Marija Sõnjakova (1890–1984) isikupärane naivistlik, neoprimitivistlik maalikeel on ajendatud ukraina rahvakunstist. Sarnaselt teiste Ukraina kunsti novaatoritega vaimustus ta oma rahva traditsioonilisest käsitööst, eeskätt tekstiilipärandist, maalitud lihavõttemunadest (põssanka) ja uuema aja rahvapiltidest, nagu väikelinnade maalähedases stiilis poesildid. Marija ja tema legendaarsete õdede kodu Krasna Poljana külas on nimetatud Ukraina avangardi „jõukohaks“, mis omal ajal meelitas ligi edumeelset intelligentsi kogu Ukrainast ja ka Venemaalt.
Sõnjakova eredavärvilised ja helge mõjuga kompositsioonid, mis meenutavad nii Ukraina rahvapäraseid trükipilte (lubok) kui ka Pärsia miniatuure, peegeldavad arhailiselt harmoonilist maailmapilti, kus inimene elab loomulikus kooskõlas iseenda ja kogukonnaga, oma juurte ja loodusega. Samal ajal mõjuvad need teosed helgelt kohati vaid esmapilgul, sest käsitlevad ka tõeliselt raskeid teemasid. Nii näiteks võib Esimese maailmasõja sündmustest mõjutatud akvarellis „Sõda“ tunda noore naiskunstniku empaatiat oma sookaaslaste, sõjas enam kannatada saanud ühiskonnagrupi vastu. Raske südamega peame tõdema ja pidevalt meeles pidama, et säärane traagika pole kadunud ka 21. sajandil. Tänini on naised sõja ajal üks kaitsetumaid inimrühmi ning rohkem kui 100 aastat tagasi ukraina kunstniku kujutatud jõhkrused leiavad Ukrainas aset ka praegu.
Kumu blogi 