„Angerjapüüdjad“ on 1944. aastal Rootsi põgenenud kunstniku Eerik Haameri üks tuntumaid teoseid. Maali on enamasti tõlgendatud Eesti ajaloo ja identiteedi võtmes – seda on seostatud rannarahva raske tööga, aga ka eesti rahva sõjaaegse saatusega. On tõsi, et Saaremaalt pärit Haamer oli rannarahva eluga hästi kursis, ent teose sünnilugu on siiski mitmetahulisem. Võib küsida, miks loodi just Teise maailmasõja ajal nii palju talu- ja metsatööde ning kalurikülade ainelist kunsti. Eesti publikule kehastasid sellised pildid rahvuslikku pärandit, ent samuti oli veidi arhailine ja etnograafiline tööka rahva kujutamine meeltmööda nii Nõukogude kui ka Saksa natsionaalsotsialistlikule okupatsioonivõimule. Haameri angerjapüügiteemaline kavand pälvis Saksa okupatsiooni aegsel võistlusel preemia ja maal pandi välja suurel ülevaatenäitusel. Teosel raske ja heroilisena kujutatud kaluritöös on nähtud ka üldisemalt eluraskuste võrdkuju. Tänasest vaatenurgast võiksime aga pöörata inimeste kõrval tähelepanu angerjatele, keda viskleb mõrras kümnete kaupa. Euroopa angerjas on olnud Eesti vetes tavaline liik, kuid alates 1980. aastatest on tema arvukus kahanenud ligi 90 protsenti ja liik on kogu maailmas sattunud väljasuremise äärele. Angerjas on siiani üks mõistatuslikumaid loomi, kelle elutsükkel on iseäranis keeruline, nagu on seda ka tuhandete kilomeetrite pikkune ränne Sargasso merre.
Kumu blogi 