kreivytė: Rožanskaitė oli oma tehisliku koloriidi poolest Malle Leisiga väga sarnane. Leedus süüdistati teda isegi värvipimeduses, sest leedu ekspressionistliku maalitraditsiooni järgi olid need värvid justkui valed. Leisiga sarnaselt kasutas ta värve kontseptuaalselt, mitte lähtuvalt maalilisuse printsiipidest.
Allas: Malle Leis on omal moel selle näituse kese, kes tervikut koos hoiab. Tema varased tööd on lähedased Rožanskaitėle, hilistel on jälle märgatav ühisosa Tabaka maalidega. Ometi pole näituse mõte ka ainult sarnasuse otsimine – need kunstnikud annavad erijoonte kaudu üksteise loomingule teatud uue tõlgendushorisondi.
Hiljuti lõppes Kumu viiendal korrusel näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ (kuraatorid Eha Komissarov, Linda Kaljundi, Bart Pushaw, Ulrike Plath, Tiiu Saadoja), mille üks fookusi oli näituse keskkondlikul jalajäljel. Kumu sai ka hiljuti rohelise muuseumi tiitli. Kui suurt osa mängib teie näituse kujunduses kestlikkus?
Škodenko: Tavaliselt üritan näitust tehes seinu värvida nii vähe kui võimalik, sest me kõik teame, et see pole jätkusuutlik. Samal ajal on igal näitusel sisu, mille esile toomiseks on tarvis teatud keskkonda, ruumi, kus teostel on hea olla. Ma ei värvi kunagi näitusesaali seinu lihtsalt lõbu pärast, iga otsuse taga peab olema mingi vajadus, põhjendus. Kumu kolmanda korruse saal on kitsas väike ruum ning kuna teoseid on palju, oli see raske ülesanne. Mul oli idee, et see ruum võiks olla nagu mets, kus on avatumaid ja suletumaid kohti. Värvivalikus on palju loodusele omaseid toone, mida metsas leidub. Niisiis värvisime üsna palju, aga kõik muu on lihtne: kasutasime eelmiste näituste seinu, midagi juurde ei ehitanud, etiketid on samuti keskkonnasõbralikud.
Allas: Proovisime kujunduses läbi mitmesuguseid struktuure, üks versioon oli korrastatum sirgete seintega ruum, aga siis saime aru, et see ei toimi, sest näitus kõneleb millestki muust. Nii ongi kõik lisaseinad veidi viltu lükatud, et nende vahel kõndides ei saaks ruumi loogikast täpselt aru. Kõik on natuke nihkes.
Intervjuu avaldati paralleelselt ka Kultuurilehes Sirp.
Kumu blogi 