Sel nädalal avati Kumu 3. korruse näituse „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ projektiruumis Jaan Toomiku näitus „Maastiku avamine“, mille kuraator on Eha Komissarov. Projekti keskmes on videoteos „Juga“, mis oli kunstniku reaktsioon 2004. aasta laastavale looduskatastroofile, kui Sumatra saare lähedal toimunud maavärin vallandas India ookeanis ohvriterohke tsunami. Selle kõrval eksponeeritakse 19. sajandi baltisaksa romantilisi maastikumaale Eesti Kunstimuuseumi kogudest. Täna avaldame Eha Komissarovi artikli, kus kuraator räägib näitusest ja selle allteemadest.
Näitusel „Maastiku avamine“ eksponeerib kunstnik Jaan Toomik oma videoteost „Juga“ (2005). Kuivõrd teosel on tugev autobiograafiline raamistus, on näitusele „Joa“ kolme suure videostilli projektsiooni kõrval kaasatud ka 1996. aastal ETV-le antud intervjuud, milles kunstnik analüüsib oma kujunemist ja tutvustab oma varase loomingu tagamaid.
Nagu kõik Kumu projektiruumide väljapanekud, on „Juga“ osa sekkuvast kunstiprogrammist, mis loob sünteesi võimalikkuse. Selle raames paigutatakse eri ajajärkude kunsti taotlused ja arengud uutesse kontekstidesse, et aktiveerida võimalikke uusi tõlgendusviise.
„Joa“ kõrval eksponeerime näiteid Eesti Kunstimuuseumi 19. sajandi algupoole baltisaksa maalide kogust, mis annab hea ülevaate tolle ajajärgu kunstimaitsest ja -tegevustest. Meie peamiselt maastikumaalile keskendunud valiku juures võiks rääkida kaudsetest saksa romantismi mõjudest: romantilistel lätetel kujunenud maalitraditsioonis ammutasid baltisaksa kunstnikud inspiratsiooni saksa kunstist. Baltisaksa kunsti saksa orientatsioon, mis iseloomustas seda koolkonda terve 19. sajandi vältel, tõi kaugetesse Põhjamaadesse romantilist sümboolikat võimendava trendi ning järelkajasid tollal Saksa ühiskonda vaevanud traumadest ning strateegiast esitada oma protesti võimalikult diskreetsel moel. Kunstnikud leiavad teemasid ja süžeesid, mis seovad tegelikkust nägemuslikuga, ja osalevad seeläbi romantismile omase sümbolismi loomises.
Selline unistuste ja nägemuste esitamisele rajanev ja tollal väga uuenduslik visionaarne koolkond ei saanud jääda ainult ühe riigi või kultuuri piiridesse. Saksa romantism mõjutas Euroopa luulet ja kunsti, muutudes peagi inimkonna ühiseks pärandiks. Selle ühisosa uurimiseks on korraldatud juba mõnda aega suuri esinduslikke näituseid.
2021. aastal toimus Dresdeni Kunstigaleriis suur rahvusvaheline näitus „Dreams of Freedom“, mis vaatles Saksa romantismi ja 19. sajandi kunsti Venemaal. Ekspositsioonis toodi esile Tretjakovi Galerii kollektsiooni ja rahvuslike maalitraditsioonide omavahelisi seoseid. Näitus tõi välja romantilise koolkonna aktuaalsuse ja jätkusuutlikkuse 21. sajandil, mille väljendamiseks kombineeriti ajaloolist materjali 21. sajandi kunstnike teostega, hoolimata meediumide erinevustest. Dresdenis esitleti ka Jaan Toomiku videoteost „Juga“, mis andis Kumu kuraatoritele idee leida uusi lähtekohti Eesti nüüdiskunsti ja 19. sajandi alguse romantikute ühisosa vaatluseks, et pakkuda värsket lähenemist Eesti Kunstimuuseumis asuvale baltisaksa kunstnike loomingule.
Dresdeni näituse keskmes oli kuulsa saksa romantiku Caspar David Friedrichi kollektsioon, keda tutvustati uue radikaalse esteetika ja filosoofia loojana. Just Friedrichilt pärinesid uued maastikumotiivid, mis levisid terves Euroopas. Ta väärtustas kokkupuudet merega, õppides mere abil väljendama oma sisemist visiooni. Friedrich töötas kaljumäestikelt laskuva kose motiiviga ning tema maastikele ilmusid ristile löödud Kristuse kujundid. Romantikud käsitlesid loodust kui Jumala loomingut, mis kandis endas Jumala vaimu jälgi. Maastikud vahendasid romantikutest poeetide ja kunstnike loomingus sageli religioosseid teemasid, mis liitusid emotsionaalse sügavuse ja spirituaalse võimuga. Nad uskusid, et kunst peab vahendama looduse jumalikku algupära, mis oli 19. sajandil radikaalse mõtte üks avaldusi: sel ajal kujutas religioosne maal endast renessansi vaimus figuuririkkaid piiblistseenide illustratsioone.
Caspar David Friedrich oli looduse müstiliste aspektide ühendajana unikaalse sümbolistliku keelega kunstnik, kes täitis kunsti subliimse vaimsusega. Tollaste seisukohtade järgi pidi altarimaal vaatajat moraalselt arendama ja õpetama ning maastik sobis heal juhul täitma fooni. Kunstnikel tuli maastike sümboolse kontekstiga alles harjuda ja õppida seda väljendama ning seda näeme ka 19. sajandi algupoole baltisaksa maalijate loomingus. Õhtupuna loeti tol ajal eriti subliimseks ja Friedrichi maalid kujutavad päikeseloojangu imetlejaid, kes seisavad vaataja poole alati seljaga. Samuti oli tähtsal kohal vikerkaar, milles nähti jumaliku loodusega ühendavat jõudu.
Toomiku teos pakkus Dresdenis Friedrichile huvitavat võrdluspunkti: mõlemad kunstnikud olid kaotanud õnnetuse tagajärjel venna ja käsitlenud järgnevas loomingus oma traumat. Nende traumavisioonide fooniks oli loodus, metsikuvõitu maastikud, mis võimendavad kunstnike tegevuse rituaalseid külgi. Hanno Soansi uurimusest nähtub, et pärast vend Tõnu hukkumist 1992. aastal mõjutasid kunstniku edasist loomingut tugevalt üksindus ja meditatsioon, ning silmitsi seismine kaduvikuga.[1]
Saksa romantismi traditsioonis rõhutati inimese kokkupõrget loodusjõududega dramaatilise väljundi kaudu. Teoses „Juga“ on selleks kunstniku hääl, tema karje, mis videomeedia vahendusel muutub vahetuks ja tundeküllaseks. Romantikute loomingu teoloogiline algpilt lähtub Jumalaga üksioleku tundest. Romantikute praktikas on olulised ruumi ja aja kontseptsioonid ning filosoofia. Kaasaja kunstnike kõiksuskogemusi suunavad jumaliku alge otsingud, mida Eestis täitsid juba 1970. aastatel levinud new age’i kohandused, mille keskpunktis oli kosmoseelanikega kohtumise võimalikkus. Eestis võttis see õpetus laia leviku tõttu uusi vorme, mida kriitikas käsitleti sürrealismimõjutustega metafüüsikana, mis vastas küsimusele surmajärgse elu võimalikkusest jaatavalt, kaasates uusi aja ja ruumi kontseptsioone. Toomik polnud juurdunud ühtegi konfessiooni, vaid haardus nendest väljapoole, tuues sisse uusi mõisteid ja olles seotud mittekristlike mõttekäikudega.
[1] H. Soans, Sõpruskond, kunst ja suhted keset kulmineeruvat kriisi – kihhotism üleminekuaja Eestis 1985–1992. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2021/1–2.
Kumu blogi 