Veel viimast nädalavahetust on Kumu 5. korrusel avatud näituseprojekt „Kunst antropotseeni ajastul“. Läbi aegade suurim kunsti ja keskkonna suhteid vaatlev näitus Eestis pakub võimalust uurida ja avastada, kuidas kajastab kunst inimtegevuse mõju keskkonnale – seda nii kunstiajaloo kui ka kaasaegse kunsti varal. Olulisemate teemadena võetakse vaatluse alla põlevkivitööstus, tööstuslik põllumajandus ja kalapüük, turba kaevandamine ja rabade kuivendamine ning metsatööstus – kõigil neil tegevustel on olnud ja on siiani suur keskkonnajalajälg, mis ulatub Eestist kaugemalegi. Ajalooliste teostega astuvad dialoogi viimastel aastatel loodud kaasaegsed kunstiteosed, millest nii mõnigi seostub tihedalt keskkonnaaktivismiga. Näituse kuraatorid on Linda Kaljundi, Eha Komissarov, Ulrike Plath, Bart Pushaw ja Tiiu Saadoja. Vestlesime näituse kahe kuraatoriga, Linda Kaljundi ja Ulrike Plathiga, lähemalt näituse loomisprotsessist.
Mis ajendas just nüüd ja praegu sellist näitust looma?
Linda Kaljundi: Usun, et igal pool on selliste näituste taga üha käegakatsutavam keskkonnakriis ja soov otsida vastuseid küsimusele, kuidas peaksid kunst ja muuseumid sellele reageerima. Kuidas saaksid nad omalt poolt midagi teha – aga ka kas ja kuidas peaksid nad oma rolli ja tegutsemise viise ümber mõtestama? Konkreetselt selle näituse puhul oli väga oluline Eha Komissarovi algatus. Sama oluline oli ka tema hoiak, et ei ole vaja teha lihtsalt näitust aktuaalsel ja moodsal teemal, vaid väljakutset Eesti kunstiajaloo ümbermõtestamiseks keskkonna vaatenurgast tuleb võtta tõsiselt ja mastaapselt.
Ulrike Plath: Küsimusele saab vastata individuaalses, institutsionaalses ja planetaarses võtmes. Alustasime näituse tegemisega kolm aastat tagasi. 2020. aastal olime just alustanud uurimisprojektiga „Eesti keskkondlusest pikal 20. sajandil“ (PRG980), mis toob kokku keskkonnateemaga tegelevaid teadlasi erinevatest humanitaarteaduse valdkondadest. Impulss laiendada fookust ka kunsti peale tuli Lindalt, kes oli just saanud EKA professoriks ja kellel oli Kumus näituste tegemise osas suur kogemus. Siduda kunsti ja teadust tundus meile hea mõte, seda enam, et kaasaegse kunsti väljal on antropotseeni näitusi näha järjest rohkem. Maailma mastaabis oleme sunnitud aru saama, et keskkond, milles elame, muutub kiiresti ja dramaatiliselt. Ühine mure keskkonna ja inimese pärast antropotseeni ajastul ühendab mitte ainult Eesti kunstnikke ja teadlasi, vaid järjest rohkem inimesi globaalsel tasandil. Näitus on seega dialoogis teiste sarnaste näitustega mujal.
Keskkonnateemalisi näituseid on viimaste aastate jooksul esile kerkinud, sh Euroopa kontekstis, väga palju. Kuidas tunnete: mis siinset näitust teistest keskkonnateemalistest näitustest eristab? Miks peaks seda kindlasti külastama?
LK: Maailma mastaabis me kindlasti unikaalsed ei ole. Samas arutasime üsna palju selle üle, kuidas mitte teha lihtsalt veel ühte järjekordset antropotseeni-näitust. Olles seda näidanud paljudele rühmadele vägagi erinevatest välismaa muuseumidest, ülikoolidest ja mujalt, võin öelda, et meie näituse mastaap torkab siiski silma ka rahvusvahelises võrdluses. Ka mujal pole just igapäevased näitused, mis nii suurelt katsetaksid kestlike praktikatega, pakuksid samas üsna ulatusliku ülevaate kunstiajaloost ja kaasaksid veel terve rea uusi kaasaegseid kunstiprojekte. Võimalus leida uusi vaatenurki Eesti kunsti ja keskkonna ajaloole ning mõelda kaasaegse kunsti suhtest keskkonnaga ja selle jalajäljest – need annavad põhjust näitust külastada kindlasti ka kohalikule vaatajale.
UP: Keskkonnateemad pole üksnes tänapäeva inimeste pärusmaa. Probleemil ei ole mitte ainult sügavad (ajaloolised) juured, vaid seda ümbritsevad pikad filosoofilised, teaduslikud, religioossed ja kunstilised arutelud. Üks esimesi näituse eesmärke oli näidata, et leiame 20. sajandi jooksul loodud kunstis üllatavalt palju keskkonnateemaga seotud kunstiteoseid.
Näitusel on lausa viis kuraatorit (Linda Kaljundi, Ulrike Plath, Eha Komissarov, Bart Pushaw ja Tiiu Saadoja). Kuidas jaotasite omavahel n-ö sisulised ja loomingulised rollid?
LK: Et asja veel keerulisemaks ajada, lisan, et oli ka kuues kuraator – Karin Vicente kureeris kestlike praktikate katsetamist ja kommunikeerimist näitusel. Kollektiivsest kureerimisest on sel sügisel palju räägitud. Töötasime näituse ettevalmistamise kallal kolm aastat ja kuraatorite tõepoolest suur hulk võimaldas ülesandeid veidi hajutada – saime omavahel jagada välitöid kogudes ja ka kaasaegsete kunstnike projektidega töötamist. Teiselt poolt lõi see võimaluse dialoogiks eri vaatenurkade vahel. Tööde väljaotsimise ja valmimise eri etappides jagasime omavahel ära ka teemad, aga lõpliku valiku tegemisel arutasime kõik üheskoos läbi. Siin tulid kuraatorite erinevad teadmised ja kogemused kindlasti kasuks – meie seas oli nii keskkonna- kui ka kunstiajaloolasi, erinevatest põlvkondadest pärit ning nii Eestis kui ka välismaal üles kasvanud ja õppinud inimesi.
UP: Kuna mina ei ole kunstiajaloolane ning ei pea kunsti enda peamiseks kompetentsialaks, siis osalesin eeskätt mõnede saalide sisu kujundamises ning teoste ja objektide sidumises antropotseeni üldmõistega.
Näituse põhirõhk langeb 19.–21. sajandile ehk tööstusrevolutsiooni ja pärast Teist maailmasõda alanud nn suure kiirenduse ajajärgule, mil kasvas märgatavalt inimtegevuse mõju keskkonnale. Näitusele on valitud ka artefakte ja looduslikke objekte, mis pärinevad üpris erinevatest ajaperioodidest, ehk näituse ajaline haare on võrdlemisi lai. Kuidas selles kontekstis teoste ja objektide valikud tehti? Ja kas võimalikult suure ajaperioodi katmine oli ka eraldi eesmärgiks?
LK: Soovisime tõesti keskenduda perioodidele, mida antropotseeni ehk inimese ajastuga kõige rohkem seostatakse – sest teatavasti ei valitse teadlaste seas kaugeltki üksmeelt, mis ajast alates võime rääkida inimtegevuse globaalsest mõjust keskkonnale. Kõige sagedamini loetakse selleks alguspunktiks tööstusrevolutsiooni või siis Teise maailmasõja järgset aega. Samas on ka uurijaid, kes räägivad n-ö pikast antropotseenist ning ütlevad, et inimese ajastu alguseks võib pidada juba neoliitikumi lõpus toimunud põllumajandusrevolutsiooni. Ka meil on näitusel väljas erinevat geoloogilist materjali, aga nendega soovisime luua pigem metafoorina toimivaid kujundeid. Viimase jääaja lõpust pärinev, jää liikumise jälgedega paekiviplaat seob kokku holotseeni – kui viimase geoloogilise ajajärgu – alguse ja arutelud antropotseenist kui uuest geoloogilisest ajajärgust. Ühtlasi on see üpris võimas tunnistaja pöördelise kliimamuutuse kohta – muutes ajas hoomamatult kauge sündmuse ootamatult silmaga nähtavaks.
Eelajaloolisest ajast on näitusele jõudnud ka mitmed fossiilid. Siin huvitas meid geoloogide koostöö põlevkivitööstusega – kui see hakkas 1930. aastatel laienema, siis aitasid geoloogid oma uurimistööga kaasa uute kaevanduste rajamisele, samas varustas allmaakaevandamise laienemine geolooge uue uurimismaterjaliga. Põlevkivitööstuse laienemine andis paleontoloogiale, kivististe uurimisele uue märgatava tõuke. Antropotseeni näitusel oleme aga fossiilid raamistanud väljasuremise lugudega: kuidas on kujutelmad eelajalooliste loomade väljasuremise kohta mõjutanud lugusid, mida täna kultuuris väljasuremise kohta räägitakse – ajal, mil inimese väljasuremise võimaluse on tõstatanud nimelt fossiilkütuste ületarbimine.
UP: Tõime uurimisprojekti fookuse pikale 20. sajandile ja lähtusime ühest väga algsest antropotseeni definitsioonist, mille järgi inimkonna mõju keskkonnale hakkas fataalselt kasvama just tööstusrevolutsiooni käigus. Õigupoolest oli see Paul Crutzen ehk antropotseeni mõiste looja, kes arvas aastal 2000, et holotseen on lõppenud ja uus ajastu – antropotseen – sai alguse koos tööstusrevolutsiooniga. Pika perspektiivi taga oli aga ka soov ühendada romantilist looduskontseptsiooni kandvat baltisaksa kunsti eestlaste omaga, mis on realiseeritud ühes kindlas näituse osas.
Näitusele on mitmelt kunstnikult ja arhitektilt tellitud uued teosed, mis kommenteerivad kuidagi valitud teemat või astuvad dialoogi vanema kunstiga. Kuidas te need kunstnikud valisite ning millise lähteülesande/juhised nad said?
LK: Näituse ettevalmistamine kestis pikalt ning me asusime kohe üsna alguses otsima kunstnikke, kes oleksid valmis selle jaoks uued teosed looma. Arutasime kõigepealt omavahel ning siis uurisime juba konkreetsetelt kunstnikelt, kas nad oleksid valmis kaasa lööma. Meile oli oluline kaasata nii neid kunstnikke, kes olid juba tuntud oma keskkonnaga suhestuva praktika poolest, kui ka neid, kes on laiemale publikule ehk veel veidi vähem tuntud. Kuigi peab ütlema, et viimase kolme aasta jooksul on nad kõik väga intensiivselt keskkonnateemaga tegelenud ka oma teiste projektide raames. Lähtuvalt näituse teemaderingist pakkusime neile välja erinevaid lähteülesandeid, aga jätsime kõigile lõpliku otsuse tegemisel vabad käed. Minu jaoks on oluline teadvustada, et keskkonnateemadega tegelemise aluseks on alati dialoog: ühelt poolt saame tõesti soovitada kunstnikele kirjandust, viia neid kokku erinevate teadlastega jne. Teiselt poolt aga on kunstnike vaatenurk ja sisend meie uurimis- ja kureerimistöö jaoks sama oluline ning seda eri etappides – alates kogude külastamisest kuni teoste lõpliku valiku tegemiseni.
Olulise teemana kerkib esile kunstiajaloo ja konkreetsemalt Eesti Kunstimuuseumi kogude ümbermõtestamine läbi nn keskkonna filtri. Milline oli teie kogemus EKMi kogudega töötamisel? Kas tegite ka mõne täiesti ettenägematu avastuse?
LK: Töötasime lisaks Eesti Kunstimuuseumi kogudele üsna palju ka Tartu Kunstimuuseumi ja teiste muuseumide kollektsioonidega, aga ka kirjandusega. Ma ei saa öelda, et see oli täiesti ennenägematu, aga kindlasti üllatas mind see, kui palju leiab Eesti 1970.–1980. aastate kunstist moel või teisel keskkonnaga tegelevaid teoseid – töid, mille teemaks on keskkonna- ja globaalprobleemid, saastumine, loodusliku ja tehisliku keskkonna põimumine jne. See oli ühelt poolt väga võimas ja võimestav avastus, kuna Ida-Euroopa kunstnike rolli keskkonnateemadega tegelemisel on ikka alahinnatud. Teiselt poolt tekitas see muidugi ka rusuvaid mõtteid – kui mitu aastakümmet peab keskkonnast veel rääkima, enne kui võimulolijad hakkavad tegema vajalikke otsuseid?
Näituse puhul on välja toodud, et keskkonnateadlik ja jätkusuutlik on ka näituse kujundus, mis testib võimalusi kunsti- ja näituseloome jalajälje vähendamiseks ning kutsub külastajat seda märkama. Kuidas see täpsemalt näitusekontekstis lahendatud on? Ehk tutvustaksite lähemalt näituse kujunduse tagamaid.
LK: Näituse ettevalmistamisega paralleelselt alustas tööd ka Eesti Kunstimuuseumi roherühm, mida veab Karin Vicente. Tema juhtimisel valmis äsja kestliku näituse mudel, mille väljatöötamisega olid väga tihedalt seotud ka meie näitus ning mõistagi eriti kujundajad (Laura Linsi, Roland Reemaa ja Maria Muuk) ja näituse tehniline töörühm Aleksander Meresaare juhtimisel. Seega oli ambitsioon kohe algusest peale tegeleda kestlike praktikate testimisega mitte ainult selle näituse jaoks, vaid olla ka laiemalt kasulik. Edaspidi valib Kumu igal aastal välja ühe näituse, mille raames kestlike praktikate ja jalajälje mõõtmisega edasi eksperimenteerida. Kujundajate panus oli meie näituse puhul väga suur. Arhitektid Linsi ja Reemaa töötasid tihedas koostöös näituse töörühmaga, rakendades ja arendades edasi Kumus juba kasutusel olevaid lahendusi – nagu näiteks korduvkasutatavad vaheseinad. Võimalikult paljud materjalid näitusel on taaskasutatud (vitriinid, kangad, paspartuud, raamid jne), märgatavalt õnnestus vähendada seinte värvimiseks kuluvat värvi (see on ruumis ka näha) ning plastiku asemel on näituseruumi tagasi toodud paber. Maria Muuki kujundatud taaskasutatud paberist ja papist seinatekstid ja etiketid on nii keskkonnasäästlikud kui ka omaette kunstilise kvaliteediga. Meie jaoks oli oluline kutsuda ka vaatajat jalajälje üle kaasa mõtlema, selle jaoks on saalides väikesed lipukesed.
Mis oli selle näituse koostamise juures kõige keerulisem, väljakutsuvam?
LK: Kõige väljakutsuvam, aga kindlasti ka kõige õpetlikum oli see, kui palju suuremat vaimset ja ajalist pingutust kestlike praktikate testimine ja juurutamine nõuab kõigilt asjaosalistelt. Selleks, et mitte midagi jälle kuskilt lihtsalt tellida, vaid mõelda läbi, kas seda on üldse vaja, kas seda saab taaskasutada või leida mõne säästlikuma tootja – kõigeks selleks on vaja märksa rohkem „rätsepatööd“. Toon näite seinte värvimisest: otsustasime, et seinad ei pea olema ideaalselt kaetud ja säästsime umbes kolmandiku värvist, seinte värvimine „lohaka tulemusega“ võttis aga aega tavapärasest päeva kauem. Lisaks aeg, mis kulus värvijääkide ja säästlike värvide otsimisele. Või teine näide: teoste etiketid on trükitud Bruno Latouri raamatu „Kuhu maanduda“ pappkaante praakeksemplaridele, mis Maria Muukil stuudio nurgas seisid. Ta kattis need savimassiga ja kasutas siis digitrükki. Näituse järel võib need komposteerida või neist hoopis mõne skulptuuri teha. Igal juhul võtab see aga märkimisväärselt rohkem mõttetööd kui tavapäraste plastist etikettide kujundamine ja tellimine.
UP: Väljakutse oli kindlasti kolme aasta pikkune ettevalmistusprotsess ning paljude inimeste kaasamine erinevates etappides ja erinevates rollides. Mitte teades tööprotsesse suures muuseumis, võis see protsess tunduda vahel lausa hoomamatu.
Kas oli ka mingi oluline teemaplokk või valdkond, mis jäi näitusest lõpuks siiski välja?
UP: Loomulikult. Ei olnud võimalust minna süvitsi paljudesse teemadesse, mis on praegu, antropotseeni ajastul märgilised. Saime avada ainult teemasid, mille kohta leidsime materjale, mis kõlbasid ka väljapanekuks. Abstraktsemad, aga samas väga reaalsed teemad, nagu looma- või keskkonnaõiglus, on osutunud raskeks avada. Aga ka teemasid, mis said näitusel omaette toa, nagu nt kliima-, tööstuse, mulla- või toiduajalugu, suutsime lõpuks avada ainult pinnapealselt. Selleks, et minna detailidesse, oleks vaja järgmisi näituseid, mis keskenduksid ainult ühele valitud teemale.
Millist järelmõju (või -elu) selle näituse puhul loodate?
LK: Ma usun, et teadmine selle näituse kohta on lähiregiooni ja kaugemagi välismaa muuseumi- ja kunstitöötajate seas isegi üle ootuste hästi levinud. Loodetavasti aitab see kaasa nii huvile Eesti kunstiajaloo vastu kui ka kaasaegsete kunstnike kaasamisele rahvusvahelistele näitustele. See on toonud ka Eesti kujundajad ja muuseumitöötajad hästi kestlike näitusepraktikate pildile. Mis puudutab järelmõju Eestis, siis juba ainuüksi sel aastal on toimunud ridamisi teisigi keskkonnateemalisi näituseid – mis on vaadanud lähemat ja kaugemat kunstiajalugu ning kaasanud kaasaegseid kunstnikke. Eesti kunstiajaloo ulatuslikum tõlgendamine keskkonna vaatenurgast on ju alles alanud ning ma usun, et see ongi võimalik just erinevate uurimuste ja uurimuslike näituste koosmõjus. Loodetavasti oleme aidanud kaasa uute seoste genereerimisele, ka kaasaegse kunsti plaanis. On hea meel teada, et mitmed näituse jaoks loodud uued teosed on peagi pärast näituse sulgemist minemas järgmistele näitustele ja autorid arendavad neid edasi.
UP: Loodan, et keskkonnateemalisi näituseid tuleb veel palju ja et leidub üliõpilasi, kes võtaksid ette uurimistööd fondides, et rohkem süvitsi minna selle pinnapealselt avatud teemaga. Kunsti roll antropotseeni ajastul on suur!
Kumu blogi 