Jaanuari alguses avatakse Šveitsis Suschi muuseumis Anu Põdra loomingut tutvustav suurnäitus „Ruum minu keha jaoks“ („Anu Põder: Space for My Body“), mida kureerib eelmise Veneetsia biennaali peanäituse kuraator Cecilia Alemani. Näituse põhipartneriks on Eesti Kunstimuuseum. Täna avaldame Kumu blogis kuraatori näitusetutvustuse.
Šveitsis Muzeum Suschis toimuv näitus „Anu Põder – Space for My Body“ (Ruum minu keha jaoks) on Anu Põdra esimene suurem retrospektiiv väljaspool kodumaad. Muzeum Susch, mis peab väga tähtsaks vähem tuntud naiskunstnike loomingu eksponeerimist ja esiletõstmist, pakub rahvusvahelisele kunstiavalikkusele erakordse võimaluse Põdra teoseid oma silmaga näha, tutvustades tema loomingut kunstiteadlastele, üliõpilastele ja kunstihuvilistele. Põdra ühe skulptuuri järgi pealkirja saanud näitusel on väljas üle neljakümne teose, mis on loodud aastatel 1978–2012 ja mis pärinevad peamiselt Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja kunstniku pärandvara kogudest.
Põder on viimase viie aastakümne üks märkimisväärsemaid eesti kunstnikke. Tema looming on alates 1970. aastatest paistnud silma ainulaadse teostuse, originaalse kontseptsiooni ja sügavalt isikliku sisuga. Kuna see aga ei haakunud kuigi hästi tollase Eesti kunstimaastiku peavooluga, jäi see aastateks suurema tähelepanu alt välja. Põder tegeles peamiselt inimkehaga: tema väga kõnekad skulptuurid rõhutavad elu haprust ja mööduvust. Terve oma karjääri jooksul kasutas ta ebatavalisi materjale, nagu tekstiil, vaha, kips, seep, plastik ja puit, mille abil tal õnnestus luua hämmastavalt õrnu ja hapraid assamblaaže. Erinevalt paljudest oma kaasaegsetest skulptoritest, kes töötasid nõukogude ühiskonna ideaalidele vastavate traditsiooniliste materjalidega nagu pronks ja graniit, lõi Põder omaenda intiimse, väga haavatava visuaalse sõnavara lihtsate ja argiste vahendite abil. Talle ei pakkunud huvi riigijuhtide jäädvustamine pronksis ega kõrgelennulised ideaalid, vaid tema pilk oli suunatud pigem sissepoole, kujutades keha seestpoolt.
Põdra looming peegeldab eesti rahva identiteedi ebakindlust keerulisel ja pöördelisel ajal – 1944. aastal Eestis alanud Nõukogude okupatsiooni haripunktis ja iseseisvuse taastamisel 1991. aastal. Olles üks väga vähestest naistest rõhutatult meestekeskses kunstimaailmas, keskendus ta naise subjektiivsusele sarnaselt mitme rahvusvaheliselt tuntud kunstnikuga nagu Ana Mendieta, Louise Bourgeois, Magdalena Abakanowicz ja Alina Szapocznikow.
Näitus keskendub vabas kronoloogilises järjestuses kunstniku loomingu kolmele peamisele aspektile.
Väljapaneku alguses on eksponeeritud Põdra kujutlusmaailma peategelasteks olevad nukud, mannekeenid ja figuurid. Suuremas teosterühmas, mis on loodud ajavahemikul 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastate alguseni, keskenduvad tema kunstilised otsingud kehale. Minnes vastuollu figuraalkompositsiooni tavadega, kujutavad Põdra võimsad assamblaažid amputeeritud jäsemetega ja lagunevaid kehasid ning on loodud väga ebakonventsionaalsetest materjalidest, nagu plast, kotiriie, vill ja epoliim. Need teosed, nagu „Enne etteastet“ (1981), „Väga vanad mälestused“ (1985) ja „Kompositsioon plastmassi ja sünteetilise villaga“ (1986) on sensuaalsed, erootilised ja samal ajal vägivaldsed; need kujutavad naise torso fragmente, mida on täiendatud amorfsete moodustistega. Selles skulptuurisarjas saab kehast eksperimenteerimiskoht: jäsemed on väändunud, rüht pole kunagi sirge, kehad embavad ja põimuvad, kõvad materjalid saavad kokku pudedatega. Põdra skulptuurid balansseerivad õhkõrnal piiril, mis lahutab oma kehalisuse teadvustamist ebamugavustundest.
Näituse teine osa keskendub ebatavaliste materjalide ja rõivaste rollile keha asendajana. Põdra 1990. aastate ülimalt sugestiivses ja poeetilises loomingus näeb teoseid, mis koosnevad moondatud, lahti lõigatud ja tükeldatud rõivastest. Teostes „Ruum minu keha jaoks“ (1995), „Lõige kui märk. Kasukad“ (1996) ja „Käekotid“ (1997) asendab keha kujutist selle kummituslik kohalolek rõivaste kaudu, tekitades negatiivse ruumi, mis vihjab inimkehale ilma seda tegelikult kujutamata. Siin naaseb juba nukkude sarjas ilmnenud vägivald, mis väljendub rõivaste lahtilõikamise aktis, mille tulemuseks on rippuvad, teispoolsusele viitavad kestad.
Näituse viimane osa, kus on eksponeeritud Põdra hiline looming, keskendub tema suhetele aistingute, toitumise ja ihadega. Teosed nagu „Limpsijad“ ja „Vahesein“ (mõlemad 2007) kasutavad materjalina toiduaineid või kutsuvad esile mõtted toidust, rõhutades muutuva, laguneva ja kaduva materjali üürikest eluiga ning täites näituseruumi lõhnade ja aroomidega.
Hingematvalt kauni alpimaastiku taustal asuvas Muzeum Suschis toimuv näitus heidab valgust väljaspool Eestit veel liiga vähe tuntud kunstniku silmapaistvale loomingule.
Näituse kuraator on Cecilia Alemani, kes on praegu New Yorgi avaliku ruumi kunstiteoste programmi High Line Art peakuraator. 2022. aastal kureeris Alemani 59. Veneetsia biennaali peanäitust „Milk of Dreams“, kuhu valis ka Anu Põdra teoseid.
Biograafia
Cecilia Alemani on New Yorgis elav Itaalia päritolu kuraator. Alates 2011. aastast on ta töötanud New Yorgi avaliku ruumi kunstiteoste programmi High Line Art peakuraatorina. 2022. aastal kureeris Alemani 59. Veneetsia biennaali peanäitust „Milk of Dreams“. 2018. aastal oli ta Buenos Aireses toimunud kunstifestivali Art Basel Cities kunstiline juht. 2017. aastal kureeris ta Veneetsia biennaalil Itaalia paviljoni.
Kumu blogi 