Jüri Palmi looming esindab 1960.–1970. aastate vahetusel Eesti kunstis toimunud põlvkonnavahetust. Kui 1950.–1960. aastatel taotles Eesti kunstiuuendus nn karmi stiiliga küll kaasaegsemat esitusviisi, kuid püsis jätkuvalt kohustuslike nõukogulike teemade juures, siis järgmine põlvkond, mida esindas ka Palm, pöördus uue ainestiku otsingutele. Paljud kunstnikud valisid sürrealismi, mis suunas neid elu sisemiste, varjatumate ja sümboolselt tähenduslikumate külgede uurimisele. „Põuane muld“ on märgiline töö, mis tähistab loobumist põllumajandust idealiseerivast esituskaanonist ning uue, loodusprotsesside vaatlusele suunatud temaatika ilmumist. Palmile meeldisid eksistentsiaalsed vaatekohad ning maa ja pinnas võlusid teda oma metafüüsilise dimensiooniga. Põuasel mullal on ka irooniline konnotatsioon, kuna 1960. aastate Nõukogude Liidus põhjendati toidunappust sageli põua ja muude halbade ilmastikuoludega. See teema kõnetas inimesi. Palmi käsitluses avaneb pilk kuivanud mullale ja kuivusest närtsinud bioloogilisele elule mikrotasandil. Põuaaistingut vahendab Palm puhtmaalilisel teel mullapinna ebaterve hõõguse abil. Palmi looming pani Eesti kunstis aluse bioloogilise maailma närbumise ja surma käsitlustele, valmistades seega avalikkust ette elavat loodust ähvardavateks ja järjest ulatuslikumaks muutuvateks keskkonnaprobleemideks.
Kumu blogi 