Eesti metsamaali juured peituvad vene ja (balti)saksa traditsioonis. 19. sajandi Eesti kunstis ühed silmapaistvamad metsamaastikud on loonud Julie Hagen-Schwarz, siinmail esimene professionaalne naiskunstnik. Tartu ülikooli joonistusõpetaja tütrena sai ta kunstihariduse juba kodunt ning täiendas end Saksamaal ja Itaalias. Aktiivsele kunstnikukarjäärile tegi lõpu abiellumine oma õe lese Ludwig Schwarziga, kes oli Tartu ülikooli teadlane ja hiljem astronoomiaprofessor.
Aastatel 1855–1858 saatis Hagen-Schwarz oma abikaasat ekspeditsioonil Siberisse – ilmselt seostub „Siberi maastik“ sama retkega. 19. sajandi keskpaiku tõusis Vene ühiskonnas väga teravalt esile mure kergekäelise metsaraiumise pärast. Metsast kirjutasid ajakirjanikud ja literaadid, seda kujutati kirjanduses ja kunstis. Seeläbi sai see vene identiteedis järjest tähtsamaks. 19. sajandil kujunes metsast oluline rahvuslik sümbol ka Saksamaal ja Kesk-Euroopas, Põhja-Ameerikas ja mujalgi. Põlislaante romantiseerimise põhjuseks oli ühelt poolt rahvusluse levik ja teisalt üha kasvav metsaraie. Vene metsamaali iseloomustas teatav argisus, erinevalt paljude teiste maade kunstnikest ei otsitud ülevaid vaateid. Hagen-Schwarz on samuti maalinud üsna tavalist segametsa koos madalate kallastega ojakesega.
Kumu blogi 